TGV I klass on mõnus. Pehme iste on, kuigi seljaga sõidusuunda ja kahe akna vahel. Algul kolistab rong niisama kaks peatusevahet ja võtab sõitjaid peale, siis aga paneb hääle sisse ja huugab sealt Pariisi täpselt tunniga (samast kohast, kuhu kuu aega tagasi Pariisi lennundusnäituselt tulles näitas silt pärast kolmandat teemaksupunkti, et sõita on veel 210 km). Nõnda et kui silmad lahti teen, ongi juba Pariisi ulatuslikud kaubajaamad.
Jaamas kõnnin esimese asjana turismiinfo punkti ja ostan sealt ühistranspordi kahepäevapileti. Seejärel metroosse, kus loen pileti kaanelt, et see tuleb kuskil nagu tembeldada (nagu tuleb Prantsusmaal tembeldada kaugsõidu rongipiletid juba perroonil, sest muidu ju inimesed sõidaksid sama piletiga mitu korda; mujal raudteeriikides tembeldab vagunisaatja). Seiklen pisut katakombides ringi, kuni saan tagasi välja (Pariisi metroos on kiiduväärt viisil lahutatud erisuunalised inimvood!), seisan turismiinfo saba uuesti ära ja saan seletuse, et ei ole vaja tembeldada, niisama tuleb kuupäev peale kirjutada.
Seega tagasi metrohu ja sellega ooperini, sealt taas lageda taeva alla, kus teen siis esimesed sammud Pariisi tänavail, sihiga lahtiste kahekordsete ekskursioonibusside kontor. Mu ettemaksu silt kõlbab ja ronin bussi katusele, vasakule poole. Enne mind on samal kohal istunud minust täpselt kaks korda paksem inimene. Eks ma ole teinud ettevalmistusi ja uurinud järele bussi teekonna ning tean, et vasakult poolt on vaade uhkem (õhtul näen näiteks, kuidas üritab inime pildistada bussi paremalt poolt vööst saadik üle ääre naaldudes vaatamisväärsust, mis jääb bussist vasakule, valus vaadatagi). Valin istekoha kohe trepi taha, nii on mu ees kaks meetrit vaba ruumi ja mitte eessõitja soeng. Trepi seinale on pandud just vaatesuunda kabaree Crazy Horse pilkupüüdev reklaam. Buss on esialgu (kell on kolmveerand kümme) tühi peale umbes kuue jaapanlase.
Sõit, mille vältel taaskohtun paljude kohtadega, millest räägiti linnaplaani toel kooli fakultatiivses prantsuse keele tunnis (Leesi raamatu tagakaanelgi oli vist Pariisi plaan), läheb lahti ooperist mööda ja siis Louvre'i napist kangialusest läbi hoovi peale, kus seisab umbes 20 minutit. Juba kell 10 on klaaspüramiidi ees kohta sisse võtmas turistide hordid. Kruvin fotoka ette polaroidfiltri, pilved tulevad paremini esile. Siis mööda Seine'i (mis hääldub [senn] – nagu laulis juba Georg Ots laulus „Vana muusik” – ja mitte [sään]!) paremat kallast ja üle Pont-Neufi Jumalaema kiriku juurde. Hiljemalt siin on inimesed bussi eesotsas tagurpidi. Nagu ikka, olin arvanud, et kirikuesine plats on suurem kui tegelikult (ega noh see tegelikult väike just ei ole, aga hiiglaslik kah mitte). Jumalaema kiriku praegune seisund on olemas tänu XIX saj restaureerija Viollet-le-Ducile, kelle stiil oli anda keskaja ehitistele ideaalne kuju, mida neil keskajal tihtilugu ei olnudki (nt koletiste galerii Galerie des Chimères torni serval on puhtalt tema looming).Siis sõidab buss mööda vasakut kallast Place de Concorde'ini (mainimata, et 1940 oli see korraks kasutusel lennuväljana), siis mööda Champs-Élysées'd triumfikaareni. Champs-Élysées' ääres on teisipäevase paraadi tribüünid. Kaugemal elavdavad kuulutusetulpi (nagu ka metroojaamu) filmi „Brüno” tibukollased plakatid (nagu see).
Siis peagi mööda rauast tornist, kus all on juba mustmiljon inimest (kavas on tulla siia õhtul, mil raamatu järgi peaks tung vähenema), siis invaliidide maja, siis tagasi Place de Concorde, siis Madeleine'i kirik (millest saan teada, et algul ehitati maja valmis, teadmata, mis sinna sisse tuleb, kas börs, kirik või koguni raudteejaam), siis saab tuur läbi. Mõtlen pisut, kas minna teiselegi sama firma bussituurile Montmatre'isse, aga kõnnin hoopis pisut ringi (tool oli väga ebamugav ja pealegi oli mõistlik olla turvavööga tihedasti kinni) ja siis sukeldun metroosse, et väljuda sealt alles mitmeteist kilomeetri pärast eeslinnas nimega Saint-Denis, kuhu viib pahaendelise numbriga metrooliin nr 13.
Saint-Denis, mis on tänapäeval tuntud kui Prantsusmaa suurima kuritegevusega koht (Wikipedia 2005. a andmeil 151 kuritegu 1000 elaniku kohta (riigi keskmine 83‰ — vrd Eesti keskmine 2009 a I poolel 17‰ ja Tallinnas 24‰ [viimane on täpselt sama palju kui New Yorgis, allik vt USA linnade link; teistel andmetel oli 2008 Tallinnas kuritegevus 52‰]; 2001 Inglismaal ja Walesis 99‰, Saksamaal 77‰, Prantsusmaal 69‰ ja USAs 42‰); isegi Detroidis on ainult 91‰ — 80% jääb lahendamata) ja ühtlasi kuuldavasti suurima sisserändajate osakaaluga eeslinn, oli muiste tuntud kui koht, kus asub esimene (NB! esimene, mitte lihtsalt vanim!) gooti stiilis kirik. Metroost võimalikult keset teed hoidudes ja iga põõsaalust kahtlusega silmitsedes kõnnin kirikuni ja koguni selle aeda, kaugemale ei saa. Esikülje tahmunud portaalidest sisse. Päike tuleb välja.
Kirikus huvitab mind enim kooriümbriskäik (1140–1144), mis on üldse esimene ehitis, kus said kokku suured aknad, teravkaared, võlviribid, kabelipärg, ümarturpadega piilarid ja tugikaared. [Hilisem lisandus: Norbert Ohler väidab raamatus Sterben und Tod im Mittelalter, et St-Denis' kooriümbriskäigu leiutamise põhjus oli see, et usupühadel trampisid varasemas kitsas romaani kirikus reliikviaid näha tahtvad inimesed üksteist surnuks, aga ergonoomilise kooriümbriskäiguga sai suunata inimvoo liikuma ümber koori, ühes suunas. Kooriümbriskäik sai edaspidi katedraalides reegliks.] Tänu abt Sugeri hoolsusele mitte mainida tema geniaalse arhitekti nime, me tema nime ei tea, aga just siin ta tegutses ja tema loodu on senini alles ning näha. Ka Prantsuse katedraalide läänefassaadi roosaken on pärit just siit (1140), võib-olla ka kolm kõrvutist portaali.Peale selle on kirikusse maetud umbes 70 Prantsuse kuningat alates Clovis I-st (V saj) kuni Louis XVIII-ni (XIX saj), kellest ma midagi ei tea, ning väljas on nende marmorist hauamonumendid. [Hilisem lisandus, veel kord Norbert Ohleri samast raamatust: ta oletab, et põhjus, miks Pariis sai Prantsusmaa pealinnaks ja London Inglismaa omaks, oli just see, et tulevase pealinna lähedal oli kirik, kuhu maetud enamik riigi kuningaid. Saksamaal sellist üldist pühakohta ei olnud ja ega ka tsentraliseeritud riiki keskajal tekkinud.]
Suur osa vitraažidest on originaalsed XII sajandi omad ning, ohhoo, neilt võib kujutisi täitsa ära tunda. Kiriku kõrval on St-Denis' makett.
Kui koori sisenesin, oli kassa rikkis ja sai ilma rahata. Välja minnes kassa töötab. Seejärel Pariisi kesklinna eluga tagasi. Kahe koti tõttu on väikesed logistikaraskused (kaasas on seljakotilaadne keskmine fotokott ja seljakott, mistõttu esimene on teise sees, põrutuskindlalt pakitud fotokat on vaev kätte saada, seepärast elu-olu pilte põle). Metroosõit pakub huvi ka antropoloogilisest vaatenurgast, tagasisõidul olen oma vagunipooles raudselt ainus sinisilmne reisija.
Sõidan peatusesse nimega Varenne, mille kõrval on, nagu selgub, Rodini muuseum. Lähen aga üle tänava sõjamuuseumi, uurin pisut väljasolevaid suurtükke, siis keskaja relvastuse muuseumisse. Seal on esil väga palju raudrüid, kus „väga palju” tähendab sadu (eriti arsenalitaolises laos tagumises tiivas, kuhu inimesi ei lasta, aga kuhu on suured aknad). Meenutuseks: Eestis on alles umbes neli ja pool keskaegset raudrüüd. Tundub, et mitut eriskummalist kiivrit olen varem pildil näinud. Põhiliselt on esil XVI ja XVII saj turvised (ja käsirelvad ja kahurid), sh õige mitme kuninga rauast filigraanmustriga ja kuldkaunistustega mundrid ja relvad (peale Prantsusmaa kuningate varustuse on väljas ka Henry VIII sõjahaamer) ning hobuseturvised. Kogu suure sisehoovi ümber on seinte ääres (ja galeriirõdudel) vanad suurtükid, neistki mitmed keskaegsed.Teine osakond, mida näha tahan, on maailmasõdade oma (I maailmasõja eellugu algab Preisi-Prantsuse sõjast 1871), mille sissekäik on II korrusel, kuhu viib lauge, ilmselgelt hobusekõlblik trepp (ärge arvake, et sõjainvaliidid, kellele maja ehitati, ise trepist üles läksid). See, nagu kogu muuseum, jutustab kangelaste erilisest valust, millest räägib raamat, mida näitab meile film. On väga palav. Masinaist on esil Sinsheimis nähtud Renault' soomustraktor, paar väikest suurtükki, kaugjuhitav lõhkeseade Goliath ja trepikojas ripub V1, mis sildi järgi oleks nagu päris, aga teisalt seda ei ole siin loetelus. Selle all ripub ka V2, aga näib kahtlaselt väike ning kui kaks korrust allapoole sildini jõuan, siis näen, et see on makett (umbes 2/3 mõõtkavas, aga seda silt ei ütle). [Hilisem lisandus: mõlema raketi sildi allservas on siiski väike märkus „Mõõtkava 1:2”, st ka V1 on makett.] Juba eemalt näen lae all rippumas pommi, mis kuju poolest on SC 250, aga vale värvi triipudega; no on sildi järgi tegelikult SB 500 (natuke mõlkis ja juppe puudu). Näeb ka Hitleri joonlauda. Õuenurgas on üks väike I maailmasõja Prantsuse tank (see, millel oli taga tugikelk) ja I ms saalis oli muu hulgas paar ümber nurga laskmise püssi ja ballista-tüüpi granaadiheitekatapult.
Maailmasõdade osakonnast väljudes lähen kogemata valesti ja kempsu asemel satun tagasi õue. Sellise massilise turismi korral nagu seda Pariisis toimub, on inimvoolude suunamine väga tähtis ja ühesuunaliste uste abil ka hästi teostatud; tagasiteed enam ei ole. Kotihoiu asemel on sissekäikudel kotikontroll, kus tuleb kott lahti teha (muide, ega keegi mul kotis olevat teist kotti lahti teha ei käsi).
Sean sammud kuppelkirikus oleva Napoleoni haua poole, kus pealegi on kiriku servas Napoleoni-aegse Egiptuse kirjelduse teemaline erinäitus, mida näha tahan. Kirikusse saabub kohe minu järel suur vene ekskursioon, mis on mu sealoleku ajal ainus koherentne turismigrupp, nii et arvake ise, mis keel kirikus enim kaigub.
Seejärel reljeefimakettide osakonna poole, kus on – ilmselt muistsete makettide säilitamise huvides – peaaegu pime. Oskuslikud maketiehitajad on kunagi olnud, kusjuures ega tol ajal siis olnud veel aerofotosid. Siis lähen Louis XIII aegsete püstolite ja kübarate ning Napoleoni välivoodi vastu huvi teeseldes nende uude osakonda, mille läbin mõõduka sammuga, sest olen ukse taga olevalt skeemilt tuvastanud, et seal taga nurgas on olemas kemps. Jah, ongi.Seejärel on kell peaaegu kuus. Kinnitan keha ning Eiffeli torni poole suundumiseks võtan välja kompassi (sest muuseumis on ettekujutus ilmakaartest läinud sassi ja ilm on läinud pilve). Hea, sest torn ongi vastassuunas, kui arvasin.
Rahvamurd rauast torni all on pisut hõredam kui päeval, aga sildi „Siit seisate veel pool tundi”, kassa ja saba lõpu vahekaugusi hinnates näen, et saba seisab oma tubli kaks tundi veel. Rahvasummas astuvad üles kõiksugu veiderdajad ning kõnnib kõhedust tekitav automaadiga korravalvur, mistõttu lahkun. Silla pealgi on veel veiderdajaid, nagu soomlasele selja tagant plasthaamriga pähe lajatav kloun (ahhaahhahhahahhhhaaaaaa, kas pole naljakas, onju) ning peaaegu sama palju Eiffeli torni kujuliste võtmehoidjate müütajaid, kui on rahvast torni all sabas. Nad lähenevad kimpe ähvardavalt kõlistades ja nende vahel laveerides on teekond mitu korda pikem. Viimast kohtan kaugel teisel pool jõge metroojaama juures. (Kaugeimat Eiffeli tornide kujuliste võtmehoidjatega klõbistajat kohtan aga pühapäeval Jumalaema kiriku ees, linnulennul täpselt 4 km kaugusel. Vat oleks võinud talt hinda küsida, sest samas üle jõe müüdi neid poes hinnaga 5 €/tosin.)
Vastaskalda serva pealt kuulsa vaate pilt; ka seal tegutsevad usinad korravalvurid, näiteks manitsedes inimesi, kes istuvad serva peal jalad väljapoole. Kõikvõimalikud seltskonnad teevad endist torni taustal pilti.
Sealt metroosse ja pika kaarega südalinna saarele (otseliini ei leia). Montparnasse'i metroojaamas on kahe liini vahel vähemalt pool kilomeetrit maa-alust tunnelit. Südalinna saare metroojaam on jõest allpool, uhke needitud kessooni sees. Kondan vaikselt hämarduvas südalinnas pisut ringi, näen, et Prantsusmaa keskpaiga tähise otsas seisab inimene väga järjekindlalt ega lahku sealt kuidagi. Homme ka päev.
Seejärel hotelli, mis – nagu selgus suureks ehmatuseks alles eile õhtul – on linnajaos, mille elanikud olla kõik tumeda nahavärviga (XIXe Arrondissement). Olgu, ma olen küll keskmisest eestlasest palju tolerantsem, aga olen kuulnud selle linnaosa kohta õudusjutte, mis jätavad varju koguni Lasnamäe. Ei ma teadnud hotelli broneerides, mida linnajagude numbrid tähendavad või et need on näha sihtnumbrilt, ma vaatasin ainult, et oleks metroopeatuse lähedal. Nõndap et siis kavatsen sinna saabuda enne pimedat. Vaatepilt on umbes selline nagu kooliaegse Moskva-ekskursiooni ajal selle koolimaja naabruses, kus me ööbisime, seega parem kui Koplis ja isegi natuke vähem kõhe kui Mustamäel, Lasnamäest rääkimata.
Tuba on kohati lagunenud keerdtrepi ülemises otsas prantsuse mõistes 4. korrusel, õue poole. Duširuum on peaaegu sama suur kui tuba ise, käimla akrobaatiline. Telekas on BBC Prime'i peal see „Blackadderi” osa, kus sõnastikukoostaja on ära unustanud sõna sausage. Uks ja seinad kostavad läbi, aga hotell on kas peaaegu tühi või on ülejäänud külalised läinud magama kaheksast. Kuskil üheteist paiku saabub perekond koos ust prõmmiva valjuhäälse noorsandiga, aga kui teen silma lahti ja näen, et mitte siiski minu tuppa, ei lase ma end häirida.
No comments:
Post a Comment