Ilmaennustus ähvardab ikka, et esmaspäeva hommikupoolne öö on selge, mistõttu varjutust pildistada saab ja mistõttu käin luurel. Kuu (läbimõõt ligikaudu ½°) – tean kogemusest – on kaadris sobiva suurusega ainult siis, kui pildistada teleobjektiiviga, nii et esialgu mõtlen 120–400 mm suumi peale, aga see on kolakas ja – mõtlen edasi – selle 400 mm asend on tore küll, aga nii paljut ei ole vaja, midagi muud ja arusaadavat peab kaadrisse ka jääma. Seega otsustan, et proovin käin vaatan võttepaigad üle 150 mm objektiiviga – kui mahub, on tore, kui ei mahu, tuleb võtta 17–55 suum, kui jääb ruumi väga palju üle, tuleb võtta siiski 120–400 mm suum. Sigma objektiivide kiituseks tuleb öelda nende vähesed sisehelgid: kaadris võib olla ere asi nagu Kuu, aga see ei tekita sisepeegeldusi.
No mahub parasjagu, nii et hingan kergendatult.
Sun Surveyor näitas, et võimalikke efektsete vaadete võttekohti – kuhu ka ohutult pääseb – on ainult paar, käin need siis läbi ja hindan, kui kõrgele jääks Kuu. Kuigi korraks kaalusin pappsekstandi kaasavõtmist, jätsin selle mõtte siiski katki, sest noh. Mõõdan niisama läbi 150 mm objektiivi hinnates: vaate laius on umbes 8°, veidi enne kuut on Kuu kõrgus 13°. Nii et siis sellest 8°-st täidab Kuu tervelt kuueteistkümnendiku.
Siis otse vallamaja pargist lennujaama. Ootan, vaatega vastu ehataevast, näen maanduvaid lennukeid ja lendlevat nahkhiirt (on septembri lõpp!). Siis koos E-ga 16. bussiga jaama, sealt takso.
Küsimus, kus on taksosaba ots. Esimesed kaks taksot on tühjad, meie ees on kohvriga daam, ühest teisest taksost kargab juht välja ning siis avanevad ühe kõrvalise takso uksed ning nendest pudeneb igasse ilmakaarde välja palju halle mehikesi, mispeale (naerdes vaatepildi üle) ringi keerame (kuigi selja taga karjutakse, et tulge, tulge) ja teisele poole kõnnime, kus peatub kah taksosid ning kuhu jaamaesise seltskond ei tule, sest seal on jaamapolitsei.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment