30.9.15

K, 3034. päev: keeletunnis

Tunnis. Peame kokku viima numbrid ja kehaosade nimetused, lugema juttu ja arutama isekeskis. Äkki küsib keegi õpetajalt: „Kas kaladel on suguelundeid?” — Õps: „Muidugi on, kuidas nad siis paljunevad?”

Vähe aja pärast. Üks kahest rootsi K-st küsib: „Kuidas on nina mitmuses?”
Õps: „Aga miks teil on mitmust vaja? Igaühel on ju ainult üks nina.”
K-d: „Aga meil on kahe peale kaks!”

29.9.15

T, 3033. päev: jälle kooli

Õhtul algab uus keelekursus; et mul on nüüd telefon, mis suudab kuvada PDF-i, saab isetehtud sõnastiku kaasa võtta telefonis, lihtsam otsida ja kasutada kui internetis olevast HTML-failist. (Ja pealegi oleme arvutiga mõlemad unustanud failide ülesriputamise FTP-aadressi, mul on kirjas vajaliku kausta nimi ja salasõna, aga mitte kogu aadress.)

28.9.15

E, 3032. päev: kuuvarjutus

Üles 4.45. Aknasse särab Veenus – ilm on [paraku] selge ja mõjuvat põhjust edasi magada seega mitte. Asjad on õhtust enam-vähem valmis. Selga soojad riided ja jalga soojad sokid: ei ole teada, kas tuleb jahedas olla pool või poolteist tundi.

Kaasa fotokas ja 150 mm Sigma koos statiivirõngaga (ning igaks juhuks kaasa ka EF-S 17–55 mm), statiiv, nurkotsik (sest statiivi keskmist toru ei taha tõsta, just mugav sisse vaadata), kaabelpäästik, 2 lisaakut (fotokas olev aku on poolpidune – mis aga ei tähenda, et laul kohe vaikiks nagu muiste filmifotokaga, kus üks patarei käis umbes 40 filmi, aga pooltühja näiduga ainult kaks; ükskord võtsin poolpiduse aku toitel digifotokaga terve tähtsa ürituse).

Ettevalmistus koosnes kaardiuuringutest (Sun Surveyor koos tänavavaatega) ja eilsest kohapealsest vaatlusest. Sun Surveyori kellaaegadest iial ei tea, kohale peab minema väikese varuga.

Tunne on, nagu läheks lennuki peale. Aga teisalt on teada, et kui lennukis saaks pärast magada, lähen pärast tööle, kus ei saa.

Kõnnin jala linnusevaremete juurde silla peale. Poola naaber seisab majatrepil, näpib telefoni ja tervitab. Kell on, nendime, umbes 5.20.

Juba täisvarjust vabanema hakanud Kuu paistab esimest korda alles Hundiveskist ülesvoolu, külgoru kohal; tuleb kiirustada.

Ükspäe FB mingi fotoleht (Light Stalker?) jagas varjutuse pildistamise õpetusi: et Kuu ei seisa taevas paigal, st taevas ei seisa maapinna suhtes paigal (mida eriti hästi näeb teleobjektiiviga) ja et kasutage Päikese valgetasakaalu, sest Kuu peegeldab Päikese valgust [ja Kuu pind on neutraalhall]. Arvutasin eile, mis ajaga liiguks 0° käände kohal olev Kuu läbi 150 mm obkjektiivi mu fotoka sensoril 1 piksli: ½ sekundiga.

Objektiivi varjuk on väga tubli, sest seisan valgustatud sillal ja tänaval põlevad tänavatuled, aga kaadris kõrvalisi helke ei ole. Valgetasakaalu suhtes on mureta, sest linnusevaret valgustavad naatriumlambid, mille värvus on monokroomne jubekollane 589 nm ja mida valgetasakaaluga niikuinii neutraliseerida ei saa (sest see eeldab ühtlast musta keha spektrit).

Teen siis võtteid, kuidas Kuu on kohe varemest vasakul, sedamööda, kuidas Kuu taevas nihkub, nihkun minagi, lootes saada ka võtte, kuidas Kuu paistab läbi vareme aknaava. Võttekoht on tore, sild silla kõnnitee hea lai, liiklus ei sega mind ega mina liiklust.

Kõik kokku ainult 20 minutit, mille vältel liigub Maa vari Kuu pealt üsna kiiresti ära ja sedasi väheneb vaatepildi fotogeenilisus, sest särava Kuu ja öise maastiku heleduse kontrast on nii räige, et samale fotole see ei jää (varjutatud Kuu jääb). Mis tähendab, et varuvariant, kuidas teiselt poolt varet välja ilmunud Kuud saab pildistada teiselt poolt maanteed pargitee juurest, kuidas see on kiriku tuulelipu juures, jääb ära. Siis bussi peale ja tagasi, veel enne tavalist ärkamisaega.

Ütlus, et esimene vasikas minevat alati aia taha, ei kehti, kui pildistate kuuvarjutust ja on vaja tegutseda hästi kiiresti. See on mitmekümnest võttest esimene, aga kõige parem.


* * *

Õhtul esineb bussipeatuse tänavalambi otsas künnivares: plagistab nokka (!), teeb koogutuse ja sabalaiutuse saatel vaikselt kraaks, plagistab uuesti nokka, uus kraaks koogutuse ja sabalaiutuse saatel jne, palju kordi järjest.

* * *

Tänane kosmoseuudis: Marsilt leitakse vedelat vett.

27.9.15

P, 3031. päev: kuuvarjutus tuleb

Ilmaennustus ähvardab ikka, et esmaspäeva hommikupoolne öö on selge, mistõttu varjutust pildistada saab ja mistõttu käin luurel. Kuu (läbimõõt ligikaudu ½°) – tean kogemusest – on kaadris sobiva suurusega ainult siis, kui pildistada teleobjektiiviga, nii et esialgu mõtlen 120–400 mm suumi peale, aga see on kolakas ja – mõtlen edasi – selle 400 mm asend on tore küll, aga nii paljut ei ole vaja, midagi muud ja arusaadavat peab kaadrisse ka jääma. Seega otsustan, et proovin käin vaatan võttepaigad üle 150 mm objektiiviga – kui mahub, on tore, kui ei mahu, tuleb võtta 17–55 suum, kui jääb ruumi väga palju üle, tuleb võtta siiski 120–400 mm suum. Sigma objektiivide kiituseks tuleb öelda nende vähesed sisehelgid: kaadris võib olla ere asi nagu Kuu, aga see ei tekita sisepeegeldusi.

No mahub parasjagu, nii et hingan kergendatult.

Sun Surveyor näitas, et võimalikke efektsete vaadete võttekohti – kuhu ka ohutult pääseb – on ainult paar, käin need siis läbi ja hindan, kui kõrgele jääks Kuu. Kuigi korraks kaalusin pappsekstandi kaasavõtmist, jätsin selle mõtte siiski katki, sest noh. Mõõdan niisama läbi 150 mm objektiivi hinnates: vaate laius on umbes 8°, veidi enne kuut on Kuu kõrgus 13°. Nii et siis sellest 8°-st täidab Kuu tervelt kuueteistkümnendiku.

Siis otse vallamaja pargist lennujaama. Ootan, vaatega vastu ehataevast, näen maanduvaid lennukeid ja lendlevat nahkhiirt (on septembri lõpp!). Siis koos E-ga 16. bussiga jaama, sealt takso.

Küsimus, kus on taksosaba ots. Esimesed kaks taksot on tühjad, meie ees on kohvriga daam, ühest teisest taksost kargab juht välja ning siis avanevad ühe kõrvalise takso uksed ning nendest pudeneb igasse ilmakaarde välja palju halle mehikesi, mispeale (naerdes vaatepildi üle) ringi keerame (kuigi selja taga karjutakse, et tulge, tulge) ja teisele poole kõnnime, kus peatub kah taksosid ning kuhu jaamaesise seltskond ei tule, sest seal on jaamapolitsei.

26.9.15

L, 3030. päev: köidan

Õmblen ajakirjad kaptaallindi külge; naaskli asemel on suur nõel. 5,5 cm paki õmblemiseks (august–detsember, nädalakiri à 52 lk) kulub umbes neli tundi. Lõunaks on asi nii kaugel, et tuleb suunduda kaante otsingule.

Linn rahvast täis: on üritus „Mets tuleb linna” (vrd Muhamed ja mägi).

Kirjatarvete poest kaaned jpt käepäraseid materjale, nt uus PVA-liim (vana on tore, aga püdel ja kuivab krdi kaua), uued kalendermärkmikud (õiged).

Summa nimetamisel lähevad mul kümnelised ja ühelised segi:
  • annan raha
  • ootan
  • müüja ka ootab
  • müüja läheb üle prantsuse keelele
  • ai, kui piinlik
Esimene köitevasikas on nagu ikka. Näib, et olen 5,5 cm paksust pakki ajakirju pannud seljapoolsetest ülanurkadest kandma ainult kahekordse kingipaberi (sest mind inspireerinud õpetus rääkis ajakirjade köitmisest nahkkaantesse ja mõtlesin, et teen selle järgi, v.a nahkkaaned, mõistmata, et nahk käitub teistmoodi kui paber ning kaane ja selja vahele õhukest kohta ei tule). Järgmise eksemplari ümber tuleb jõupaber.

Eeskujusid, mida uurida ja järele teha, on külluses, riiulid kõik täis.

Vigur on nimelt selles, et traditsioonilises kõvakaanelises raamatuköites on poognad köidetud mitte raamatu selja, vaid kaptaalpaela külge. See omakorda ei ole raamatuselja küljes, vaid kaardub raamatu avamisel ülespoole (samas kui raamatuselg paindub allapoole). Kaptaalpael on servadest kinnitatud kaante külge, traditsioonilises köites kaanest sissepoole. Aga see nahkkaante õpetus ütles hoopis, et pange pael väljapoole, on lihtsam teha (liim ei puutu vastu köidetavat materjali, kaane saab kohale kleepida enne ümbrispaberit), köide avaneb paremini ja kogu raamatut ei kanna eesleht. No vat ja ma paningi. Tulemus on veidi vedel, võib-olla osalt ka seetõttu, et esikaane külge on kaptaalpael kleebitud sulaliimiga, mis mitmes kohas hangus enne paela kohalesurumist. Ümbrispaberit ei pressinud ma ka eriti, jäi seega pisut lokki ning näha on, kus on all liim, kus mitte. Ega ilmaasjata kasutanud raamatute omaks huviks köitjad ümbrispaberiks marmorpaberit.

Teine pakk pressi alla, seekord suruvad lõikelaudu vastamisi kaks metallprofiilist riiulilatti; läbipaine on palju väiksem. Teine pakk tuleb kogunisti 6,5 cm paks, seal on kaks liimköites numbrit.

Ehk siis kokkuvõte:

  • Ajakirjade köiteklambrid (à 3 tk) jäävad kohale.
  • Ajakirjad alusele õiges järjekorras ilusti ja täpselt virna (paber on libe, iga numbri järele A5-suurune leht printeripaberit; iga numbri keskele A4-st pikuti veerand järjehoidjaks). Seljad pisut üle aluse väljapoole.
  • Peale teine plaat, alla ja peale survet ühtlustav latt, otstest pitskruvidega kinni.
  • Pakk servale, selgadele liimi, liimile igast suunast 4 cm üle ulatuv riidetükk. (NB! Vajaduse korral tuleb lähedal olevaid plaate või liiste kilega maskeerida, et sinna ei satuks liimi.) Liimi (PVA) pintseldan paksult, nii et riie imbub läbi. Riie peab olema piisavalt tugev, aga ka piisavalt õhuke, ega tohi venida. Mu käterätt (mis ei veni) on paksuvõitu.
  • Lasta rahus seista üle öö.
  • Pakk seljapressist välja, õmblen iga numbri kohale. Iga numbri kinnitan 5 kohast: klambrite kohast ja kummagi klambri vahepealt. NB! Kohad peavad numbriti veidi varieeruma, st kaptaallindi taga ei pea õmblused olema sirges reas. Torkan jämeda nõelaga augu seestpoolt väljapoole ette (seest väljapoole on õmmelda lihtne, väljast sisse peab hoidma ühes käes augu torganud jämedat nõela ja teist väljast auku ajama samal ajal, kui jämeda nõela august välja võtan, sest muidu läheb peene nõela ots lõpupoole kuskilt paberist läbi). Õmblemine toimub pakis ülalt alla (juhend soovitas alustada 2. numbrist, pidavat olema tugevam): niit ajakirjanumbri selja allosast väljast sisse, ots mitme cm pikkuselt vabaks, siis järgmisest august välja, jätan ümber pliiatsi väikse aasa, samast august tagasi sisse, järgmine auk jne, aga nii, et kõik aasad jäävad vabaks. Numbri ülaosas viimasest august niit välja, üles 1. ajakirjanumbrisse, seal edasi samamoodi, ainult et aasa jätmise asemel vean niidi eelmise rea aasast läbi. Nüüd saab julgemini pingutada (aga ikka nii, et alguse aasad kohale jäävad ja niit paberit läbi ei lõika). Kui seegi rida saab valmis, siis alla, seon 2. numbri vaba otsaga kokku ja edasi 3. numbrisse, sealt jälle igast august niit sisse, läbi eelmise rea aasa, tagasi jne, kuni kogu pakk on sik-sakis läbi õmmeldud. Niiti tuleb muidugi vahepeal jätkata. Mu niit oli väga peen, kasutasin kahekordset niiti, selle tõmbamisel pidi niiti hoidma teise käega kergelt pingul, muidu läks pusasse. Pusasse läheb vähem ka siis, kui kerida niit rullilt maha rulli pööritades, mitte üle otsa. Käega ajakirja vahel sudides tuleb pakki avada nii vähe kui võimalik (muidu võib tulla liimist lahti), käe alla panin puhta paberilehe (sest plekist sõrmkübar jättis muidu jälgi). Viimaste numbrite jaoks saab keerata paki teistpidi.
  • Õmbluste korrapäratuse pärast ei ole vaja muretseda, see ei jää näha, sinna tuleb raamatuselg peale.
  • Siis tõmban paki selja liimiga üle ja lasen kuivada (üsna kiiresti kuivab).
  • Edasi lõikan valmis kaaned: u ½ cm võrra pealt, eest ja alt lehest suuremad. Ees- ja tagakaas olgu sama suur ja materjalist lõigatud samapidi (juhuks, kui papp hakkab niiskuse käes mängima). Materjal on 2 mm paks liimpapp (lainepapp on 5,5 cm paksuse paberipaki kandmiseks liiga vedel).
  • Nüüd tuleb kriitiline hetk, kus kasutatud tehnoloogia erineb traditsioonilisest, aga ma ei ole veel välja mõelnud (loe: hoolikalt lugenud), kuidas traditsioonilises meetodis tehakse. Traditsioonilises meetodis nimelt kleebitakse kaptaallint (mille külge on õmmeldud ja/või liimitud ajakirjanumbrid) kaante siseküljele. Ma kleepisin välisküljele, kaane serv kohe vastu ajakirju.
  • Kaptaallindi vabad otsad keerasin tagasi ja kleepisin kinni. See tagasipööre jääb otstest näha (trad. ilupael).
  • Raamatuselg: traditsiooniliselt on see õhemast materjalist kui kaaned ja annab painduma (siis ei ole vaja valtsi kaane ja selja vahel). Tegin 1 mm papist, kleepisin ümbrispaberi taha. Pikiservadesse kleepisin tugevduseks spetsiaalse purunematu köitmisteibi (klaasplastist), selle kohast hakkab raamat käima lahti. Pidanuks sellega kuidagi tugevdama ka kaane ja selja ühinemiskohti ülal ja all.
  • Siis – mõningase ülekattega – ümbrispaber, kleepisin kohale. Siin tuleks ühtluse nimel köidet pressida, muidu jääb paber lainetama (köite enda massist ei piisa, et panen selle külje allapoole ja paber jääb siledaks). Või peab paber olema paks.
  • Ümbrispaberi servad kleepisin kaane taha kinni, nurkadesse tegin väljalõike, et ei jääks kahekorra.
  • Viimaseks mõõtsin, lõikasin ja kleepisin eeslehe (paks joonistuspaber): selle üks pool on täies ulatuses kleebitud kaane siseküljele, murdeserv esimese (ja taga viimase) ajakirjanumbri siseservale ning teine pool on vaba. Eeslehest sai köite kõige ilusam koht! ☺

25.9.15

R, 3029. päev: You're not a hobbit, right?

Päeval käin pangakontoris sularaha välja võtmas. Piinlik; meenub linnalegendi tegelane, kes pangakaarti ei tunnista. Tema olemasolust ma täpsemalt ei tea, aga siinkandis töötab keegi, kes käib tänaval rohelise sametkeebiga (esimese korra arvasin, et tuleb teatriproovist).

Õhtul Kõrgmetsa maksimarket. Tööstuskaupade osakonnast köitmistarbeid: 2 pitskruvi, odavaid köögirätte, ümmargune 12 mm pintsel. Niiti, nõela, naasklit ega puitlatte ei leia. Siis kohe ka toidukaupadesse; sealt nõel, kole peen niit (muud ei ole), plekist sõrmkübar, 2 uut karboksüülist lõikelauda.

Korteris ajan poole aastakäigu ajakirjad ilusti virna – vahele paber, muidu libiseb; keskkohta pabeririba. Pakk pressi vahele (pitskruvid + lõikelauad), seljale kleebin igast suunast umbes 4 cm ülekattega riide, jätan ööks kuivama.

24.9.15

N, 3028. päev: hopp

Üksõhtu, kui lõunat ei olnud mahti söömas käia ja kõht õhtuks na hele, tegin proviandist, mida E oli Eestisse sõidu eel mulle külmikusse varunud, omale sooja sööki, ning kui kõik vidinad pannil lõpuks koos olid, adusin õudusega, et see on sisuliselt jälle õudusrikas roog „kapsad seentega”, mille imetabasest olemusest siin kunagi ammu kirjutasin. Isegi kui brokoli on keevas vees ainult kaks minutit (võtan aega) ja jääb kergelt krõmpsuks, on seente kontsistents moorimisest hoolimata kaunis puine.

Kui sinna sisse kuulunud vorsti tükeldasin, vahtisid koerad läbitungival pilgul köögis ja kui kenasti läksin vorstiviile andma elutuppa – koera söödetakse ikka toas, mitte köögis –, keeras Šp enda oma otsemaid keresse, aga Št jäi enda oma veerand sekundiks imetlema – ning korraks välkus midagi kohast, kus oli hetk tagasi istunud Šp, ning vorstitükk oli kadunud. Aastaid ei ole näinud, et Šp nii kiiresti end liigutaks, aga see on neil suguvõsas veres, nagu see tuntud lugu, kuidas Šp onutütre perenaine tegi pannil kotlette, pani pannitäie jahtuma ning ajal, mil keeras end korraks ahju poole ja siis kohe tagasi, oli Šp onutütar keeranud kaks suurt kotletti keresse. Hüvituseks sai Št kaks viilu ja hoidsin Šp-t eemal.

23.9.15

K, 3027. päev: vana raamat

Lennukipiletid; E teatel on pankrotieelse Eesti Õhu seisund (teenuskvaliteet, lennukiirus, niigi pisikese lennuki asendamine suvalisest kohast laenatud aeglase kääbusega) äärmiselt vilets, aga juba eelmine kord lendasin Lufthansaga. Loodus ei salli tühja kohta, ka tühja Talina Lennu jaama mitte, ärge kartke.

Käin päeval postkontoris, kus on möödunud esmaspäeval tellitud raamatud – mis tellimuse järel ärkas krediitkaart iseseisvale elule – ja õhtul mõistan, et kuivõrd mu kohalik krediitkaart on suletud, ei saa ma ka sellega automaadist raha võtta ega mõistagi ka poes maksta. Mu sularahatagavara on 31.27 € ja sellega peab venitama pühapäevani (või siis otsima mööda riiuliääri ja jopetaskuid ning miks ka mitte võtta kasutusele 1- ja 2-sendiste plekkpurk). Endale toitu on köögis lademes, koeratoitu peab juurde ostma.

2 tundi hiljem meenub, et aga jah, sularaha saab ju ka võtta pangakontorist (mäletate?), ei ole lugu nii kurb.

Pakis on Saaremaa-teema jätkuks teema vahest ehk esimene üksikasjalik teos, Martin Körberi – selles nimes on ö, jätke meelde – Ösel einst und jetzt 1974 ja 1975 ilmunud faksiimiletrükk (I köide ilmus algselt 1887, III köide 1915). I köide on tervikuna Kuressaare linnast; linnuse kirjeldus on Körberil võrdlemisi üldsõnaline – ta ei ole süvenenud teemasse, mida ta võib-olla ei tunne – aga see-eest on pikalt linnuse ajaloost ja legendidest. Viktoriaanlikus stiilis muidugi, mainides, et esimene kirjalik teade linnusest sisaldas piiskopi surmamist äärmiselt ebaharilikul moel – ütlemata, mis mood see siis oli [piiskop Heinrichi surnukeha leiti Pika Hermanni eraldusšahtist, kuhu heideti köögijäätmeid ja kuhu avanes mitu kemmergut]. Sisehoovi idanurgast leitud sissemüüritud rüütlist räägib pikalt, kirjeldades üksikasjalikult, mis seisundis rüütel leiti, mis oli tal seljas ja mis värvi jaanalinnusuled nagis olnud kübaral ning mis oli rüütli ees laual. Körber arutab, kelle piiskopi ajal rüütel keldrisse sattuda võis, ja järeldab, et legend luteri usku läinud rüütli karistamisest on tekkinud tagantjärele. Teisiti kui ajaloo-jutuvestjad, ei arva Körber, et asjasse oleks segatud õnnetu armastus, vaid märgib, et sissemüüritud inimjäänuseid on leitud Eesti- ja Liivimaa kubermangus vägagi mitmest linnusest ja kirikust, Lätis üks luukere koguni põlvitavas asendis, ning äkki oli selline sissemüürimine hoopis vabatahtlik: Riias olla XVI sajandi hakul keegi lausa palunud, et teda kirikusse sisse müüritaks. Põhjuseks oletab Körber, et siis sai inimene rahus enne surma kannatada ja kannatuste kaudu patud andeks saada, et siis taeva pääseda [mis keskaja inimese mõttemaailmas oli äärmiselt oluline, lisan].

22.9.15

T, 3026. päev: teisipäev

Olen tänaseks maalinud paberile – või noh, Excelisse ja paberile on maalinud printer – kõik ootel olevad enda kaarditehingud ning arutame kohe hommikul kaarditurvaga, mis maksetest on minu, mis mitte. Arutelu raskendab, et tema näeb kaardi kõiki tehinguid, mina mitte. Näen ainult kümmet viimast, aga neist ei ole ükski minu. Küsitakse mitu korda üle, kas olen kindel, et kaarti ei kasutanud salaja keegi pereliige või ma ise enda teadmata (palju väikesi 6 € tehinguid on kohast Google Games, aga Google saadab mu enda tehingute peale kinnituse Gmailile, neid on arveldusperioodil neli, kõik Google Plays), ja siis avatakse ametlik kaardipettuse toimik. Lubatakse saata allkirjastamiseks paber, kus vannun, et loetletud tehingud ei ole minu omad.

Ootemuusika on lõbus barokk; tuttav kuidagi, kahtlustaks, et Vivaldi aastaajad, mida ma muidu väldin, eks ju.

Õhtul on postkastis pakiteade; kui see on sellelt Saksa antikvariaadilt, kelle veebipoe külastuse järel kogu kammajaa lahti läks, teen küll seina peale risti.

Täna tulevad müügile detsembri ooperi piletid. Tahame konkreetsele päevasele etendusele (mil õhtul on teine ooperikontsert, mille piletid ammu riiulis ootamas), aga veider on, et pooltele etendustele pileteid osta ei saa ning see päevane etendus on just viimane, millele ei saa. Ei ole ka märget, et oleks välja müüdud. Kahtlase kokkulangemisena on need just samad etendused, kus osaleb maailmakuulus Heldentenor Jonas K.

Üldiselt on kuupäevad segi, arvan, et on 23. skp (mitme makse tähtpäev on 23. päeva paiku, 23. kuupäeval makstes keegi veel ei virise, ka siis, kui tähtaeg oli paar päeva varem).

21.9.15

E, 3025. päev: esmaspäev

Ma käisin sünnipäeval ja mu keha on pisut nõrk,

märkis muiste laulik. Nüüd, kui ma neid hetki meenutan, mu käed enam ei värise, märgin mina. Et siis kuidas veebipanka üsna juhuslikult vaadates avastasin, et viimasest korrast on täitsa ilma nõela pistmata elanud krediitkaart oma elu ja tahtnud mind tüssata paksult kolmekordse arvu eurodega. Veebipank näitab ainult kümmet viimast tehingut, eksju. Viimase tegin ise 16. skp, nagu pärast meilikviitungite pika kaevamise peale selgub, aga see on kaugel Google’i mängude ja mitmesuguste senitundmata firmade teenuste kirjete all. Kahtlustan, et kurja juur on mitte Google Play, kust olen ostnud neli plaati ja mõne rakenduse, vaid Saksa antikvariaat, mille veebileht oli neljateistkümnendamal selle ku päwal kuidagi loid. Nad mulle tellimise automaatkinnituse saatsid, aga edasi saanud ma midagi ei ole.

Eks siis šoki esimestel hetkedel kirjutasin veebipanga postkasti kaudu pangale, et mida teha; sealt vastati (ajaks, kui ma üsna šokiseisundis poodelnuna – hea, et poe turvad mind vahele ei võtnud – olin jõudnud jälle arvuti juurde), et helistagu ma kaardikeskusse pettuste numbrile. Kaardikeskuse number ei vastanud, aga mõlgutelles, et homne tööpäev on liiga kaugel, helistasin kaardikeskuse hädatelefonile ja lasin kaardi sulgeda. (Olen, muide, näinud ka seda, kuidas arvutile tehakse reset c:\, et te teaksite. Kogu allüksus kutsuti kohale seda haruldast pilti vaatama.) Kaardikeskus vastas (pärast pikka isikutuvastust telefoni teel), et pank on juba teatanud, et kaart sulgeda, ja anti uuesti pettuste telefoninumber (mis töötab 8–18, jahhaa), et sellega siis selgitan, mis minu, mis mitte. Elame-näeme.

* * *

Tööjuures bussipeatuses on pöök, selle otsas käbid ja rääkivad künnivaresed, aga mul ei ole lusti neid salvestada.

20.9.15

P, 3024. päev: matk (ja vana plaan)

Tore matk.

Algul on vine ja paistab päike, vahepeal, kella kahe paiku on tumedad pilved ja on sama pime kui samal kellaajal detsembris, kolmest tuleb päike uuesti välja ning edasi on soe ja selge vananaistesuvi.

Teekond kulgeb suure jõe kõrgel läänekaldal viimasest rongipeatusest naaberlinna poole. Saab heita pilku siia- ja sinnapoole kohalikku veelahet ning uurida, mida paistab ühest 2011 Google Earthist väljaotsitud võimalikust panoraamivaatest kahe jõeharu vahel. (Midagi suurt ei paista, sest mäeselg on nii lame, et mõlemalt poolt korraga alla ei näe.)

Olgu see kirjutis siin kaunistatud kurbade üksikute puude näopiltidega: neid oli mitu.

Mõte tuli eile õhtul koeri jalutades ja kohe toas krabasin kaardi ja leidsin, et täiesti teostatav – et esiteks ei ole maastik eriti nõudlik (umbes 15–18 km), teiseks on vaateid, mida olen tahtnud näha ammu, ning kolmandaks on ihule ja hingele kasulik, kui üks viis tundi järjest kõndida. (No pildistamiseks aeg-ajalt peatun, aga maha ei istu kordagi, ega.)

Tõmbab muidugi teadmine, et teekonna lõpus ootab Kella kõrts, ükskõik, mis kell ma sinna jõuan. See on tugevam motiveerija kui tudengiajal vahelduva reljeefiga kandis matkates, kui oli teada, et kui jõuan tagasi varem, ootab ees ühika söökla, ja kui hiljem, toas olev õun.

Kui alustuseks kõnnin üle silla, möödub autotäis tebiile, kes arvavad, et kui nad mu kohal röögatavad, kargan üle käsipuu jõkke. See lollikari liigub sõidukil nr WIL 11 193, olge hoiatatud. Teine samasugune sõidab ringi sõidukis AA 1795, et te ka teaksite.

Inimesi tuleb vastu umbes sama palju kui on tee ääres üksikuid kurbi puid – see on üleriigiline matkatee. Esimene on koerajalutaja. Siis tuleb teine koerajalutaja. Siis on hulk maad tühja maad, kuni naaberlinna haldusalasse kuuluvas külas, kust matkatee läheb läbi, satun peale roosa tõukerattaga koolieelikule. Ta sõidab tõukerattaga mäe otsast alla ja jääb ootama teisel pool küla vale teeharu äärde, kust siis hõikab, et tema jõudis kohale enne. Linnaäärse metsa servas on kaks matkajat, kes uurivad mingit mälestussilti, ja metsas endas tuleb vastu üks jalutav suurpere.

Rongist maha ning läbi nurgalinna ja üle jõe. Teisel pool ülejõeküla järel viimase maja tagant viinamäe otsa. Puu otsas vares, jälgib, ära ei lenda. Õunapuuaiad, siinkandis tehakse siidrit – iga kord, kui kohalik siider jutuks tuleb, meenutame proovitud suutäie maitset, mis olnuks nagu tehtud mädand õuntest.

Siis läheb tee pisut mööda seljandikku kahe jõeoru vahel, vaated siia ja sinna, fotogeensed lehmad, taamal tuulikud ja lagunenud sõjaaegne betoonpunker. Siis laskub tee metsa. Mul on kaasas – esimene kilomeeter ka seljas – uus kilejope, seda ei ole kuhugi panna, seega on see käes või rullis kaenla all, vahepeal ka seotud fotokoti külge.

Metsas tõuseb tee läbi oru külaservani, siis piki maanteed tagasi metsa ja uuesti teelt ära. Metsas kisab roherähn.

Metsa järel on metsavaadetega karjamaa. Isegi siinkandis haruldast männikut näeb.


Teisele poole – üle seekord mitte eriti fotogeensete lehmade – paistab igivana kirik. Pildistan käelt ulatusliku panoraami. Siis veel mõned kelladega lehmad ja mitu kurba puud ning pikk metsasiirg, mida matkatee läbistab pikuti. Mets on üle kilomeetri pikk ja parimal juhul nii viiskümmend meetrit lai. Paremal on üksiku lehmaga karjamaa; kui parimat võttekohta otsin, märkab lehm mind (mul on seljas erk pusa), vaatab kaugelt otse kaamerasse ja sellest sünnib kunstiline pilt „Saksa pastoraal”.

Puude otsas on huvitavaid marju, allpool on valmis põldmarju.

Jälle põigiti maantee, siis ülalmainitud küla, kus pühapäeva puhul on kodus umbes kaks inimest. Teisel pool küla põllu vahel puu otsas on kodus tuuletallaja, kes mu saabumise peale läheb lendu, ripub pisut põllu kohal, jahib kedagi maast ja tuleb siis isteoksale tagasi.


Edasi läheb tee üle lameda mäeküüru – tee kaob silmapiiri taha. Saabub polaaröö – oleks nagu pime õhtu, aga tegelikult on kell ainult kaks.


Mäest laskumisel on ees kaunis kunagine õunapuuaed – foto on hoolsasti kadreeritud, sest kohe vaatepildi kõrval olid vasakul mingid antennid, kraanad ja kiirteesildid ning paremal metsa taga linnamajad.

Teerada jõuab niiskevõitu metsa. Degusteerin – kõiki ettevaatusmeetmeid võttes* – põõsas kasvavaid siniseid kreegitaolisi vilju. Ka kontsistents on nagu kreegil: nahk, viljaliha ja kivi on samasugune, aga hambaotsaga proovitud maitse on kirbe, nii et sülitan hammustatud mõne kuupmillimeetri välja ja ülejäänud luuvilja viskan minema. Pildiraamat ütles pärast, et see on laukaploom ja seda kõlbab süüa alles pärast külmutamist, korjatakse hilissügisel pärast öökülmi.

* Nagu meelde jäänud käsiraamatust SAS Survival Guide. Turvapõhjustel ma neid siin ei eritle, aga neid järgides on vähetõenäoline, et mürgist asja sööks.

Metsas on majandustegevuse jälgi, näiteks värskelt kaevatud metssea püherdusauke. Isegi ekskavaator on pargitud nurga taha.

Puude vahelt hakkab paistma naaberlinn ja tuletab meelde, et suurlinna raekoda on kohast, kus imelikke poose võttes pildistasin tundlaid turritavat metsasitikat, ainult 2 km kaugusel.

Veel paistab läbi puude all metsa vahel suurel hoolitsetud krundil peen modernvilla, mille märgin kaardile, lootuses see hiljem kõiketeadvalt ametlikult linnaplaanilt järele vaadata, aga seal ei ole selle kohta midagi. Google leiab linnaosa telefoniraamatust elaniku nime, aga mitte, mis ametimees ta on. Majaomanik on sama perekonnanimega kui kohalik kunstnik, kes XX saj algul disainis populaarse veinikvaliteedimärgi.

Siis on tee servas esimene vaatega restoran; sinna sõidab juba buss, kuigi täna vist mitte, täna on pühapäev. Esimesed linnavaated pildistan juba enne uusgooti kabelit; mõlemal pool tänavat püüavad majad upitada end vaateni – nii mõnigi orupoolne naaber on ehitatud mäepoolsel vaate kinni, aga üle tänava naaber on ehitanud lisakorruse.

Uusgooti kabeli peamine väärtus on, et selle tagant on vaade lõunapoolsetele linnajagudele.

Veel paar restorani pühapäeva pärastlõunase suminaga ja matkatee keerab tänava servast oruservale metsateele. Metsa pool on pingid väsinutele, oru pool on vaade ja toekad raudtorud.

Teine suurem ehitis, mis alla orgu kätte paistab, on mitmekümnemeetrine pühakuju südalinna kohal. Lähedalt vaadates näeb, et ta pea ümber ei ole mitte tähepärg, vaid ringitäis umbes kapsasuurusi pronksmune. Kuju juures on kivil soojendav sisalik, eriti uhke vaade, palju inimesi. Ühelt ja teiselt poolt kuju vaateid noppides tekitan kogemata väga efektse stereovaate, kus linna sügavus tuleb välja eriti hästi. (Pärast pilte märksõnastades leian mitu hoonet, mida ma varem looduses näinud ei ole, näiteks Bonifaatsiuse ja Ambroosiuse kiriku.)

Siis pikk laskumine, soe päike, kauneid vaateid, nurgataguseid ja mingi saatkond. Hämara oru põhjas on väike oja, mille kaldaile ei paista päike kunagi; ojakaldal on jalgtee ja mingi kargajate usulahu kiriku jalgvärav. Oru lõpus on Napoleoni sild, millest üle läheb maantee (algupärane sild läks sõjas katki, taastati lihtsamana). Orust mööda suurt jõeorgu allavoolu on kuskil püstloodis kaljusein, mille alt tihedast võsast leiti mais luukere, kes tuvastati kui kaljude kohal olnud kutsekõrgkooli õpilane, kes 2007 suurelt tudengipeolt öösel kaduma läks ning mis kadumise juurdlus vaatamata tuhandetele vihjetele kuhugi ei viinud, kuigi soikunud juurdlus elustus mitu korda, kui ilmus eriti huvitavaid vihjeid, näiteks „väga kindel” vihje, et asjasse on segatud sinine Belgia numbriga auto.

Silla linnapoolses otsas on püsistend „meie linna sõbrad” (sõpruslinnade vapid ja üks paks mees) ning tagasihoidlik linnavaade, aga ma ei saa üle tänava.

Jõe peal on tuletõrjujate väljanäitus, aga selleks ajaks olen juba nii väsinud, et suundun otsejoones Kella kõrtsi.

* * *

Nagu ikka, midagi hoopis muud (Paldiski rootsiaegseid plaane) otsides märkan Kuressaare kindluse rootsiaegsetelt plaanidelt, et bastionidel ja raveliinidel olid nimed. Kirjandusest on läbi käinud ainult bastionide taaniaegsed nimed (siis raveliine veel ei olnud): need on Paul Esseni 1681. a plaanil vanadel taaniaegsetel bastionidel, aga pisut hiljem, sajandivahetuse aruandeplaanidel on uutel bastionidel uued nimed. Paraku olid Rootsi sõjaarhiivi ürikute avalikud eelvaated suht hägused ja minu arusaam vanast rootsi keelest rohkem kui puudulik, et nendest ka midagi huvitavat välja lugeda. Esialgu paistab, et olid linnunimetused (!), näiteks lõunabastionil Örnen (kotkas). [Hilisem lisandus: dešifreeritud, vt 8. XII lugu.]

Faktide kontroll kirjutamisel selgitas, et asja on siiski maininud militaar.ee (link ja kirjaviis muutmata): „Bastionid siis Sookure, Kulli, Kotka ja Luige ning ravelliinid Tuvi, Ööbiku, Pääsukese ja Kiivitaja. Ööbikut pole ehitatud, see oleks pidanud kindlusest mere poole tulema.” Teemast on ka üks trükivigadest kubisev bakalaureusetöö (link), kus Vaubani nimi on vahetevahel, aga mitu korda järjest Vauben ning vanimad taaniaegsed plaanid olevat aastatest 1941 ja 1945. See nimesid ei maini (peale Esseni plaani legendi lahtiseletuse, mis on käinud läbi mitmest raamatust ka enne).

Rootsiaegsetel bastioniehituse aruandeplaanidel on näha bastionide alusmüürid ning näeb, et taaniaegsed fassid olid rootsi omadest tagapool ja et taani flangipealsed kaevati maha (mis seletab, miks äsja leiti idabastioni põhjaserval rootsiaegse flangi alt taaniaegseid alusmüüre.

Rootsiaegsel plaanil KA 0406:28:002, näen, on konvendihoone mõlemal tornil peal purustuste-eelsed katused; Pikal Hermannil on tornikiiver palju teravam ja kõrgem kui praegu (st Aluve projektis), aga sama kõrge kui muiste Seuberlichi joonisel; kui muidu on peafassaadi akende arv täiesti ja asukoht peaaegu õige, on Sturvoltil – nagu seda kunagi miski raamat märkis (Tuulse 1942?) – justkui kaks korrust rohkem kui praegu. Seda arvati plaanijoonistaja veaks, aga mõlgutagem mõtet, et äkki olid praeguse kiviosa peal veel kaks ajutist korrust, puidust? Plaanil paistab fassaadil olevat midagi konsoolide taolist*. Puidust ehitisi konvendihoonel on peale noolekoja tõsiselt vaetud ainult kõige uuemas ülevaates (Saaremaa Muuseumi uues kaheaastaraamatus) – nimelt et kaitsekäigu rinnatise peal ja ees võis olla puidust kaitsekäik ümber kogu hoone. See sarnandaks üldilmet segasele pliiatsijoonisele, millel on paremal pihttara sees linn kirikuga ja selle kohal hilisem lihtne käsikirjaline pealkiri „Arensburg” sajandeid hilisema käekirjaga ning vasakul nelja torniga linnus. Mu isiklik onu oli 1980. aastatel selle väljailmumise peale täitsa häiritud, et mõelge, algul ehitatakse väikse torni tipp täiesti ringi ja siis tahetakse ehitada kaks torni veel juurde!!

* Vaatame pilti täpsemalt:
KA 0406:28:002 (muldkindlustuste projekt; Aluve 1980 räägib sellest terve veeru – siin plaanil on väga eesrindlik varjatud tee –, dateerib selle 1670…1674 ja arvab autoriks J. Wärnschiöldi)
 
See, mis paistis olevat kaks lisakorrust, on tegelikult Sturvolti lahtine katuseplatvorm. Mu märgatud „konsoolid” on kaks merepoolset aknaorva praegugi ülemisel korrusel. Sturvolti püramiidkatus, mis on Vaga raamatu joonisel 1, on fatamorgaana. Põhjus, miks ei ole Vaga raamatus kindluse tegelikku plaani, on riiklik julgeolek – tollal kaarte avaldada ei tohtinud. Kolmsada aastat vanad plaanid olid küllap peaaegu sama ohtlikud kui vähe uuemad Mellini kaardid, mis veel paar sajandit hiljem tegid kõigile avalikele kaartidele täpsuse poolest silmad ette, mistõttu nende uustrükk ilmus alles 1990. aastatel.


19.9.15

Kaks kolmandikku hektarit vitraaže

Vitraažid on loetletud päripäeva, igas seinalõigus alt üles, iga vitraaži sisu ülalt alla. Pikihoone kõrgseinte vitraažide sobivaim vaatamispaik on vastaspoole külglöövis, koori kõrgseinte omadel vastaspoole kooriümbriskäigus, põikhoone otste omadel nelitises, põikhoone otste külgedel sama otsa vastasküljes. Külglöövide, kooriümbriskäigu ja kabelipärja vitraaže saab kõige paremini vaadata samast külglöövist või kooriümbriskäigust või kabelist.

Trifooriumiakendel on topeltraamistus, klaas on väljaspool, seest vaadatuna trifooriumiraamistuse taga. Trifooriumis on igas travees neli akent. Kõrgseinte suured aknad on 19 m kõrged, neljaosalised. Lääneseina ja põikhoone otste suured aknad on sarnase (aga mitte täpselt sama) kavatisega ja igaühe pindala on u 540 m².

Pärimuse järgi rajati piiskopkond I sajandi lõpul ja esimene piiskop oli olnud apostel Peetruse jünger.

Allikad:
  • internet
  • raamat Cathédrale Saint-Étienne
Traveed on loetletud läänest itta ja kabeliaknad vasakult paremale.

Number akna nimetuse järel sulgudes on akna number raamatus Cathédrale Saint-Étienne, need algavad kooriapsiidist (0), on N-küljel paaris ja S-küljel paaritud ning alumistel akendel 2-, ülemistel 3-kohalised (1xx: trifooriumiaken, 2xx: kõrgseina aken). Kaldkirjas on minu interpoleeritud numbrid. Igas travees või seinalõigus ei ole tingimata kolme akent ülestikku: pikihoone tornide kohal on akendest ainult raamistik (kui sedagi), välisseinas võib olla akna asemel kabel või portaal, W-kabeli võidukaar tõuseb läbi trifooriumi, külglöövide O-otsa seintel alumist osa ei olegi.

Inglise Wikipedia vahetab lõunalöövi kaks kabelit omavahel (samuti vahetavad katedraaliraamatu kaks esimest põhiplaani, millel kabelid märgitud). Raamatu järgi on kooris (kõrgseintel, lõpmikus) ja põikhoone lõunaosa külgseintel kokku 8 Valentin Bouschi töökoja akent, aga akende sisukirjeldustest ei tule see 8 kokku.

Ilmakaared on traditsioonilised (peaportaal läänes, koor idas).

Pildid on omast käest ja selle katedraali vitraažidest mul rohkem ei olegi.

Pikihoone

W-sein

36., 229., 227. ja 35. aken

36. aken
36. aken (osa)

Roosaken (36)
1384
Hermann von Münster (u 1330 – 1392)
Apostlid, Vana Testament (Timotheuse jutlus, maailma loomine, Joeli raamat, psalmid, Makkabeide raamat), akna tipus ristilöömine, allreas (lammutati 1764) idamaa kuningad (kaheksast osast on kolm alles, Nancys Lotringi muuseumis). Säilinud ridade vitraažiosad tõsteti 1909–1910 restaureerimisel ringi.
Praegu alumises (algselt keskmises) reas on katedraali nimipühak Stephanus ja toomkapiitli kaitsepühak Paulus, prohvet Daniel ja apostel Siimon, patriarh Jakob ja jünger Jakob vanem, prohvet Joel ja apostel Filipp.
Ülemises reas on tundmatu (vbl Aleksandria Philon) ja Bartholomeus, kuningas Taavet ja Andreas, patriarh Iisak ja Jakob noorem, Juudas Makabeus ja Mattias.
Roosi keskel on püha nägu, kahes neliksiirikus Stephanus ja Paulus.
Autor on maetud N-külglöövi 1. traveesse, epitaaf.

Roosakna all peaportaal (1903)

N-löövi otsaaken (35)
1905
Mayeri ateljee (München)
Kristuse sugupuu, XIII saj stiilis (algselt W-kabeli äärmistel akendel).

N-külje 1. travee
Välisseina aken (33)
Alaosa: XIII saj, Kristuse ja Maarja sugupuu, kuningad, prohvetid, apostlid. Algne ümmargune ülaosa on S-külglöövi 3. travee välisseina aknas.
Ilmselt pärit 1754 lammutatud ristikäigust, asus kuni 1886 W-poolses kabelis.

Trifooriumi aknad (129)
[ei tea]

Kõrgseina aken (229)
1452
4 pühakut: Katariina, Apollonia, Barbara, Margareta.
Annetas toomhärra Hennequin Arnoult de Hettange.

N-külje 2. travee
Välisseina aken (31)
ainult tümpanon portaali kohal

Trifooriumi aknad (127)
[ei tea]

Kõrgseina aken (227)
1452
Püha Stephanus esitleb annetajat Maarjale, Peetrusele ja Johannesele.
Annetas toomhärra Hennequin Arnoult de Hettange.

N-külje 3. travee
Välisseina aken (29)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (125)
[ei tea]

Kõrgseina aken (225)
1452
4 tundmatut isikut.
Annetas toomhärra Hennequin Arnoult de Hettange.

N-külje 4. travee
Välisseina aken torniportaali kohal (27)
1960
Roger Bissière (1886–1964)
Abstraktne kompositsioon külmades värvides (vastas teise torni portaali kohal on samasugune soojades värvides)

Trifooriumi aknad (123)
puuduvad (ainult raamid)

Kõrgseina aken – raamatu plaanil on selles travees aken nr 223
puudub (ainult raamid)

N-külje 5. travee
Välisseina aken (25)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (121)
1960
Roger Bissière (1886–1964)
Valgus ja pimedus

Kõrgseina aken (221)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

N-külje 6. travee
Välisseina aken (23)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (119)
[ei tea]

Kõrgseina aken (219)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

N-külje 7. travee
Välisseina aken (21)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (117)
[ei tea]

217. aken (osa)

Kõrgseina aken (217)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut, sh Jeanne d’Arc

N-külje 8. travee
Välisseina aken (19)
XIII saj
Sisaldab kahe vana akna ümmargust osa: ülal on Kristuse kuulutamine (XIII saj lõpp?), vasakul akna annetaja (XIII saj III v).

Trifooriumi aknad (115)
[ei tea]

Kõrgseina aken (215)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut


Kuskil pikihoone välisseina akendes on sellised keskaegsed aknaosad, mille täpset asukohta ma ei mäleta:


Ühe akna tümpanon …
… ja sama akna seestpoolt vaadates vasak pool …
… ja parem
Teise akna tümpanon …
… ja vasak …
… ja parem pool
Kolmas aken
Neljas, aga see näib olevat kõige varem XIX sajandist. Võib-olla on see W-kabeli 3. akna ülaosa 1880. aastatest.


Põikhoone N-osa

213., 211., 113., 111. ja 17. aken

N-löövi ots
Trifooriumi aknad (113)
1968
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (111): suur lillevanik (lilled, linnud, vikerkaar)
Varem XVI saj I v, Thomas de Clinchamp

Kõrgseina aken (213)
XVI saj I v
Thomas de Clinchamp
4 pühakut: Assisi Franciscus, Dominicus, Benedictus, Pachomios.
Annetas Jacques d’Amange.

W-sein

17. aken


Välisseina aken (17)
1958–1961
Marc Chagall (1887–1985)
Aadama loomine, Eeva loomine, pattulangemine, väljaajamine paradiisist

Trifooriumi aknad (111)
1968
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (113): suur lillevanik (lilled, linnud, vikerkaar)

Kõrgseina aken (211)
XVI saj I v
Thomas de Clinchamp
4 pühakut: Cosmas, Damianus, Augustinus, Martinus.
Annetas Jacques d’Amange.

N-sein

15. aken (osa, kokku lapitud neljast fotost)

Välisseina suur aken (15)
1504 (ülemine ja keskmine rida), XVI saj I v (tümpanon ja alumine rida).
Theobald de Lixheim (ülemine ja keskmine rida) ja tundmatu (tümpanon ja alumine rida; vbl meister Thomas de Clinchamp).
Tümpanon: Maarja kroonimine, 4 evangelisti, pillidega ja kannatusriistadega inglid.
Ülemisel real 8 pühakut (Antonius, Rochus, Stephanus(?), Nikolaus, Hubertus, peaingel Miikael, abt lohega, Laurentsius).
Keskmisel real 8 pühakut (Agnes, Margareeta, Barbara, Ungari Eliisabet, Apollonia, Odilia, Katariina, Maarja Magdaleena), rea all on friis autori nime ja dateeringuga: HOC OPUS PER THEOBALDUM DE LYXHEIM VITRIARIUM PERFECTUM EST ANNO DOMINI MCCCCCIV.
Alumisel real 8 apostlit (Paulus, Mattias, Batholomeus, Filipp, Jakob noorem, Toomas, Andreas, Peetrus), nende all usutunnistus.
Restaureeriti 1907–1910 Šveitsi Fribourgis Fritz Geigesi ateljees.

Põikhoone N-otsas oli Maarja kabel.

O-sein
Välisseina aken (13)
XVI saj I v
Peter Hemmeli töökoda
Maarja elu: Maarja ilmutus templis, Maarja kuulutamine, Kristuse sünd, Maarja lapsega.
Annetas kardinal Henri de Lorraine (vapp). Kristuse sünni kompositsioon sarnaneb väga Martin Schongaueri (srn 1491) ühe maaliga.
Osaliselt varjatud käärkambri katusega.

Trifooriumi aknad (109)
1970
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (107): väike lillevanik (lilled, linnud, vikerkaar)

Kõrgseina aken (209)
XVI saj I v
Thomas de Clinchamp
4 pühakut: Clemens, Nikolaus, keegi piiskop (Auctorius?), kirikut kandev teine piiskop (Chrodregang?).
Annetas Jacques d’Amange.

N-kooriümbriskäigu ots
Trifooriumi aknad (107)
1970
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (109): väike lillevanik (lilled, linnud, vikerkaar)

Kõrgseina aken (207)
XVI saj I v
Thomas de Clinchamp
Esimeses veerandis Kristoforus ja tema all Jacques d’Amange, põikhoone N-osa nelja kõrgakna annetaja (ning 2 vappi, üks neist keisrikotka ja aastaarvuga 1501). Kolmes ülejäänud veerandis püha Sebastianuse märtrisurm.
Annetas Jacques d’Amange.

Koor
Kooriümbriskäigu N-külje 1. võlvik
Välisseina aken (11)
1961–1965
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (9): Mooses käsulaudadega, Taavet ja Batseba, Jeremia ja juutide väljasaatmine, Abrahami ohver, Jakobi võitlus ingliga, Jakobi unenägu, põlev põõsas.
Varem (1882–1960) Schmitzi-Reutersi ateljee (Aachen) vitraaž (messiase kuulutamine, prohvetid, kuningad, kirikuisad).

Trifooriumi aknad (105)
[ei tea]

205., 203., 201., 105., 103. ja 101. aken

Kõrgseina aken (205)
1536
Akende nr 205, 203, 204 ja 206 kujundus on sarnane.
Ümmarguses osas akna tipus püha Hugo.
Selle all medaljonidel Vana Testamendi stseenid: Aabel magab, Aabeli mõrv, Noa laev, Paabeli torn.
Alumises reas evangelistid Luukas, Johannes (koos annetajaga), Mattias ja Markus.
Annetas Jean Matthié (vapp) onu Hugues’i pärandusest, sai tema järel 1536 kantoriks.

Koori loodepiilari ääres on igivana (~ IX saj?) monoliitne Kreeka marmorist piiskoppide ametisse pühitsemise tool.

Kooriümbriskäigu N-külje 2. võlvik
Välisseina aken (9)
1965–1967
Marc Chagall (1887–1985)
Koos kõrvalaknaga (11): Mooses käsulaudadega, Taavet ja Batseba, Jeremia ja juutide väljasaatmine, Abrahami ohver, Jakobi võitlus ingliga, Jakobi unenägu, põlev põõsas.
Varem (1882–1962) Schmitzi-Reutersi ateljee (Aachen) vitraaž (messiase kuulutamine, prohvetid, kuningad, kirikuisad).

Trifooriumi aknad (103)
[ei tea]

Kõrgseina aken (203)
1539
Akende nr 205, 203, 204 ja 206 kujundus on sarnane.
Ümmarguses osas akna tipus püha Agnes ja aastaarv 1539.
Selle all medaljonidel Vana Testamendi stseenid: Samson ja lõvi, maoks muutuv Moosese kepp, Taaveti võidmine, Kaanani viinamarjad.
Alumine rida: püha Stephanus ja Hugues Matthié, püha Miikael, püha Jüri ja püha Laurentsius.
Annetajad: Hugues Matthié pärijad ja toomkapiitel (vapp).

Kooriümbriskäigu N-külje 3. võlvik

7., 5. ja 3. aken

Välisseina 1. aken (7) (kabel)
XVI saj
Neljal Barbara kirikust toodud vitraažil (nr 7, 5, 6, 8) on annetaja Claude Baudoche’i kaitsepühakud Franciscus, Claudius, Peetrus, Katariina ja Klaara esitlemas perekonda Baudoche lapsega Maarjale ja Barbarale.
Oli varem Barbara kirikus (1516–1829), paigaldatud siia pärast restaureerimist Maréchali ja Gugnoni ateljees (1842–1856).

Välisseina 2. aken (5) (kabel)
XVI saj
Sisu: vt ülal (nr 7).
Oli varem Barbara kirikus (1516–1829), paigaldatud siia pärast restaureerimist Maréchali ja Gugnoni ateljees (1842–1856).

3. aken

Välisseina 3. aken (3) (kabel)
1524
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Tümpanonil Aadam ja Eeva, selle all Maarja kuulutamine, all tundmatu toomhärra põlvitamas ülestõusva Kristuse ees.

Trifooriumi aknad (101)
XIX saj
Laurent-Charles Maréchal (1801–1887), Louis-Napoléon Gugnon
XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis vitraažid

201., 200. ja 202. aken


Kõrgseina aken (201)
XVI saj (1520?)
Piirkonna suur vapp ja kardinalpiiskopi vanemad: vürst (1473–1508) René II koos Angers’i piiskopi püha Renatusega ja pärast mehe surma klarissi nunnaks läinud Philippe (Philippa) de Gueldre koos abtissi püha Klaaraga. Nende all toomhärra Martin Pinguet.

Kooriümbriskäigu apsiidivõlvik

1. aken

Välisseina 1. aken (1) (kabel)
XIX saj
Laurent-Charles Maréchal (1801–1887), Louis-Napoléon Gugnon
XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis vitraaž: Gaspard-André Jauffret (piiskop 1806–1823) ja püha Andreas

Välisseina 2. aken (0) (kabel)
1522
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Katedraali nimipühak Stephanus ja toomkapiitli kaitsepühak Paulus, nende all tundmatu annetaja toomhärra istuva Maarja ees.

Välisseina 3. aken (2) (kabel)
XIX saj
Laurent-Charles Maréchal (1801–1887), Louis-Napoléon Gugnon
XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis vitraaž: Jacques-François Besson (piiskop 1824–1842) ja pühak François de Sales

Trifooriumi aknad (100)
XIX saj
Laurent-Charles Maréchal (1801–1887), Louis-Napoléon Gugnon
XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis vitraažid


200. aken
200. aken (osa)



Kõrgseina aken (200)
1521
Stephanuse märtrisurm ning Jean, piirkonna kardinal ja kohalik piiskop (vapp). Piirkonna suur vapp neljaks jagatuna.

Kooriümbriskäigu S-külje 3. võlvik
Välisseina 1. aken (4) (kabel)
XVI saj I v
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Ratsutav püha Theobald pistrikuga, pühakpiiskop (võib-olla Sigebaud, kohalik piiskop ja pärimuse järgi püha Ségolène’i vend), jalge ees annetaja.
Annetaja: Thiébaut Mineti, katedraali toomhärra ja püha Ségolène’ koguduse jutlustaja.


6. (?) aken
(Algul arvasin, et see on 7. aken, aga 7., 5. ja 3. aknaga apsiidi võlvide foto järgi ei ole ühelgi neist külgosade tümpanonis rohelist. 7. ja 5. aknal on seal punane, 3. aknal sinine. Võtmest on näha, et paremal on Peetrus, aga ülal kirjeldusest ei selgu, mis aknal ta täpselt on.)
Välisseina 2. aken (6) (kabel)
XVI saj
Sisu: vt ülal (nr 7).
Oli varem Barbara kirikus (1516–1829), paigaldatud siia pärast restaureerimist Maréchali ja Gugnoni ateljees (1842–1856).

8. (?) aken
(Üks kahest: a) 8. aknal on Maarja lapsega ja Barbara ning see ei ole 8. aken, või b) see on 8. aken ning Maarja, laps ja Barbara on mujal. Stiili järgi näib, et fotol võib olla Maréchali ja Gugnoni XIX saj vitraaž.)


Välisseina 3. aken (8) (kabel)
XVI saj
Valentin Bouschi (u 1490 – 1541) töökoda
Maarja lapsega, Barbara.
Oli varem Barbara kirikus (1516–1829), paigaldatud siia pärast restaureerimist Maréchali ja Gugnoni ateljees (1842–1856).

Trifooriumi aknad (102)
XIX saj
Laurent-Charles Maréchal (1801–1887), Louis-Napoléon Gugnon
XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis vitraažid

Kõrgseina aken (202)
1523
Kardinalpiiskopi vend vürst (1508–1544) Antoine II koos püha Antoniusega ja vürstinna Renée de Bourbon koos püha Renatusega.

Kooriümbriskäigu S-külje 2. võlvik
Välisseina aken (10)
1882
Schmitzi-Reutersi ateljee (Aachen)
Messiase kuulutamine, apostlid ja prohvetid

Trifooriumi aknad (104)
[ei tea]

Kõrgseina aken (204)
1534
Akende nr 205, 203, 204 ja 206 kujundus on sarnane.
Tümpanonil jumal ja inglid, püha vaim tuvina, aastaarv 1534.
Selle all medaljonidel Vana Testamendi stseenid: Eeva loomine, Eeva kiusatus, Aadama ja Eeva väljaajamine paradiisist.
Alumine rida: Peetrus, Kristuse ülestõusmine, annetaja koos püha Nikolausega, püha Paulus.
Annetas asepiiskop Richard de Loupmont.

Kooriümbriskäigu S-külje 1. võlvik
Välisseina aken (12)
1882
Schmitzi-Reutersi ateljee (Aachen)
Messiase kuulutamine, apostlid ja prohvetid

Trifooriumi aknad (106)
[ei tea]

Kõrgseina aken (206)
1536
Akende nr 205, 203, 204 ja 206 kujundus on sarnane.
Ümmarguses osas akna tipus keisrikotkas, Charles Quinti vapp, aastaarv 1536.
Selle all medaljonidel Vana Testamendi stseenid: Aadam kaevab ja Eeva ketrab, Aabeli mõrv, Kaini needus, Aadam kannab Aabeli surnukeha.
Alumine rida: püha Andreas, Maarja lapsega ja koos annetajaga, Ristija Johannes.
Annetasid varahoidja Jean Thisi pärijad.

Kooris kuskil: kooriorel, ehit 1862, laiendus 1882, ümberhitus 1934, lammutati 1962, taastati 1970, ümberehitus 1980.
Kooripingistik XIX saj
Külgaltarid XIX saj
Altar (nelitises) XX saj

Põikhoone S-osa
S-kooriümbriskäigu ots
Trifooriumi aknad (108)
[ei tea]

Kõrgseina aken (208)
1528
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Koos parempoolse aknaga (nr 210): Maarja kuulutamine ning Langres’i Desiderius ja evangelist Johannes, signeering „VB”.
Annetasid toomhärrad Didier Pieresson ja Jean de Scielles.

O-sein
Välisseina aken (14)
XIII, XVI saj
6 medaljoni (XIII saj I v) püha Pauluse elust läbisegi XVI saj aknas. Enam-vähem terved on kaks (Paulus jutlustab Troas; Paulus Damaskuses), neljast on järel vähe (Pauluse pöördumine; pime Paulus siseneb Damaskusse; Paulus jutlustab Troase juutidele; Pauluse laevahukk Maltal).
Paigaldatud tõen. XVIII saj.

Trifooriumi aknad (110)
[ei tea]

Kõrgseina aken (210)
1528
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Koos vasakpoolse aknaga (nr 208): Maarja kuulutamine ning Langres’i Desiderius ja evangelist Johannes, signeering „VB”.
Annetasid toomhärrad Didier Pieresson ja Jean de Scielles.

S-sein

16. aken

Välisseina suur aken (16)
1521–1527
Valentin Bousch (u 1490 – 1541)
Neliksiirikud: 4 kirikuisa.
Ülemine rida: 7 kohalikku piiskoppi (Clement, Felix, Arnulf, Goericus, Auctorius, Terentius, Patientus), annetaja Otton Savin.
Keskmine rida: 8 naispühakut: Barbara, Katariina, Maarja lapsega, Anna, Maarja Madgaleena, Helena, Apollonia, Margareta.
Alumine rida: 7 kohalikku piiskoppi (Celestinus, Simeon, Firminus, Légonce, Ruffus, Adelphus, Urbitius), annetaja Evrard Marlier.
Kolm alumist rida annetas toomhärra Evrard Marlier.
Restaureeriti 1906–1907 Šveitsi Fribourgis Fritz Geigesi ateljees.

Selle ees: suur orel (1970)

W-sein
Välisseina aken (18)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (112)
[ei tea]

Kõrgseina aken (212)
[ei tea]

S-löövi ots
Trifooriumi aknad (114)
[ei tea]

Kõrgseina aken (214)
[ei tea]

Pikihoone

S-külje 8. travee
Välisseina aken (20)
XIII saj
Kolm medaljoni (u 1250–1280): ülal katedraali nimipühak püha Stephanus ja toomkapiitli kaitsepühak püha Paulus; all paremal püha Bartholomeuse martüürium; vasakul püha Stephanuse kividega pildumine.

Trifooriumi aknad (116)
[ei tea]

Trifooriumi kahe vasaku akna asemel on renessanssorel (1537, mitu ümberehitust, rekonstr. 1936, 1981).
216., 218. ja 220. aken

Kõrgseina aken (216)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

S-külje 7. travee
Välisseina aken (22)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (118)
[ei tea]

Kõrgseina aken (218)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

120. ja 122. aken ning SO-kabel


S-külje 6. travee
Välisseina aken (24)
[ei tea]

Trifooriumi aknad (120)
korrapärane muster

220. ja 222. aken

Kõrgseina aken (220)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

S-külje 5. travee
Välisseina aken
puudub (kabel)

Trifooriumi aknad (122)
korrapärane muster

Kõrgseina aken (222)
1954–1958
Jean Gaudin (1879–1954), Pierre Gaudin (1908–1973)
4 pühakut

O-poolne kabel

O-poolse kabeli aknad

1. aken
1956–1957
Jacques Villon (1875–1963)
Kogu kabel (kõik 5 akent): kubistlik

2. aken
1956–1957
Jacques Villon (1875–1963)

3. aken
1956–1957
Jacques Villon (1875–1963)

4. aken
1956–1957
Jacques Villon (1875–1963)

5. aken
1956–1957
Jacques Villon (1875–1963)

1871–1944 olid kabelis Laurent-Charles Maréchali (1801–1887) ja Louis-Napoléon Gugnoni vitraažid XVI saj ja Valentin Bouschi stiilis (ristilt võtmine, Maarja, Maarja Magdaleena, Jesaia, Johannes). Need said sõjas tugevalt kannatada ja asendati 1957 Jacques Villoni vitraažidega.

S-külje 4. travee
Välisseina aken kellatorni portaali kohal (26)
1960
Roger Bissière (1886–1964)
Abstraktne kompositsioon soojades värvides (vastas teise torni portaali kohal on samasugune külmades värvides)

Trifooriumi aknad
puuduvad (ainult raamid)

Kõrgseina aken
puudub (ainult raamid)

S-külje 3. travee
Välisseina aken (28)
XIII saj
Maarja kroonimine. Algne alaosa on N-külglöövi 1. travee välisseina aknas. Maarja on vitraažil erandlikuna Kristusest vasakul, kes hoiab krooni vasakus käes ja õnnistab paremaga (sama motiiv on Strasbourgi katedraali põikhoone S-külje paremal portaalil).
Ilmselt pärit 1754 lammutatud ristikäigust, asus kuni 1886 W-poolses kabelis.

Trifooriumi aknad (126)
[ei tea]

Kõrgseina aken (226)
[ei tea]

S-külje 2. travee
Välisseina aken
puudub (kabel)

Trifooriumi aknad
puuduvad (kabeli võidukaar on läbi trifooriumi), aga kabelil on kummalgi pool, külglöövi kohal väike aken, vähmalt W-poolses on vitraaž

Kõrgseina aken (228)
[ei tea]

W-poolne kabel
W-poolse kabeli aknad

1. aken
1904
Mayeri ateljee (München)
Koos 2. aknaga: ülaosas: Maarja palvetamas, allosas: Maarja võtab pühalt Dominicuselt vastu roosikrantsi, püha Chrodegang, püha Clemens jne
Tellija: elava roosikrantsi vennaskond.

2. aken
1904
Mayeri ateljee (München)
Koos 1. aknaga: ülaosas: Maarja palvetamas, allosas: Maarja võtab pühalt Dominicuselt vastu roosikrantsi, püha Chrodegang, püha Clemens jne
Tellija: elava roosikrantsi vennaskond.

3. aken
1886–1887 (või 1884)
Mayeri ateljee (München)
Ümmarguses osas Maarja pühaks kuulutamine, allosas Maarja kroonimine, püha Glossinde ja püha Livier
Tellija: elava roosikrantsi vennaskond.

W-poolse kabeli 4. ja 5. aken
4. aken
1904
Mayeri ateljee (München)
Koos 5. aknaga: ülaosas: Maarja risti juures, allosas: Maarja annab pühak Simon Stockile skapulaari, püha Arnold, püha Adhemar de Monteil jne
Tellija: elava roosikrantsi vennaskond.

5. aken
1904
Mayeri ateljee (München)
Koos 4. aknaga: ülaosas: Maarja risti juures, allosas: Maarja annab pühak Simon Stockile skapulaari, püha Arnold, püha Adhemar de Monteil jne
Tellija: elava roosikrantsi vennaskond.

S-külje 1. travee
Välisseina aken
puudub (Maarja portaal)

Trifooriumi aknad (130)
[ei tea]

Kõrgseina aken (230)
[ei tea]

L, 3023. päev: kuidas kasutada uusi sõnu?

Kirjutan blogi ja leian, et Blogger laseb jälle üles laadida pilte. Valmib kolm nädalat tagasi käidud katedraali vitraažide loetelu.

* * *

„Kuidas kasutada uusi sõnu?” on 1935 ilmunud käsiraamat, mis loetleb XX sajandil ilmunud tuletisi ja uudissõnu ning eksimisalteid muid sõnu.

Näitelaused on raamatust.

Praegu kasutusel ja enam-vähem sama põhitähendusega (A–J):
  • abielluma, abistama, aeglustama, aeglustuma, aeguma, ahelduma, ahvat[e]lema, alistama, alustuma, alluma, allutama, alluvus, almus, ammutama, anastama, andestama, anduma, anuma, arendama, arenema, aretama, armuma, arutama, arutlus, arvestama ’arveks seadma, arvesse võtma, silmas pidama, tähele panema’, asendaja, asendama, asetama, asetsema, asustama ’rahvaga täitma’, avaldama, avalduma, avastama
  • edendama, eeldama, eelistama, eemaldama, eemalduma, eestindama, eestistama, eestistuma, ehmatama, ehmuma, elatama, elevus, elustama, elustuma, elutsema, embama, end, ennatlik, ennetama ’kellestki ette jõudma’, ennistama, ennustama, eraldama, eralduma, eretama, ergama, eri ’erisugune, lahkuminev, mitmesugused’, erinema, eristama, eritama, erit[e]lema, eritlus ’algosadesse lahutus’, esindaja, esindama, esindus, esitaja, esit[e]lema, evima
  • haavuma, haigestama, haigestuma, haihtuma, hajuma, hajutama, haldama, halvendama, halvenema, halvustama, hankima, harguda, harrastama, harutama, harvendama, heidutama, heie, heitma, heituma, helendama, helenduma, hingestama, hirmuma, hirmutama, hoidma, hoiduma, hoiustama, hoolimahoonestama, hooplema, hoovama, hukutama, hulluma, hullutama, hurmama, hurmuma, hõivama, häire, häirimahämmastama, hämmastuma, häälestama, hülgama, hüvitama, hüvitus
  • ilmnema, imama, immutama, ind, innustama
  • jagama, jagelema, jaotama, joonduma, joonistama, joovastama, joovastuma, juhinduma, julgestama, julgustama, juurdlema, jälgima
Kadunud sõnad (A–J):
  • armustama ’armu andma’
    Poliitilised vangid armustati.
    Riigivanem ei armustanud surmamõistetut.
  • asetuma ’aset võtma’ ⇒ praegu asuma
    Esimene rühm asetus vasakule tiivale.
    Kui meie väeosad asetusid kõrgendikule, vaenlane taandus.
    Uutele seisukohtadele asetutakse kindla korra järgi.
  • asundama ’(maad) asundustega, elanikega varustama; (elanikke) paigustama’
    Riigi huvides tuleb kuivatada soid ja asundada neid elanikkudega.
    Peaaegu kõik mõisamaad on asundatud.
    Töölised asundati mõisa ääremaadele.
    — Ei ole sama kui asustama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’rahvaga täitma (näit. tühja maad)’.
  • eastama ’kellelegi täisealuse õigusi andma’
    Lapsed eastati kohtu otsusel.
    Kohus saab eastada ainult mõjuvail põhjusil.
  • ebastama ’võltsima’
    Allkirjad olid nii hästi ebastatud, et ainult eksperdid suutsid võltsimise kindlaks teha.
    Ebastatagu kui kaua tahes, ilmsiks tuleb see ikkagi.
  • ede ’ettemaks, avanss’
    Kirjastus ei olnud nõus maksma edet.
    Saadud edemeist tal ei jätkunud elatumiseks.
  • edustama ’jõutama, edendama’ ⇒ praegu edendama
    Soojus ja niiskus edustavad taimekasvu.
    Populaar-teadusliku kirjanduse kaudu edustatakse rahva hariduslikku taset.
  • erenema ’eredamaks muutuma’
    Mäeveerud hakkasid juba erenema.
  • erustama ’erru saatma’
    Pensioni väljateeninud ametnikud erustatakse.
    Teda ei erustata veel, sest seda ei nõua teenistushuvid.
  • haavutama ’sõnade või tegumoega haavama’
    Selline käitumine pidigi teda haavutama.
    See löök oli talle haavutav.
    Poliitilisis kõnedes haavutatakse tihti teisitimõtlejaid.
  • habenduma ’habemikuks saama’ ⇒ praegu habetuma
    Ta oli vangis sedavõrd habendunud, et keegi teda esimesel pilgul äragi ei tundnud.
    Metsakolkas võib habenduda.
  • haigendama ’haigemaks tegema’
    Antud arstimid ainult haigendasid teda.
    Raske töö on teda haigendanud.
    — Ei ole sama kui haigestama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’haigeks tegema’. Vrd halvendama.
  • halvastama ’halvaks tegema’
    Kord tehtud tööd ei tohi halvastada.
    Ta oli end halvastanud meie kõikide silmis.
    — Ei ole sama kui halvendama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’halvemaks tegema’, ega ka mitte halvustama. Vrd haigestama.
  • halvutama ’laimama’
    Ta astus neiu kaitseks südilt välja ega lasknud teda halvutada.
    Parlamentides tihti halvutatakse vastaseid.
  • helama ’helisema, kõlama’
    Kogu ümbrus helas ta hõikeist.
    Hellana hingesse helama ärkab.
  • hilistama ’hiljaks jätma’
    Lumetuisk ja kange torm hilistasid kiirrongi.
    Ametlikke vastuvõtjaid ei tohi hilistada.
  • hilistuma ’hiljaks jääma’ ⇒ praegu hilinema
    Palun vabandust, et hilistusin ametisse!
    Mõnes ametiasutuses hilistutakse tihti.
  • hiljuma ’aegamööda edasi liikuma’
    Väikene hobusekronu hiljub äkke ees vaevu ühest põllu otsast teise.
    Mägismail hiljutakse, sest kiire liikumine on ülimalt ohtlik.
  • hoidlema ’kestvalt hoidma’
    Isamaa ilu hoieldes varisesid vaprad vallad.
    Ta on oma haiget venda kaua hoielnud.
  • hoiuldama ’hoiule andma’
    On kasulikum hoiuldada raha panka kui hoida kodus.
    Kui hoiuldatakse raha järjekindlasti, siis on vanusepäevil võtta.
    — Ei ole sama kui hoiustama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’hoiule andma või panema, talletama, deponeerima’.
  • hoolestama ’muret tegema (kellelegi)’
    Haige laps hoolestab oma vanemaid.
    Teadmatus merele läinud poja saatusest hoolestas mahajäänud ema.
    — Vrd soome huolestuttaa.
  • häirestama ’häire teel liikvele v. ärevile viima, virgestama’
    Kell 2 öösi häirestati kõik kaitseliidu üksused.
    Aeg-ajalt häirestatakse kõik riigi kaitsejõud.
  • julmastama ’julmaks, kalgiks tegema’
    Sõda on julmastanud kasvavat noorpõlve.
    Tema nooreea kogemused on teda julmastanud.
  • julmastuma ’julmaks, kalgiks muutuma’
    Ei ole raske imeks panna, kui inimene sellises ümbruskonnas julmastub.
    Rinde tagalas julmastutakse veel enam kui päris rindel.
  • jõudlema ’edasi jõudma (õppimises)’
    Tuleb selgitada, miks õpilased ei jõuelnud sel aastal küllaldaselt.
    Kõigis õppeaineis kõik õpilased ei jõudle ühesuguste tulemustega.
Muutunud põhitähendused (A–J):
  • aelema ’rahutult liikvel olema; püherdama; vedelema’.
    Enne vihma loomad aelevad karjamaal.
    Mis te aelete, seiske paigal! (Näit. laste kohta.)
    Haavatud loom aeles maas.
    — Vrd ka „mis sa aeled seal, tule appi”, ümber aelema.
  • astendama ’astmeliseks tegema; (matem.) astmesse tõstma’
    Igas näidendis peab tegevuse pinevus olema astendatud tõusvalt.
    Õpetajate palgad on astendatud teenistusvanuse alusel.
    Kogu valem tuleb astendada nüüd kolmandasse astmesse.
  • edastama ’edasi kaebama’
    Süüdimõistetu edastas Riigikohtusse.
    Sõjaringkonna-kohtu otsuseile harilikult ei edastata.
    — Üksaasta kirjutasid tudengid kodutööde saateks alati, et nad „edastavad” selle mulle. Ise ütleksin enda kodutöö kohta, et saadan, aga no ega ma nüüdisaegseid akadeemilisi juhendeid tea. Küllap, et peen on öelda labase „saadan” asemel „edastan” ja kõik kirjatükid kirjutame silmi kurnavas TNR-is.
  • edutama ’liikuma panema, soodustama, ametis kõrgendama, edasi viima’
    Asi on soiku jäänud, sest pole, kes küsimust edutaks.
    Geograafiline asend edutab suurel määral rahva arengut.
    Edutamine Eesti kaitseväes oleneb väljateenitud ajast, ametikohast ja atestatsioonidest.
  • helge ’ilus, hele, selge; põuane, lämmatavalt palav’
    Need olid kõige helgemad päevad tema elus.
    Ilm oli nii väsitavalt helge, et vaevu suutsime edasi liikuda, pühkides igal sammul higi.
    Kui tulevad helged (= palavad) heinakuu päevad.
    — Eriti vajalik teadmiskild naisterahvastele eesnimega Helge ja samanimelistele skandinaavia meesterahvastele.
  • hubane ’lõbus, mõnus’
    Ametivend tuli mulle vastu õige hubases meeleolus.
    Õhtuvidevikus veedetud hubaseid tunde saab kaua mäletada.
  • hüübima ’tarduma’
    Hüübinud vere plekke oli vedelemas siin-seal.
    Süldikausid olid pandud külma kätte hüübima.
  • joonestama ’jooni tõmbama; joonte abil plaani ja muud sellesarnast tegema’
    Alguses lasti ainult paralleeljooni joonestada, alles hiljem asusime mitmesuguste lihtsamate plaanide joonestamisele.

18.9.15

R, 3022. päev: üks elukas kõik

Loen 1922 ilmunud veinikasvatuse tutvustust koolmeistritele ja asju järele uurides saan teada, et üks tähtis dokument nimetab sellist elukat paiguti bakteriks.

17.9.15

N, 3021. päev: taadid udus

Tegelikult seisis padjaraamatus, et Uustulndi näidendi pealkiri oli „Paadid udus”, aga noh. Mu vaimusilmas on pilt väga ilmekas.

16.9.15

K, 3020. päev: äike

Läheneb kole äike, aga just meie kohal hargneb ja vaibub.

15.9.15

T, 3019. päev: varjutus tuleb

Leian, et 28.9. hommiku täielik kuuvarjutus (kui Euroopas loojub varjutatud Kuu) paistaks efektsete hoonete taustal ainult nii, et peaksin sõitma kella kuueks linna teise otsa või kõndima vallakeskusse. Tuleb uurida mõni päev varem kuivalt.

14.9.15

E, 3018. päev: lomad, juttud ja loud

Poest bussiga ära sõites näen Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna parkimismaja nurga juures muru peal kõndimas hallvarest. Hallvares siinkandis ei ela, ega, mis ma muidu temast kirjutan, levila piir on siit poole tuhande kilomeetri kaugusel, üheksa aasta jooksul näen siinmaal esimest korda. Hulk aega vaatan, et ega ole noor mustvares, kelle kõhusuled on matimad kui tiivasuled ja paistavad teatud valgusega pisut heledamad, aga ei ole, selgesti on hallvarese hall vest seljas. Liik on sedavõrd ebaharilik, et linnuvaatluste veebileht, kuhu nähtust teatan, küsib üle, kas olen kindel.

Siis saab teada, et väärtajakirjanduse lipulaev, riigiringhääling, käinuvat Poolas natside kullarongi otsimas. Otsis küll, ei leidnud aga, ega. Tulusam oleks käia otsimas kullaketrajate aaret või neljapäeva öösel ristteel rahapada, eks ju.

Ühel naabril on auto pakiruumi kaane serval Che G. näopilt, mis on ahvatlevalt käeulatuses, et üheainsa punase täppkleepekaga muundada see ühe kohaliku bändi plaadikaane pildiks. Ilmselt tahab naaber sellega mitte hoiatada taga sõitjaid, et autojuhil on mõrtsuklikke mõtteid, aga rohkem nagu väljendada mingisugust tundmatut revolutsioonilist idu. (Mu lapsepõlves kiideti telekas nii palju kõikvõimalikke Nikaraagua kõrilõikajaid, et kõiksugu taolised pildid ja kleepsud tekitavad hoopis teistsuguseid seoseid.) Mõtlen (padjaraamatuna loetava 1970. aasta reisijuhi tõttu), et aga palju lahedam oleks, kui naaber kaunistaks autot mitte Che G. igava näopildiga, vaid näiteks kujutaks kleepsul A. Muid, A. Ellamit, A. Leinerit või koguni N. Riuhkranda? V. Kingissepp ei sobiks, ta on fotodel liiga morn, mida ei ole ka raske seletada, sest kesse ikka politsei fotograafi juures naeratab.

13.9.15

P, 3017. päev: loen

Saan läbi prof. Voldemar Vaga kolmekeelse raamatu „Kuressaare linnus”, mille tekst on eesti, vene ja inglise keeles (sama palju, ka kõik märkused ja pildiallkirjad, mitte et oleks peamiselt ühes keeles ja teistes oleks ainult kokkuvõte, nagu on nt Kalvi Aluve suures sama pealkirjaga raamatus aastast 1980). Tekstis on uut väga vähe, see on peamiselt Sten Karlingi ja Armin Tuulse raamatute poliitiliselt ajakohane ümberjutustus, aga pildimaterjalis on see-eest midagi sellist, mida ma sellisel hulgal kuskil varem näinud ei ole: XX sajandi algusaastate restaureerimisprojekti arhitekti Seuberlichi joonistatud plaanid, lõiked ja keskaegse välisvaate rekonstruktsioon. Kabeli ja pidurefektooriumi ehisdetailide joonis on uus. Kunstiajaloo professor Vaga arvab pidurefektooriumi seina taga olevas piiskopi eluruumis (tugevad korrastustööd 1905) oleva kamina keskaegseks, hm-pup-pup-pup.

Seuberlichi joonised ilmusid 1904 või 1905 ühes Riia aastaraamatus, mida ma kuskil raamatuna ega isegi antikvariaadikirjena näinud ei ole (jälgin Saksa antikvariaadi H. v. H. ajalooraamatuid; see on üllitanud mitme haruldase raamatu faksiimile-uustrükke, nt Karl von Löwis of Menari Burgenlexikon (1922), v. Nottbecki ja Neumanni Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval (1896–1904), Tuulse Die Burgen in Estland und Lettland (1942) – sellest näikse olevat ilmunud 2008 uusväljaanne, ISBN 3939791784 –, Körberi Oesel einst und jetzt (1887–1915) jne). Saaremaa Muuseumi viimases kaheaastaraamatus oli mainitud Aluve projekteeritud üldilme erakordset sarnasust Seuberlichi rekonstruktsiooniga – ja kuigi on igati võimalik, et projekteerima asudes tutvus Aluve ka selle Riia aastaraamatuga, on veel võimalikum, et ta oli näinud seda prof. Vaga 10 000 eksemplaris trükitud raamatut aastast 1957.

* * *

Teaduste akadeemia 1970 üllitatud raamat „Saaremaa” on õige lahe. Esiteks on see teejuht piiritsooni eksootikasse, kuhu mujale kui komandeeringusse või „sugulase juurde” tollal asja ei olnud – ärgem unustagem ka tõika, et eduka müüdi, kui hea on Eesti saartel olla piiritsoonis, ei tule keegi tülitama ja omapära säilib, mõtlesid välja KGB-le allunud ja eriti ustavate n-liitlastega mehitatud piirivalveväed enda mainekujundusena. Teiseks on raamatu üllitanud teaduste akadeemia, nii et rõhk on saaremaistel teaduslikel huviväärsustel ning – teisiti kui tänapäevastes reisijuhtides – faktidel, faktidel ja veel kord faktidel.

Raamat on üles ehitatud ringreisina mööda rajooni, Kuivastust läbi Muhu ja Pöide kandi (Mihkel Ranna dendraariumist on peent teksti terve lehekülg) Orissaarde, sealt Valjala, Kaali ja Upa kaudu Kuressaarde, Kuressaarest Kärlale, korraks Abrukale, edasi Sõrve tiir, siis mööda Saaremaa põhjarannikut tagasi, põigetega Vilsandi linnuriiki ja Kiipsaarele, ühes asjalike selgitustega, kust pääseb bussiga läbi, kust mitte. Teisiti kui tänapäevased turismimaterjalid, mis püüavad jätta muljet, et Eestis on tagasi keskaeg ning pärismaalased elavad maadligi osmikutes ja üks vanaaegne rituaal käib teise otsa, on 45 a vanas raamatus kirjeldatud ka tänapäeva, moodsat arhitektuuri ja isegi tööstust. (Ei ole näinud ma ühtki tänapäeva turismiüllitist, mis mainiks näiteks Roomassaare luksusjahtide tehast, rääkimata maakonna elektroonikatööstusest.)

Keel on tollane lopsakavõitu ajalehekeel, pärleid pudeneb nagu varrukast – näiteks „Nõukogude Kingissepp kasvab aga laiusesse ja kõrgusse” – ning praegugi tuntud vaatamisväärsustele lisaks ei jäeta täpselt kätte juhatamata ühegi revolutsionääri sünni- ega hukkumiskohta, hauda ega konspiratiivkorterit. On rudimentaarsed noolsirgete teedega skeemidki (tollal kaarte ei olnud), Koguval on „Tooma kolhoosipere, kus sündis Nõukogude Liidu rahvakirjanik Juhan Smuul” ning Koguva teeristis olevat Piiri metsa on kirjeldatud nii detailselt, et tsensoril jäi kindlasti hing kinni, et äkki mainitakse ka sinna peitunud tuumarakettidega õhutõrjeväeosa.