N, 744. päev: Tharaphita eiecto

Lähen tööle hommikul vara, kaheksast, et valmis saada kella kümneks üles antud ports töid, millest ma ühte ei olnud veel vaadanudki. Need valmivad kell 9.46. Siis teine veel suurem risk, et kaheteistkümneks uuendada kaks vana tõlget, mida ma samuti veel vaadanud ei olnud ja mille peab kolleeg üle kontrollima. Üks valmib tähtajaks, teine läheb 8 minutit üle, sest kolleeg ei jõua enne üle kontrollida.

Grillipeo pildid jõuavad veebimeistri kätte. Üleeile küsis peo korralduskomitee üks eestvedajaid, hollandlane M, kas tohib mu pilte asutuse kodulehel avaldada, ja ma pakkusin, et mu veebialbumist noppimise asemel võin nad tuua plaadi peal. Sain teada, et andku ma plaat veebimeistri kätte. Ega ma muidugi teadnud, kes veebimeister on või kus toas ta töötab. Sain siis eile järele vaadates teada, et samal korrusel paar tuba trepi poole ja suhteliselt uus kolleeg, keda ma nägupidi tunnen ja tere ütlen; aga ei olnud kohal. Eile hommikul oli koguni selline nöök, et mul plaat taskus ja sõitsin hommikul veebimeistriga samas liftis! Täna lõunale minnes märkan, et veebimeister istub oma kohal, ja viin plaadi ära.

Tänane töine muusikataust on „Nürnbergi meisterlauljad” (see on 1974. a salvestus, koos lavalaudade kolinaga; mul oli varem Karajani 1970. a stuudiosalvestus). Imetlen teose ülesehitust: vaatuste algul on vägev muusika, et puhvetist tuleval ooperikülalisel oleks lõbus; siis vahepeal on vähemalt tund aega suhteliselt vaheldusetut ja vaikset muusikat (III vaatus kestab umbes kaks tundi!), et väga palju ei segaks, kui veiniklaasi mõju hakkab lahtuma; ja siis on lõpus uuesti värskemad ja vägevamad hääled, et ooperisõber teaks üles ärgata ja vaheajal puhvetisse minna. Ja III vaatuse teises pooles kestab pidulik finaal ligi pool tundi.

Kuuldavasti oli just duuris ja rõõmsailmeline „Nürnbergi meisterlauljad” ooper, millega hariti 1930. aastatel rahvast, kes kogunes Nürnbergi parteipäevadele (mis olid nagu NLKP kongress ja Artek üheskoos, aga iga aasta); ja nüüd kujutage ette, et olete ebamusikaalne jupijumal, kes on ooperis sellepärast, et peab, ja olete päeval tundide kaupa seisnud väljaku peal ja ülejäänud aja päevast marssinud ja siis ooperis neli tundi (netona, vaheajad peale selle) kannatanud ja kui pidulikud fanfaarihelid on orkestriaugust ära kostnud, võtate garderoobinumbri juba kätte valmis, et kiiremini oma telki unele jõuda (või lõkkeõhtule koos teiste sama toredate noormeestega), aga siis jätkub finaal veel kakskümmend minutit! Ja pärast seda kestvad ovatsioonid, kõik tõusevad püsti jne.

Muidugi, eks Wagner kirjutas selle romantilise ooperi seitsekümmend aastat varem ja ega tema teadnud, mida sellega järelpõlved teevad.

Oli see Kivisildnik, kes kuulutas luuletuses, et on ainult üks jumal, ooper, ja tema on selle puhvet?

* * *

Soe ilm, jaama juures näitab kraadiklaas 29°. Käin Kõrgmetsa maksimarketis. Vähe peale üheksat hakkavad lendama nahkhiired, vaatlen neid pisut binokliga, eriti kui alumine naaber on oma grillil viimase rasva ära söestanud ja sinine suits kõik mu tuppa tõusnud ja ma olen köhimised ära köhinud. Vast peaksin panema rõdule suitsuanduri, äkki hakkab õpetlikult karjuma, naaber kuuleb ja jätab järele.

Poe poole sõites mõlgutasin, kuidas eesti keel ikka hukka läheb, näiteks soovitab Nami-Nami toidusõnastik, et sõnastikus liikumiseks „vajuge” soovitud esitähte. No kuulge! Samuti on viimasel ajal hakanud eesti keelde tõlkima inimesed, kes küll ilmselt saavad eesti keele kõnelemisega ilusti hakkama, aga kes ei tee vahet täis- ja osasihitisel ning täies rahus kirjutavad, et „seejuures tuleb arvestada selle, et...” jne.

Seepeale mõtlesin veel täis- ja osasihitisest ning ühildumisest (mille oskust samuti on viimasel ajal hakanud nappima – või siis säästavad välistõlkijad vales kohas ja on lihtsalt loobunud korrektorist) ja tuli selline mõte.

Aidake, keeleajaloo asjatundjad, kes te teate, et sõna „herilane” on kunagi olnud „šeriläinen” jne.

Nimelt eesti keeles käändsõna ja selle laiendid ikka ühilduvad: ning kahe nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud [mitm. nimetav] pulmad [mitm. nimetav] või annab mulle sooja [ains. os.] leiba [ains. os.] või no kust [ains. seestütlev] metsast [ains. seestütlev] nüüd sina tuled. Samas on rajavas, olevas, ilmaütlevas ja kaasaütlevas käändes normaalne, et ainult põhisõna on selles käändes, täiend on omastavas: kõnni ainult järgmise [ains. om.] metsatukani [ains. rajav], punase [ains. om.] niidina [ains. olev] läbis see tema elu jne. Kaasaütlevas käändes on selle põhjuseks käändelõpuks -ga muutunud järelsõna kaas/kaan – wota picken herja anname palwus kate sarwe kahn ja nella sora kahn (1644) – ja nüüd siis tuleb mu küsimus: kas ka muu kolme nimetatud käände korral on analoogiline olukord, et on mingi vana järelsõna ära kadunud, aga täiendi omastav kääne alles jäänud?

Kui keele arengule juba jutt läks: kui soovite soomlasega tüli norida, aga soomlane ei ole arvutihuviline, et saaksite tüli norida Linuxi teemal (viimane on väga lollikindel viis, tean omast käest, ja minu skeptiline suhtumine pärineb Linuxi päris algusest, kui 1993. a suvel soome sõber Paavo näitas, et vohh, vaata, mul on siin arvutis uus operatsioonisüsteem, Linux, see on nagu Windows, aga selle on teinud soomlane, aga Linux ei läinud käima, ja siis Eestis sai tööl palju nalja, kui hangiti server, mis jooksis Linuxi peal ja kõik peale minu (kes ma skeptiliselt meenutasin Paavo Linuxit) olid sillas kuni hetkeni, kui keegi kirjutas failinimesse õ-tähe), siis veeretage jutt sellele, et soome keelest hakkas järelsõna kanssa ära kaduma alles XX sajandi lõpus (kõnekeeles nüüd pigem kanss'), aga eesti kaas/kaan kadus juba mitu sajandit tagasi.

Ja kui veel rahvaste sõpruse teemal jätkata, siis nenditagu, et eks ole põnev, kui ühel rahval oli suur nutt, hala, verevalamine ja laamendamine ühe puusliku teise kohta viimise pärast alles möödunud, 2007. aastal, aga teine rahvas imestas viimati, et katkiraiutud kujudest verd ei voola, kaheksasada aastat tagasi, 1220. aastal...