L, 3030. päev: köidan

Õmblen ajakirjad kaptaallindi külge; naaskli asemel on suur nõel. 5,5 cm paki õmblemiseks (august–detsember, nädalakiri à 52 lk) kulub umbes neli tundi. Lõunaks on asi nii kaugel, et tuleb suunduda kaante otsingule.

Linn rahvast täis: on üritus „Mets tuleb linna” (vrd Muhamed ja mägi).

Kirjatarvete poest kaaned jpt käepäraseid materjale, nt uus PVA-liim (vana on tore, aga püdel ja kuivab krdi kaua), uued kalendermärkmikud (õiged).

Summa nimetamisel lähevad mul kümnelised ja ühelised segi:

• annan raha
• ootan
• müüja ka ootab
• müüja läheb üle prantsuse keelele
• ai, kui piinlik

Esimene köitevasikas on nagu ikka. Näib, et olen 5,5 cm paksust pakki ajakirju pannud seljapoolsetest ülanurkadest kandma ainult kahekordse kingipaberi (sest mind inspireerinud õpetus rääkis ajakirjade köitmisest nahkkaantesse ja mõtlesin, et teen selle järgi, v.a nahkkaaned, mõistmata, et nahk käitub teistmoodi kui paber ning kaane ja selja vahele õhukest kohta ei tule). Järgmise eksemplari ümber tuleb jõupaber.

Eeskujusid, mida uurida ja järele teha, on külluses, riiulid kõik täis.

Vigur on nimelt selles, et traditsioonilises kõvakaanelises raamatuköites on poognad köidetud mitte raamatu selja, vaid kaptaalpaela külge. See omakorda ei ole raamatuselja küljes, vaid kaardub raamatu avamisel ülespoole (samas kui raamatuselg paindub allapoole). Kaptaalpael on servadest kinnitatud kaante külge, traditsioonilises köites kaanest sissepoole. Aga see nahkkaante õpetus ütles hoopis, et pange pael väljapoole, on lihtsam teha (liim ei puutu vastu köidetavat materjali, kaane saab kohale kleepida enne ümbrispaberit), köide avaneb paremini ja kogu raamatut ei kanna eesleht. No vat ja ma paningi. Tulemus on veidi vedel, võib-olla osalt ka seetõttu, et esikaane külge on kaptaalpael kleebitud sulaliimiga, mis mitmes kohas hangus enne paela kohalesurumist. Ümbrispaberit ei pressinud ma ka eriti, jäi seega pisut lokki ning näha on, kus on all liim, kus mitte. Ega ilmaasjata kasutanud raamatute omaks huviks köitjad ümbrispaberiks marmorpaberit.

Teine pakk pressi alla, seekord suruvad lõikelaudu vastamisi kaks metallprofiilist riiulilatti; läbipaine on palju väiksem. Teine pakk tuleb kogunisti 6,5 cm paks, seal on kaks liimköites numbrit.

Ehk siis kokkuvõte:

• Ajakirjade köiteklambrid (à 3 tk) jäävad kohale.
• Ajakirjad alusele õiges järjekorras ilusti ja täpselt virna (paber on libe, iga numbri järele A5-suurune leht printeripaberit; iga numbri keskele A4-st pikuti veerand järjehoidjaks). Seljad pisut üle aluse väljapoole.
• Peale teine plaat, alla ja peale survet ühtlustav latt, otstest pitskruvidega kinni.
• Pakk servale, selgadele liimi, liimile igast suunast 4 cm üle ulatuv riidetükk. (NB! Vajaduse korral tuleb lähedal olevaid plaate või liiste kilega maskeerida, et sinna ei satuks liimi.) Liimi (PVA) pintseldan paksult, nii et riie imbub läbi. Riie peab olema piisavalt tugev, aga ka piisavalt õhuke, ega tohi venida. Mu käterätt (mis ei veni) on paksuvõitu.
• Lasta rahus seista üle öö.
• Pakk seljapressist välja, õmblen iga numbri kohale. Iga numbri kinnitan 5 kohast: klambrite kohast ja kummagi klambri vahepealt. NB! Kohad peavad numbriti veidi varieeruma, st kaptaallindi taga ei pea õmblused olema sirges reas. Torkan jämeda nõelaga augu seestpoolt väljapoole ette (seest väljapoole on õmmelda lihtne, väljast sisse peab hoidma ühes käes augu torganud jämedat nõela ja teist väljast auku ajama samal ajal, kui jämeda nõela august välja võtan, sest muidu läheb peene nõela ots lõpupoole kuskilt paberist läbi). Õmblemine toimub pakis ülalt alla (juhend soovitas alustada 2. numbrist, pidavat olema tugevam): niit ajakirjanumbri selja allosast väljast sisse, ots mitme cm pikkuselt vabaks, siis järgmisest august välja, jätan ümber pliiatsi väikse aasa, samast august tagasi sisse, järgmine auk jne, aga nii, et kõik aasad jäävad vabaks. Numbri ülaosas viimasest august niit välja, üles 1. ajakirjanumbrisse, seal edasi samamoodi, ainult et aasa jätmise asemel vean niidi eelmise rea aasast läbi. Nüüd saab julgemini pingutada (aga ikka nii, et alguse aasad kohale jäävad ja niit paberit läbi ei lõika). Kui seegi rida saab valmis, siis alla, seon 2. numbri vaba otsaga kokku ja edasi 3. numbrisse, sealt jälle igast august niit sisse, läbi eelmise rea aasa, tagasi jne, kuni kogu pakk on sik-sakis läbi õmmeldud. Niiti tuleb muidugi vahepeal jätkata. Mu niit oli väga peen, kasutasin kahekordset niiti, selle tõmbamisel pidi niiti hoidma teise käega kergelt pingul, muidu läks pusasse. Pusasse läheb vähem ka siis, kui kerida niit rullilt maha rulli pööritades, mitte üle otsa. Käega ajakirja vahel sudides tuleb pakki avada nii vähe kui võimalik (muidu võib tulla liimist lahti), käe alla panin puhta paberilehe (sest plekist sõrmkübar jättis muidu jälgi). Viimaste numbrite jaoks saab keerata paki teistpidi.
• Õmbluste korrapäratuse pärast ei ole vaja muretseda, see ei jää näha, sinna tuleb raamatuselg peale.
• Siis tõmban paki selja liimiga üle ja lasen kuivada (üsna kiiresti kuivab).
• Edasi lõikan valmis kaaned: u ½ cm võrra pealt, eest ja alt lehest suuremad. Ees- ja tagakaas olgu sama suur ja materjalist lõigatud samapidi (juhuks, kui papp hakkab niiskuse käes mängima). Materjal on 2 mm paks liimpapp (lainepapp on 5,5 cm paksuse paberipaki kandmiseks liiga vedel).
• Nüüd tuleb kriitiline hetk, kus kasutatud tehnoloogia erineb traditsioonilisest, aga ma ei ole veel välja mõelnud (loe: hoolikalt lugenud), kuidas traditsioonilises meetodis tehakse. Traditsioonilises meetodis nimelt kleebitakse kaptaallint (mille külge on õmmeldud ja/või liimitud ajakirjanumbrid) kaante siseküljele. Ma kleepisin välisküljele, kaane serv kohe vastu ajakirju.
• Kaptaallindi vabad otsad keerasin tagasi ja kleepisin kinni. See tagasipööre jääb otstest näha (trad. ilupael).
• Raamatuselg: traditsiooniliselt on see õhemast materjalist kui kaaned ja annab painduma (siis ei ole vaja valtsi kaane ja selja vahel). Tegin 1 mm papist, kleepisin ümbrispaberi taha. Pikiservadesse kleepisin tugevduseks spetsiaalse purunematu köitmisteibi (klaasplastist), selle kohast hakkab raamat käima lahti. Pidanuks sellega kuidagi tugevdama ka kaane ja selja ühinemiskohti ülal ja all.
• Siis – mõningase ülekattega – ümbrispaber, kleepisin kohale. Siin tuleks ühtluse nimel köidet pressida, muidu jääb paber lainetama (köite enda massist ei piisa, et panen selle külje allapoole ja paber jääb siledaks). Või peab paber olema paks.
• Ümbrispaberi servad kleepisin kaane taha kinni, nurkadesse tegin väljalõike, et ei jääks kahekorra.
• Viimaseks mõõtsin, lõikasin ja kleepisin eeslehe (paks joonistuspaber): selle üks pool on täies ulatuses kleebitud kaane siseküljele, murdeserv esimese (ja taga viimase) ajakirjanumbri siseservale ning teine pool on vaba. Eeslehest sai köite kõige ilusam koht! ☺