Üksõhtu, kui lõunat ei olnud mahti söömas käia ja kõht õhtuks na hele, tegin proviandist, mida E oli Eestisse sõidu eel mulle külmikusse varunud, omale sooja sööki, ning kui kõik vidinad pannil lõpuks koos olid, adusin õudusega, et see on sisuliselt jälle õudusrikas roog „kapsad seentega”, mille imetabasest olemusest siin kunagi ammu kirjutasin. Isegi kui brokoli on keevas vees ainult kaks minutit (võtan aega) ja jääb kergelt krõmpsuks, on seente kontsistents moorimisest hoolimata kaunis puine.
Kui sinna sisse kuulunud vorsti tükeldasin, vahtisid koerad läbitungival pilgul köögis ja kui kenasti läksin vorstiviile andma elutuppa – koera söödetakse ikka toas, mitte köögis –, keeras Šp enda oma otsemaid keresse, aga Št jäi enda oma veerand sekundiks imetlema – ning korraks välkus midagi kohast, kus oli hetk tagasi istunud Šp, ning vorstitükk oli kadunud. Aastaid ei ole näinud, et Šp nii kiiresti end liigutaks, aga see on neil suguvõsas veres, nagu see tuntud lugu, kuidas Šp onutütre perenaine tegi pannil kotlette, pani pannitäie jahtuma ning ajal, mil keeras end korraks ahju poole ja siis kohe tagasi, oli Šp onutütar keeranud kaks suurt kotletti keresse. Hüvituseks sai Št kaks viilu ja hoidsin Šp-t eemal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment