Lennukipiletid; E teatel on pankrotieelse Eesti Õhu seisund (teenuskvaliteet, lennukiirus, niigi pisikese lennuki asendamine suvalisest kohast laenatud aeglase kääbusega) äärmiselt vilets, aga juba eelmine kord lendasin Lufthansaga. Loodus ei salli tühja kohta, ka tühja Talina Lennu jaama mitte, ärge kartke.
Käin päeval postkontoris, kus on möödunud esmaspäeval tellitud raamatud – mis tellimuse järel ärkas krediitkaart iseseisvale elule – ja õhtul mõistan, et kuivõrd mu kohalik krediitkaart on suletud, ei saa ma ka sellega automaadist raha võtta ega mõistagi ka poes maksta. Mu sularahatagavara on 31.27 € ja sellega peab venitama pühapäevani (või siis otsima mööda riiuliääri ja jopetaskuid ning miks ka mitte võtta kasutusele 1- ja 2-sendiste plekkpurk). Endale toitu on köögis lademes, koeratoitu peab juurde ostma.
2 tundi hiljem meenub, et aga jah, sularaha saab ju ka võtta pangakontorist (mäletate?), ei ole lugu nii kurb.
Pakis on Saaremaa-teema jätkuks teema vahest ehk esimene üksikasjalik teos, Martin Körberi – selles nimes on ö, jätke meelde – Ösel einst und jetzt 1974 ja 1975 ilmunud faksiimiletrükk (I köide ilmus algselt 1887, III köide 1915). I köide on tervikuna Kuressaare linnast; linnuse kirjeldus on Körberil võrdlemisi üldsõnaline – ta ei ole süvenenud teemasse, mida ta võib-olla ei tunne – aga see-eest on pikalt linnuse ajaloost ja legendidest. Viktoriaanlikus stiilis muidugi, mainides, et esimene kirjalik teade linnusest sisaldas piiskopi surmamist äärmiselt ebaharilikul moel – ütlemata, mis mood see siis oli [piiskop Heinrichi surnukeha leiti Pika Hermanni eraldusšahtist, kuhu heideti köögijäätmeid ja kuhu avanes mitu kemmergut]. Sisehoovi idanurgast leitud sissemüüritud rüütlist räägib pikalt, kirjeldades üksikasjalikult, mis seisundis rüütel leiti, mis oli tal seljas ja mis värvi jaanalinnusuled nagis olnud kübaral ning mis oli rüütli ees laual. Körber arutab, kelle piiskopi ajal rüütel keldrisse sattuda võis, ja järeldab, et legend luteri usku läinud rüütli karistamisest on tekkinud tagantjärele. Teisiti kui ajaloo-jutuvestjad, ei arva Körber, et asjasse oleks segatud õnnetu armastus, vaid märgib, et sissemüüritud inimjäänuseid on leitud Eesti- ja Liivimaa kubermangus vägagi mitmest linnusest ja kirikust, Lätis üks luukere koguni põlvitavas asendis, ning äkki oli selline sissemüürimine hoopis vabatahtlik: Riias olla XVI sajandi hakul keegi lausa palunud, et teda kirikusse sisse müüritaks. Põhjuseks oletab Körber, et siis sai inimene rahus enne surma kannatada ja kannatuste kaudu patud andeks saada, et siis taeva pääseda [mis keskaja inimese mõttemaailmas oli äärmiselt oluline, lisan].
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment