Ma käisin sünnipäeval ja mu keha on pisut nõrk,
märkis muiste laulik. Nüüd, kui ma neid hetki meenutan, mu käed enam ei värise, märgin mina. Et siis kuidas veebipanka üsna juhuslikult vaadates avastasin, et viimasest korrast on täitsa ilma nõela pistmata elanud krediitkaart oma elu ja tahtnud mind tüssata paksult kolmekordse arvu eurodega. Veebipank näitab ainult kümmet viimast tehingut, eksju. Viimase tegin ise 16. skp, nagu pärast meilikviitungite pika kaevamise peale selgub, aga see on kaugel Google’i mängude ja mitmesuguste senitundmata firmade teenuste kirjete all. Kahtlustan, et kurja juur on mitte Google Play, kust olen ostnud neli plaati ja mõne rakenduse, vaid Saksa antikvariaat, mille veebileht oli neljateistkümnendamal selle ku päwal kuidagi loid. Nad mulle tellimise automaatkinnituse saatsid, aga edasi saanud ma midagi ei ole.
Eks siis šoki esimestel hetkedel kirjutasin veebipanga postkasti kaudu pangale, et mida teha; sealt vastati (ajaks, kui ma üsna šokiseisundis poodelnuna – hea, et poe turvad mind vahele ei võtnud – olin jõudnud jälle arvuti juurde), et helistagu ma kaardikeskusse pettuste numbrile. Kaardikeskuse number ei vastanud, aga mõlgutelles, et homne tööpäev on liiga kaugel, helistasin kaardikeskuse hädatelefonile ja lasin kaardi sulgeda. (Olen, muide, näinud ka seda, kuidas arvutile tehakse
reset c:\, et te teaksite. Kogu allüksus kutsuti kohale seda haruldast pilti vaatama.) Kaardikeskus vastas (pärast pikka isikutuvastust telefoni teel), et pank on juba teatanud, et kaart sulgeda, ja anti uuesti pettuste telefoninumber (mis töötab 8–18, jahhaa), et sellega siis selgitan, mis minu, mis mitte. Elame-näeme.* * *
Tööjuures bussipeatuses on pöök, selle otsas käbid ja rääkivad künnivaresed, aga mul ei ole lusti neid salvestada.
No comments:
Post a Comment