N, 737. päev: miks kasutada uusi sõnu, kui on olemas ka vanad

Hommikul postkontoris. Paistab, et kuumaperiood on lõppenud ja alanud on vihmaperiood, mis mu kogemuse järgi kestab umbes oktoobrini. Aga ega mu puhkus ole enam kaugel, vast on kodumail parem ilm.

Arutelu teemal, kas on hea soovitada selliseid termineid, mis „on laias kasutuses”, või selliseid, mille analooge on teistes valdkondades juba korrastatud. Konkreetselt on jutt lennundusterminist cabin, mille eesti vaste on salong. Väidan, et mõelgem sõna salong tähenduse peale – elegantselt sisustatud külalistuba, näituseruum, töökoda vm, ütleb ÕS – ja võrrelgem seda lennukisisemusega, kus inimesed tunglevad oma tillukestele määrdunud kohtadele. Ei loeta luulet, ei kõla malbe muusika ega helju õrnad parfüümid, vaid Leni Riefenstahli meigiga stjuardess (kui olete lennanud SASiga, siis teate, mida mõtlen) etendab alatise litaania saatel olmeballetti täispuhumata päästevestiga, krägisevas krapis loendab lendur põhjuseid, miks väljalend hilineb, ja lõhnastikku iseloomustab rahulikumal juhul (kui mõni reisija uinub) eesti vanasõna silm kinni, perse lahti. Ei serveerita peeni jooke ega hõrke suupisteid, vaid parimal juhul saab võileiva, küpsise ja pakimahla ning tee on eranditult Liptoni kollane, mida mu arusaama järgi toodetakse teetööstuse pühkmetest. Ei ole isegi kuldtressidega pakikandjaid, vaid igaüks peab oma pambu hiivama lae alla kappi ise ja sealt siis selle ka alla käristama, muid reisijaid lömastamata, kuigi ummistades taganttulijate pahameeleks vahekäigu (mitte väljakäigu – mis meenutab, kuidas lapsepõlves joonistasin lennuki pildi, kus eesmisel uksel oli silt Sissekäik ja tagumisel Väljakäik, ega saanud aru, miks isa naerab).

Selle kõige pärast arvan, et lennukisisemust on salongiks nimetada kohatu, ja pakun vasteks sõna reisijateruum, nagu soovitatakse sama asja kohta autonduses sõna sõitjateruum (autosõnastiku mõiste P6). Näen praegu, et ka ÕS soovitab sama. Mõistagi mainin, et alalhoidliku terminikasutuse tulemusena tekib nn uus Silveti sõnastik, kus on sajandivanuseid asju üksnes põhjusel, et nad on ju Silveti sõnastikus ning ega siis Silveti sõnastikust saa ju midagi välja jätta...

Eile jõudis meieni rõõmusõnum, et õigekeelne on nüüd kirjutada internet ka väikese tähega, kui mõeldakse midagi muud kui konkreetset arvutivõrku nimega Internet, näiteks internetipanka. Ent inimene on ikka rahulolematu: sooviksin lahti saada ka arvutiterminist spikker, kuivõrd minu alma mater'ist visatanuks spikerdamise peale pikema jututa välja – kui inimene teab, teab ta ise, ja kui ei tea, siis ei tea ta ka ise! Spikerdamise pidamisest normaalseks käitumiseks ei ole üldse kaugel suhtumine, et „ostsin arvuti, nüüd varastan sellesse tarkvara ka” või „läksin õhtul linna peale jalutama, nägin, et Vestmanni poe aken oli katki ja tänaval maas paar pudelit, võtsin need kätte, et poodi tagasi viia, aga siis tuli politsei” jne. Või siis et „olen linnapea ja kuulutan välja võistupakkumise tähtajaga 11 tööpäeva, kui asjaajamisele läheks tegelikult vähemalt kuu”.

Õhtul prismas ja siis korterisse. Vanade fotode skannimisel jõuavad otsad kokku ning seega ulatub skannitud negatiivide katkematu jada nüüd aegade algusest ehk 1982. aastast 1996. aastani ning 2000. aastast 2005. aastani. 1996.–2000. aastani on mu rehkenduse järgi u 2600 negatiivikaadrit veel skannimata, kus tõotab olla põnevaid pilte. Peale selle on skannimata veel u 3600 slaidi (nende täpne arv ei ole seni teada, sest ma ei ole kõigi karpide andmeid veel üles tähendanud), mille skannimine võtab aega kauem, sest nende liigutamine eri asukohtade vahel on negatiividest tülikam. Kaks kolmandikku kõikidest analoogpiltidest on aga juba skannitud.