P, 3017. päev: loen

Saan läbi prof. Voldemar Vaga kolmekeelse raamatu „Kuressaare linnus”, mille tekst on eesti, vene ja inglise keeles (sama palju, ka kõik märkused ja pildiallkirjad, mitte et oleks peamiselt ühes keeles ja teistes oleks ainult kokkuvõte, nagu on nt Kalvi Aluve suures sama pealkirjaga raamatus aastast 1980). Tekstis on uut väga vähe, see on peamiselt Sten Karlingi ja Armin Tuulse raamatute poliitiliselt ajakohane ümberjutustus, aga pildimaterjalis on see-eest midagi sellist, mida ma sellisel hulgal kuskil varem näinud ei ole: XX sajandi algusaastate restaureerimisprojekti arhitekti Seuberlichi joonistatud plaanid, lõiked ja keskaegse välisvaate rekonstruktsioon. Kabeli ja pidurefektooriumi ehisdetailide joonis on uus. Kunstiajaloo professor Vaga arvab pidurefektooriumi seina taga olevas piiskopi eluruumis (tugevad korrastustööd 1905) oleva kamina keskaegseks, hm-pup-pup-pup.

Seuberlichi joonised ilmusid 1904 või 1905 ühes Riia aastaraamatus, mida ma kuskil raamatuna ega isegi antikvariaadikirjena näinud ei ole (jälgin Saksa antikvariaadi H. v. H. ajalooraamatuid; see on üllitanud mitme haruldase raamatu faksiimile-uustrükke, nt Karl von Löwis of Menari Burgenlexikon (1922), v. Nottbecki ja Neumanni Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval (1896–1904), Tuulse Die Burgen in Estland und Lettland (1942) – sellest näikse olevat ilmunud 2008 uusväljaanne, ISBN 3939791784 –, Körberi Oesel einst und jetzt (1887–1915) jne). Saaremaa Muuseumi viimases kaheaastaraamatus oli mainitud Aluve projekteeritud üldilme erakordset sarnasust Seuberlichi rekonstruktsiooniga – ja kuigi on igati võimalik, et projekteerima asudes tutvus Aluve ka selle Riia aastaraamatuga, on veel võimalikum, et ta oli näinud seda prof. Vaga 10 000 eksemplaris trükitud raamatut aastast 1957.

* * *

Teaduste akadeemia 1970 üllitatud raamat „Saaremaa” on õige lahe. Esiteks on see teejuht piiritsooni eksootikasse, kuhu mujale kui komandeeringusse või „sugulase juurde” tollal asja ei olnud – ärgem unustagem ka tõika, et eduka müüdi, kui hea on Eesti saartel olla piiritsoonis, ei tule keegi tülitama ja omapära säilib, mõtlesid välja KGB-le allunud ja eriti ustavate n-liitlastega mehitatud piirivalveväed enda mainekujundusena. Teiseks on raamatu üllitanud teaduste akadeemia, nii et rõhk on saaremaistel teaduslikel huviväärsustel ning – teisiti kui tänapäevastes reisijuhtides – faktidel, faktidel ja veel kord faktidel.

Raamat on üles ehitatud ringreisina mööda rajooni, Kuivastust läbi Muhu ja Pöide kandi (Mihkel Ranna dendraariumist on peent teksti terve lehekülg) Orissaarde, sealt Valjala, Kaali ja Upa kaudu Kuressaarde, Kuressaarest Kärlale, korraks Abrukale, edasi Sõrve tiir, siis mööda Saaremaa põhjarannikut tagasi, põigetega Vilsandi linnuriiki ja Kiipsaarele, ühes asjalike selgitustega, kust pääseb bussiga läbi, kust mitte. Teisiti kui tänapäevased turismimaterjalid, mis püüavad jätta muljet, et Eestis on tagasi keskaeg ning pärismaalased elavad maadligi osmikutes ja üks vanaaegne rituaal käib teise otsa, on 45 a vanas raamatus kirjeldatud ka tänapäeva, moodsat arhitektuuri ja isegi tööstust. (Ei ole näinud ma ühtki tänapäeva turismiüllitist, mis mainiks näiteks Roomassaare luksusjahtide tehast, rääkimata maakonna elektroonikatööstusest.)

Keel on tollane lopsakavõitu ajalehekeel, pärleid pudeneb nagu varrukast – näiteks „Nõukogude Kingissepp kasvab aga laiusesse ja kõrgusse” – ning praegugi tuntud vaatamisväärsustele lisaks ei jäeta täpselt kätte juhatamata ühegi revolutsionääri sünni- ega hukkumiskohta, hauda ega konspiratiivkorterit. On rudimentaarsed noolsirgete teedega skeemidki (tollal kaarte ei olnud), Koguval on „Tooma kolhoosipere, kus sündis Nõukogude Liidu rahvakirjanik Juhan Smuul” ning Koguva teeristis olevat Piiri metsa on kirjeldatud nii detailselt, et tsensoril jäi kindlasti hing kinni, et äkki mainitakse ka sinna peitunud tuumarakettidega õhutõrjeväeosa.