Algul on vine ja paistab päike, vahepeal, kella kahe paiku on tumedad pilved ja on sama pime kui samal kellaajal detsembris, kolmest tuleb päike uuesti välja ning edasi on soe ja selge vananaistesuvi.
Teekond kulgeb suure jõe kõrgel läänekaldal viimasest rongipeatusest naaberlinna poole. Saab heita pilku siia- ja sinnapoole kohalikku veelahet ning uurida, mida paistab ühest 2011 Google Earthist väljaotsitud võimalikust panoraamivaatest kahe jõeharu vahel. (Midagi suurt ei paista, sest mäeselg on nii lame, et mõlemalt poolt korraga alla ei näe.)
Olgu see kirjutis siin kaunistatud kurbade üksikute puude näopiltidega: neid oli mitu.
Mõte tuli eile õhtul koeri jalutades ja kohe toas krabasin kaardi ja leidsin, et täiesti teostatav – et esiteks ei ole maastik eriti nõudlik (umbes 15–18 km), teiseks on vaateid, mida olen tahtnud näha ammu, ning kolmandaks on ihule ja hingele kasulik, kui üks viis tundi järjest kõndida. (No pildistamiseks aeg-ajalt peatun, aga maha ei istu kordagi, ega.)
Tõmbab muidugi teadmine, et teekonna lõpus ootab Kella kõrts, ükskõik, mis kell ma sinna jõuan. See on tugevam motiveerija kui tudengiajal vahelduva reljeefiga kandis matkates, kui oli teada, et kui jõuan tagasi varem, ootab ees ühika söökla, ja kui hiljem, toas olev õun.
Kui alustuseks kõnnin üle silla, möödub autotäis tebiile, kes arvavad, et kui nad mu kohal röögatavad, kargan üle käsipuu jõkke. See lollikari liigub sõidukil nr WIL 11 193, olge hoiatatud. Teine samasugune sõidab ringi sõidukis AA 1795, et te ka teaksite.
Inimesi tuleb vastu umbes sama palju kui on tee ääres üksikuid kurbi puid – see on üleriigiline matkatee. Esimene on koerajalutaja. Siis tuleb teine koerajalutaja. Siis on hulk maad tühja maad, kuni naaberlinna haldusalasse kuuluvas külas, kust matkatee läheb läbi, satun peale roosa tõukerattaga koolieelikule. Ta sõidab tõukerattaga mäe otsast alla ja jääb ootama teisel pool küla vale teeharu äärde, kust siis hõikab, et tema jõudis kohale enne. Linnaäärse metsa servas on kaks matkajat, kes uurivad mingit mälestussilti, ja metsas endas tuleb vastu üks jalutav suurpere.
Rongist maha ning läbi nurgalinna ja üle jõe. Teisel pool ülejõeküla järel viimase maja tagant viinamäe otsa. Puu otsas vares, jälgib, ära ei lenda. Õunapuuaiad, siinkandis tehakse siidrit – iga kord, kui kohalik siider jutuks tuleb, meenutame proovitud suutäie maitset, mis olnuks nagu tehtud mädand õuntest.
Siis läheb tee pisut mööda seljandikku kahe jõeoru vahel, vaated siia ja sinna, fotogeensed lehmad, taamal tuulikud ja lagunenud sõjaaegne betoonpunker. Siis laskub tee metsa. Mul on kaasas – esimene kilomeeter ka seljas – uus kilejope, seda ei ole kuhugi panna, seega on see käes või rullis kaenla all, vahepeal ka seotud fotokoti külge.
Metsas tõuseb tee läbi oru külaservani, siis piki maanteed tagasi metsa ja uuesti teelt ära. Metsas kisab roherähn.
Metsa järel on metsavaadetega karjamaa. Isegi siinkandis haruldast männikut näeb.
Teisele poole – üle seekord mitte eriti fotogeensete lehmade – paistab igivana kirik. Pildistan käelt ulatusliku panoraami. Siis veel mõned kelladega lehmad ja mitu kurba puud ning pikk metsasiirg, mida matkatee läbistab pikuti. Mets on üle kilomeetri pikk ja parimal juhul nii viiskümmend meetrit lai. Paremal on üksiku lehmaga karjamaa; kui parimat võttekohta otsin, märkab lehm mind (mul on seljas erk pusa), vaatab kaugelt otse kaamerasse ja sellest sünnib kunstiline pilt „Saksa pastoraal”.
Puude otsas on huvitavaid marju, allpool on valmis põldmarju.
Jälle põigiti maantee, siis ülalmainitud küla, kus pühapäeva puhul on kodus umbes kaks inimest. Teisel pool küla põllu vahel puu otsas on kodus tuuletallaja, kes mu saabumise peale läheb lendu, ripub pisut põllu kohal, jahib kedagi maast ja tuleb siis isteoksale tagasi.
Edasi läheb tee üle lameda mäeküüru – tee kaob silmapiiri taha. Saabub polaaröö – oleks nagu pime õhtu, aga tegelikult on kell ainult kaks.
Mäest laskumisel on ees kaunis kunagine õunapuuaed – foto on hoolsasti kadreeritud, sest kohe vaatepildi kõrval olid vasakul mingid antennid, kraanad ja kiirteesildid ning paremal metsa taga linnamajad.
Teerada jõuab niiskevõitu metsa. Degusteerin – kõiki ettevaatusmeetmeid võttes* – põõsas kasvavaid siniseid kreegitaolisi vilju. Ka kontsistents on nagu kreegil: nahk, viljaliha ja kivi on samasugune, aga hambaotsaga proovitud maitse on kirbe, nii et sülitan hammustatud mõne kuupmillimeetri välja ja ülejäänud luuvilja viskan minema. Pildiraamat ütles pärast, et see on laukaploom ja seda kõlbab süüa alles pärast külmutamist, korjatakse hilissügisel pärast öökülmi.
* Nagu meelde jäänud käsiraamatust SAS Survival Guide. Turvapõhjustel ma neid siin ei eritle, aga neid järgides on vähetõenäoline, et mürgist asja sööks.
Metsas on majandustegevuse jälgi, näiteks värskelt kaevatud metssea püherdusauke. Isegi ekskavaator on pargitud nurga taha.
Puude vahelt hakkab paistma naaberlinn ja tuletab meelde, et suurlinna raekoda on kohast, kus imelikke poose võttes pildistasin tundlaid turritavat metsasitikat, ainult 2 km kaugusel.
Veel paistab läbi puude all metsa vahel suurel hoolitsetud krundil peen modernvilla, mille märgin kaardile, lootuses see hiljem kõiketeadvalt ametlikult linnaplaanilt järele vaadata, aga seal ei ole selle kohta midagi. Google leiab linnaosa telefoniraamatust elaniku nime, aga mitte, mis ametimees ta on. Majaomanik on sama perekonnanimega kui kohalik kunstnik, kes XX saj algul disainis populaarse veinikvaliteedimärgi.
Siis on tee servas esimene vaatega restoran; sinna sõidab juba buss, kuigi täna vist mitte, täna on pühapäev. Esimesed linnavaated pildistan juba enne uusgooti kabelit; mõlemal pool tänavat püüavad majad upitada end vaateni – nii mõnigi orupoolne naaber on ehitatud mäepoolsel vaate kinni, aga üle tänava naaber on ehitanud lisakorruse.
Uusgooti kabeli peamine väärtus on, et selle tagant on vaade lõunapoolsetele linnajagudele.
Veel paar restorani pühapäeva pärastlõunase suminaga ja matkatee keerab tänava servast oruservale metsateele. Metsa pool on pingid väsinutele, oru pool on vaade ja toekad raudtorud.
Teine suurem ehitis, mis alla orgu kätte paistab, on mitmekümnemeetrine pühakuju südalinna kohal. Lähedalt vaadates näeb, et ta pea ümber ei ole mitte tähepärg, vaid ringitäis umbes kapsasuurusi pronksmune. Kuju juures on kivil soojendav sisalik, eriti uhke vaade, palju inimesi. Ühelt ja teiselt poolt kuju vaateid noppides tekitan kogemata väga efektse stereovaate, kus linna sügavus tuleb välja eriti hästi. (Pärast pilte märksõnastades leian mitu hoonet, mida ma varem looduses näinud ei ole, näiteks Bonifaatsiuse ja Ambroosiuse kiriku.)
Siis pikk laskumine, soe päike, kauneid vaateid, nurgataguseid ja mingi saatkond. Hämara oru põhjas on väike oja, mille kaldaile ei paista päike kunagi; ojakaldal on jalgtee ja mingi kargajate usulahu kiriku jalgvärav. Oru lõpus on Napoleoni sild, millest üle läheb maantee (algupärane sild läks sõjas katki, taastati lihtsamana). Orust mööda suurt jõeorgu allavoolu on kuskil püstloodis kaljusein, mille alt tihedast võsast leiti mais luukere, kes tuvastati kui kaljude kohal olnud kutsekõrgkooli õpilane, kes 2007 suurelt tudengipeolt öösel kaduma läks ning mis kadumise juurdlus vaatamata tuhandetele vihjetele kuhugi ei viinud, kuigi soikunud juurdlus elustus mitu korda, kui ilmus eriti huvitavaid vihjeid, näiteks „väga kindel” vihje, et asjasse on segatud sinine Belgia numbriga auto.
Silla linnapoolses otsas on püsistend „meie linna sõbrad” (sõpruslinnade vapid ja üks paks mees) ning tagasihoidlik linnavaade, aga ma ei saa üle tänava.
Jõe peal on tuletõrjujate väljanäitus, aga selleks ajaks olen juba nii väsinud, et suundun otsejoones Kella kõrtsi.
* * *
Nagu ikka, midagi hoopis muud (Paldiski rootsiaegseid plaane) otsides märkan Kuressaare kindluse rootsiaegsetelt plaanidelt, et bastionidel ja raveliinidel olid nimed. Kirjandusest on läbi käinud ainult bastionide taaniaegsed nimed (siis raveliine veel ei olnud): need on Paul Esseni 1681. a plaanil vanadel taaniaegsetel bastionidel, aga pisut hiljem, sajandivahetuse aruandeplaanidel on uutel bastionidel uued nimed. Paraku olid Rootsi sõjaarhiivi ürikute avalikud eelvaated suht hägused ja minu arusaam vanast rootsi keelest rohkem kui puudulik, et nendest ka midagi huvitavat välja lugeda. Esialgu paistab, et olid linnunimetused (!), näiteks lõunabastionil Örnen (kotkas). [Hilisem lisandus: dešifreeritud, vt 8. XII lugu.]
Faktide kontroll kirjutamisel selgitas, et asja on siiski maininud militaar.ee (link ja kirjaviis muutmata): „Bastionid siis Sookure, Kulli, Kotka ja Luige ning ravelliinid Tuvi, Ööbiku, Pääsukese ja Kiivitaja. Ööbikut pole ehitatud, see oleks pidanud kindlusest mere poole tulema.” Teemast on ka üks trükivigadest kubisev bakalaureusetöö (link), kus Vaubani nimi on vahetevahel, aga mitu korda järjest Vauben ning vanimad taaniaegsed plaanid olevat aastatest 1941 ja 1945. See nimesid ei maini (peale Esseni plaani legendi lahtiseletuse, mis on käinud läbi mitmest raamatust ka enne).
Rootsiaegsetel bastioniehituse aruandeplaanidel on näha bastionide alusmüürid ning näeb, et taaniaegsed fassid olid rootsi omadest tagapool ja et taani flangipealsed kaevati maha (mis seletab, miks äsja leiti idabastioni põhjaserval rootsiaegse flangi alt taaniaegseid alusmüüre.
Rootsiaegsel plaanil KA 0406:28:002, näen, on konvendihoone mõlemal tornil peal purustuste-eelsed katused; Pikal Hermannil on tornikiiver palju teravam ja kõrgem kui praegu (st Aluve projektis), aga sama kõrge kui muiste Seuberlichi joonisel; kui muidu on peafassaadi akende arv täiesti ja asukoht peaaegu õige, on Sturvoltil – nagu seda kunagi miski raamat märkis (Tuulse 1942?) – justkui kaks korrust rohkem kui praegu. Seda arvati plaanijoonistaja veaks, aga mõlgutagem mõtet, et äkki olid praeguse kiviosa peal veel kaks ajutist korrust, puidust? Plaanil paistab fassaadil olevat midagi konsoolide taolist*. Puidust ehitisi konvendihoonel on peale noolekoja tõsiselt vaetud ainult kõige uuemas ülevaates (Saaremaa Muuseumi uues kaheaastaraamatus) – nimelt et kaitsekäigu rinnatise peal ja ees võis olla puidust kaitsekäik ümber kogu hoone. See sarnandaks üldilmet segasele pliiatsijoonisele, millel on paremal pihttara sees linn kirikuga ja selle kohal hilisem lihtne käsikirjaline pealkiri „Arensburg” sajandeid hilisema käekirjaga ning vasakul nelja torniga linnus. Mu isiklik onu oli 1980. aastatel selle väljailmumise peale täitsa häiritud, et mõelge, algul ehitatakse väikse torni tipp täiesti ringi ja siis tahetakse ehitada kaks torni veel juurde!!
* Vaatame pilti täpsemalt:
 |
| KA 0406:28:002 (muldkindlustuste projekt; Aluve 1980 räägib sellest terve veeru – siin plaanil on väga eesrindlik varjatud tee –, dateerib selle 1670…1674 ja arvab autoriks J. Wärnschiöldi) |
See, mis paistis olevat kaks lisakorrust, on tegelikult Sturvolti lahtine katuseplatvorm. Mu märgatud „konsoolid” on kaks merepoolset aknaorva praegugi ülemisel korrusel. Sturvolti püramiidkatus, mis on Vaga raamatu joonisel 1, on fatamorgaana. Põhjus, miks ei ole Vaga raamatus kindluse tegelikku plaani, on riiklik julgeolek – tollal kaarte avaldada ei tohtinud. Kolmsada aastat vanad plaanid olid küllap peaaegu sama ohtlikud kui vähe uuemad Mellini kaardid, mis veel paar sajandit hiljem tegid kõigile avalikele kaartidele täpsuse poolest silmad ette, mistõttu nende uustrükk ilmus alles 1990. aastatel.
No comments:
Post a Comment