E, 3032. päev: kuuvarjutus

Üles 4.45. Aknasse särab Veenus – ilm on [paraku] selge ja mõjuvat põhjust edasi magada seega mitte. Asjad on õhtust enam-vähem valmis. Selga soojad riided ja jalga soojad sokid: ei ole teada, kas tuleb jahedas olla pool või poolteist tundi.

Kaasa fotokas ja 150 mm Sigma koos statiivirõngaga (ning igaks juhuks kaasa ka EF-S 17–55 mm), statiiv, nurkotsik (sest statiivi keskmist toru ei taha tõsta, just mugav sisse vaadata), kaabelpäästik, 2 lisaakut (fotokas olev aku on poolpidune – mis aga ei tähenda, et laul kohe vaikiks nagu muiste filmifotokaga, kus üks patarei käis umbes 40 filmi, aga pooltühja näiduga ainult kaks; ükskord võtsin poolpiduse aku toitel digifotokaga terve tähtsa ürituse).

Ettevalmistus koosnes kaardiuuringutest (Sun Surveyor koos tänavavaatega) ja eilsest kohapealsest vaatlusest. Sun Surveyori kellaaegadest iial ei tea, kohale peab minema väikese varuga.

Tunne on, nagu läheks lennuki peale. Aga teisalt on teada, et kui lennukis saaks pärast magada, lähen pärast tööle, kus ei saa.

Kõnnin jala linnusevaremete juurde silla peale. Poola naaber seisab majatrepil, näpib telefoni ja tervitab. Kell on, nendime, umbes 5.20.

Juba täisvarjust vabanema hakanud Kuu paistab esimest korda alles Hundiveskist ülesvoolu, külgoru kohal; tuleb kiirustada.

Ükspäe FB mingi fotoleht (Light Stalker?) jagas varjutuse pildistamise õpetusi: et Kuu ei seisa taevas paigal, st taevas ei seisa maapinna suhtes paigal (mida eriti hästi näeb teleobjektiiviga) ja et kasutage Päikese valgetasakaalu, sest Kuu peegeldab Päikese valgust [ja Kuu pind on neutraalhall]. Arvutasin eile, mis ajaga liiguks 0° käände kohal olev Kuu läbi 150 mm obkjektiivi mu fotoka sensoril 1 piksli: ½ sekundiga.

Objektiivi varjuk on väga tubli, sest seisan valgustatud sillal ja tänaval põlevad tänavatuled, aga kaadris kõrvalisi helke ei ole. Valgetasakaalu suhtes on mureta, sest linnusevaret valgustavad naatriumlambid, mille värvus on monokroomne jubekollane 589 nm ja mida valgetasakaaluga niikuinii neutraliseerida ei saa (sest see eeldab ühtlast musta keha spektrit).

Teen siis võtteid, kuidas Kuu on kohe varemest vasakul, sedamööda, kuidas Kuu taevas nihkub, nihkun minagi, lootes saada ka võtte, kuidas Kuu paistab läbi vareme aknaava. Võttekoht on tore, sild silla kõnnitee hea lai, liiklus ei sega mind ega mina liiklust.

Kõik kokku ainult 20 minutit, mille vältel liigub Maa vari Kuu pealt üsna kiiresti ära ja sedasi väheneb vaatepildi fotogeenilisus, sest särava Kuu ja öise maastiku heleduse kontrast on nii räige, et samale fotole see ei jää (varjutatud Kuu jääb). Mis tähendab, et varuvariant, kuidas teiselt poolt varet välja ilmunud Kuud saab pildistada teiselt poolt maanteed pargitee juurest, kuidas see on kiriku tuulelipu juures, jääb ära. Siis bussi peale ja tagasi, veel enne tavalist ärkamisaega.

Ütlus, et esimene vasikas minevat alati aia taha, ei kehti, kui pildistate kuuvarjutust ja on vaja tegutseda hästi kiiresti. See on mitmekümnest võttest esimene, aga kõige parem.

* * *

Õhtul esineb bussipeatuse tänavalambi otsas künnivares: plagistab nokka (!), teeb koogutuse ja sabalaiutuse saatel vaikselt kraaks, plagistab uuesti nokka, uus kraaks koogutuse ja sabalaiutuse saatel jne, palju kordi järjest.

* * *

Tänane kosmoseuudis: Marsilt leitakse vedelat vett.