Eile restoranis külmetusin ning täna tatt jookseb ja pea valutab. Öösel pool neli hakkas väga külm, panin radika sisse, otsisin taskurätikuid, pimedas ei leidnud, pühkisin suust ja ninast valguvat ollust siis vargsi tekinurka, et põsk ei oleks loigus. Täna siis leiduvad taskurätid ja dekongestant (mida keski kuskil kunagi tõlkis lahtistiks, aga seda see õnneks ei ole).
Õhtul magama juba kell 9.
Aga enne magamaminekut otsin FB-s vana sõbra üles ja ennäe, ongi tema. Ja mida ta lehelt teada saan! Et ta poeg, kes alles 2011 kõlgutas meie juures külas toolil jalgu, on vahepeal käinud sõjakoolis ja on nüüd valmis tikksirge leitnant!
Ja siis veel saan teada, et mandriületussõit ookeanist ookeanini algas hästi, aga teisel hommikul, 600 km pärast oli tee märg ja motikas libises ümber. Sõber parandas katki läinud kohad teibiga ära ja sõitis edasi, aga siis 200 km pärast mingit silti pildistades pillas ta motika suure plärtsuga ümber teisele poole ja see läks katki nii põhjalikult, et reis jäigi pooleli.
7.9.15
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment