P, 3010. päev: alla mäest

Rattamatk gravitatsiooni tõmbel.

Üldkokkuvõttes peaks teekond laskuma, sest algus on 110 m kõrgemal kui lõpp, aga teadmata on, kui järsku ronib tee üle vahepealse veelahkme. Riiklikult jalgrattateede kaardilt on nimelt väiksemad tõusud ära jäetud, eriti kui näiteks tõus on pikk ja lauge (1 km + 50 m = 5%) või ka lühike ja järsk (300 m + 20 m = 8%). Näidatud on kaks äkilist langust: üks 750 m – 50 m = –7%, teine otse 450 m – 50 m = –11%, ringiga keskmiselt 1,2 km – 50 m = –4%, aga kahe järsu lõiguga, –17% (seal olid võimalikuks hädapidurduseks olemas ühel pool põõsad) ja –13% (seal oli muu hädapidurdus peale sabapiduri välistatud: ühel pool oli äärekivi ja teisel pool okastraat).

Järske laskumisi võimeldab see, et E ratta lenksu reguleerimisel ei olnud ma selle kõrgust hoolikalt vaadanud ja see sai sadulast madalamale. Meenutan tudengiühika lähedal jalgteel olnud mõnemeetrist langust, kus oli oht üle lenksude kukkuda täiesti reaalne. Ei meenuta kooliajast rattaorienteerumisel kogetud õhulendu, millega lõhkusin klassivend T-lt laenatud Ereliukase tuunitud sadulatoru; T pidanuks paindunud toru pärast mitte kurjustama (ta hästi ei jaksanud seda sirgendada; see oli tavaline pooletolline veetoru), vaid rõõmustama, et mina, tema sõber, olen pääsenud täiesti ühegi kriimuta ning Erekas on peale sadulatoru endiselt sõidukõlblik. (Nali selles, et see väga äkiline laskumine koosnes kahest umbes 45° kallakust, esimene 2 m ja teine 5 m kõrge, vahel pisike tasane riiul. Tee läks metsa sisse, silmad jäid lagedale ja hämaras nägin algul ainult seda 2 m langust, mõtlesin, et äh, see on nagu maal jaama juures, ja sõitsin vaprasti alla. Järgmiseks taipasin, et tasast maapinda, õigemini üldse mitte mingisugust maapinda rataste all enam ei ole ja ma lendan, ning ühtlasi võisin tajuda, kuidas kõik hakkab toimuma aegluubis. Hädaolukorra aegluup tähendab, et aju on hakanud tööle ülikiiresti, väidetavasti pidavat ära kaduma ka värvinägemine, aga kellel siis aega seda vaadelda. Suureks õnneks maandusin poolel nõlval ratastele ja otse, sadulatoru andis painduma ning püsti jäin ka ülejäänud nõlva trepitaoliseks teinud puujuurtel. Pärast muidugi selgus, et olin olnud kogu võistlusel ainus, kes oli sealt alla sõitnud.)

Tibutama hakkab umbes kilomeetri pärast; panen selga uhiuue nokaga kilejope. Sellega hakkab palav ja vihm jääb ka järele. Pärast pikka lauget ülesmäge on mäe otsas Rooma maantee ja selle iidse tammi sisse on keski loom kaevanud suure urustiku, värskelt välja loobitud mullaga avad mitmesse ilmakaarde, teine teisel pool teetammi.

Vahepeal läheb tee kilomeetri mööda maanteed, kui sealt ära keerab, tõuseb põõsast (ja jääb kogemata pildile) hiireviu. Põõsastes kasvab ploomisarnaseid vilju (paar nädalat hiljem selgub, et laukaploom). Teekonda vaagides sõidame üle suure mäe, mille otsas teeme kauneid portreid. Sealt edasi nii uhke langus, et on tunne, et piduritest tuleb kindlasti suitsu.

Aeg-ajalt on kauneid vaateid alla orgu ja mõtlen, et määh, me peame sinna alla ka kuidagi saama ning järgmine kevad on niikuinii aeg viia rattad hooldusse ja seal pannakse uued piduriklotsid. Laskumine suure mäe otsast alla jõeorgu on linnulennul 2,6 km ja püstloodis ainult 125 m, aga selleks on vaja läbi sõita 5 km. Üldse suurim kõrguste vahe kogu matkal on 180 m.

Seekord on taskufotoka pael takjarihmaga lenksu küljes, ei kuku enam käest nagu eelmine kord.

Kui me lõpuks alla jõe äärde jõuame, pakun mitmeid lõputeekonna kiirendamise variante. Et esiteks läheb jõe äärest kord tunnis rong ja teiseks võime lõunatada mitte Kaunis Šnitslis, vaid mõnes tee äärde jäävas külas.

Keerame samasse veinimõisa sisse, kus ükskord rattamatka ajal sõime kukeseeni.

Kui sealt kahe tunni pärast ja mitme veiniga kotis välja keerame, on rein rechnerisch alla jõeäärsele rattateele jõudes keres 0,2‰; siinkandi liikluses on lubatud 0,5‰ (Austrias olla jalgratturitel lubatud koguni 0,8‰), mis selgitab vaatlustulemusi, kuidas saabuvad härrad restorani lõunale autoga, keeravad kahe peale pudeli veini keresse ja sõidavad ära. Imestame, et juba see 0,2‰ segab tähelepanu umbes sama palju, kui olla väga unine (nagu viimati Eestis, kui Sun Surveyori abil tuvastasin, et linnalähedasest vaatetornist vaadates peaks päike tõusma just maakonna suurima vaatamisväärsuse tagant, ja läksin seda pildistama – mõelge, mis kell juuli keskel Eestis päike tõuseb! –, aga oli pilves ja poole kuuest tuli tihe udu, nii et sõitsin kohe tagasi ja tagasiteel avastasin hommikuhämaras mitu korda, et oot-oot, kus ma olen – jalgrattasadulas ja sõidan linnas, mitte ei maga soojas voodis). Aga nagu juulis Eestis, kus maakonnalinnas hommikul kell veerand kuus puudub mootorsõidukiliiklus täielikult ja kolmveerand kuus on 1 auto linna kohta, on siinkandis jalgratta-matkateed muust liiklusest eraldatud. Veinikülast lähima bussipeatuseni on 4,5 km ja aega on 35 minutit. Bussiga linna tagasi.

* * *

Vaatan üle hulga aja erameili ja mida näen: ka kaugemaine sõber otsustab veeta puhkuse sadulas ehk sõita motikaga ühe nädala põiki üle kodumandri ja teise tagasi. Annab lahkumise eel sõpruskonnale juhiseid, kus on ja kuidas saab teda jälgida, näiteks mobiilijälitamiskoha aadressi ja salasõna, ning teatab, et paneb jooksvalt pilte feisspukki. Mida rsk, mõtlen, tunnen teda umbes 1996. aastast saadik ja FB-s olen 2010. aastast saadik, aga ei sõber ega FB ole isegi mitte kõssanudki, et ta oleks FB-is. (No kui hästi järele mõelda, siis FB muide hiljuti on, aga ma ei saanud aru, kas see on FB-i konto või mingi muu suhtlusvõrgustiku konto, sest kui üritasin sellele klõpsata, küsis FB, kas kutsume ta FB-i, ning ma vajutasin seepeale ei, sest ajaloost on teada, et inimestele selline kutsumine ei meeldi, sest kui nad on otsustanud hoiduda FB-st kaugele, siis nad ka hoiavad.)

* * *

Pildiarhiivi juuli piltide taastamisel hakkavad ilmuma esimesed lüngad, kus pildid on olemas, aga kadunud on metaandmed (töötlus, märksõnad, asukoht). Peale selle hakkavad ilmuma ka esimesed antilüngad ehk pildid, mille olin albumite koostamisel märkinud kustutatavateks, aga mida ei olnud veel jõudnud kustutada. Lr-i vanas varukoopias muidugi nende kustutamise märge puudus (sest puudusid need pildid ise), mistõttu ole lahke ja uuri jälle kõik pildid üksipulgi läbi, mida jätta, mida mitte. (Objektiiviga MTO-1000 oli pilditeravus üsna juhuslik, nendest rookisin kõvasti, aga rookida on veel, peale merikotkapiltide, mida ma muidugi ei puutu ☺.)