N, 4267. päev: neljapäev

Kunagisel saksa kirjanduse õpetajal on sünnipäev; ta paneb FB-sse üles endast pildi, kus ta on ehk nii 1-aastane. Äratuntav.

K, 4266. päev: lumi ja maailma uudiseid

9.00 on erakorraline hambaarstiaeg. Olen kole närvis, sest lumekaose tõttu kesklinnas hilinen 7’, aga vastuvõtt ütleb, et ei ole viga, HA ise istub ka lumes kinni.

Leian, et väliskohanimede andmebaas on endast lõpuks üle saanud ja vahetanud Taani linna Aarhusi eelis- ja rööpnime. Nimelt varem oli põhivorm Århus ja Aarhus rööpvorm, aga 2011 otsustas linn vormid vahetada (kuigi see ei meeldinud Taani kohanimenõukogule). Vähe hiljem kirjutasin KNABile ja soovitasin vormid vahetada ka andmebaasis, aga sealt ülvati tagasi, et aga Århus on ju ka lubatud vorm, nende arust vahetada vaja ei ole. Ja sedasi seisis see seal veel aasta tagasi, nagu kirjutaks üks Eesti andmebaas ette kogu maailmale, mismoodi on õige. Kahtlemata on see planeedil Eesti täiesti loogiline, aga muu maailm miskipärast ei arva, et maailma naba oleks Eestis. Nüüd on vormid siiski vahetatud ja selleks läks ainult seitse aastat nagu muinasjutus.

Eile oli uudis, kuidas üks Iisraeli väikefirma väidab, et on leidmas universaalset vähiravimit, mis aastaga ravib kõik vähktõved, ja juba täna tuleb järgmine, et selgus, et nad tahavad lihtsalt raha, tulemusi neil avaldada ei ole. Lehel A Science Enthusiast märgib Dan Broadbent, et seda võinuks arvata kohe, aga ettevaatliku inimesena ei tahtnud ta neid kohe petisteks nimetada; ta eeldanuks seda paljastust umbes aasta pärast, aga mitte kohe järgmisel päeval; nii et nüüd saab ta seda firmat rahus nimetada petvateks petisteks, kes jäid pettusega vahele (lying liars who got caught lying). — Aga vat mõnesse maailma kaugemasse nurka imbuvad maailma uudised mitu päeva hiljem: huvitav, kas seal ilmub kumbki uudis päevase vahega eraldi (1. hurraa!! 2. buääähhh…) või mõlemad koos?

T, 4265. päev: viilud

Päeval lõunalt tulles põõsas pöialpoiss.

* * *

Joonistamisel olev Oleviste praeguse seisundi isomeetriline kaguvaade on jõudnud S-eeskoja viiluni. Sellega on see paha asi, et esiteks jääb nagu nurga taha (kuigi vaade Oleviste ja Pika nurgalt ülespoole on ammusest ajast üks mu lemmikvaateid Talina vanalinnas; paneksin aga Google’i tänavavaate lingi, aga see on tehtud suvel ja puuoksad on ees!) ja teiseks on suhteliselt mannetu teostusega (ütleksin selle stiiliks „historitsismieelne historitsism”) ja kolmandaks ei paista maast hästi, sest on suht kitsa tänava ääres ning seina ja viilu vahel on lai karniis. Aga paar mõõtmiskõlblikku vaadet on Maa-ameti kaldaerofotode seas: eeldan, et kaldaerofoto on võetud nii kaugelt, et eeskoja ulatuses on vaatesuunad paralleelsed ja perspektiivimoonutuseta (mis näiteks juhtus, kui mõõtsin eeskoja seina akna ja portaali kõrgusi Google’i tänavavaatelt, aga enne tušiga ületõmbamist taipasin, et ei ole õige; kuid ma praegu enam ei leia kaldaerofotot, millel paistis S-eeskoja fassaad täies kõrguses). Suurem kepp on olnud viilu nurgafiaalide kõrgusega, algul ka laiusega, kuni mõistsin, et laiuse ja kõrguse määrab katusekalle, mis on teada. Väike kepp on olnud äärmiste petikniššide kõrgusega – seal on seitse väga umbmääraselt Pirita-ainelise (või rohkem Piiskopimaja-ainelise) kolmiksiiruga petiknišši, mille kolmiksiir näeb välja nagu pea ja õlad, äärmiste petikniššide n-ö kere ei paista alla tänavale üldse. Joonistasin selle järgi, mida fotodelt mõõtsin, aga tundus ikka imelik, kuni taipasin, et kummalgi pool on pead ühel joonel, ja äärmiste niššide asend tuli õige.

Kalkalt saab vana tušijoone ära muidugi ainult noaga kraapides; joonestuskalka pidada vastu pidama neli kraapekorda, aga usun, et kui nuga on terav, siis ka rohkem. Probleem muidugi, et kraabitud kalka on algsest karedam ja tušš läheb laiali, nii et peen joon on nagu jäme. Mul skalpelli ei ole, kraabin Swisschampi väikse teraga, mis suurest kraapimisest viimase pooleteist nädala jooksul vajab jälle luisul teritamist.

Aga väga hea on, et läpakat ei pea käima panemagi ega oma fotoarhiivis kaevama, sest suurest muistisest on internetis massiliselt fotosid, mis iganes nurgast on vaja, guugelda ja sirvi ainult.

(Kusjuures näen sellelt kaldaerofotolt, kui kõver on Oleviste: kõrgseinad ei ole paralleelsed, eks ole (kesklööv on O-otsast meetri kitsam kui teisest), mistõttu ei ole kummagagi paralleelne ka kesklöövi katusehari. Samas on hoonetelje sihis siiski kooriruumi ja Bremeni kabeli hari, mis jätab üldmulje, nagu sihiks iga katusehari ja räästas ise suunda.)

E, 4264. päev: Mille regretz

Renessanssmuusika kontsert. Tundub, et olen kunagi kuulnud sama kollektiivi sama pealkirjaga plaati.

Lisapalu on 2. Esimese sissejuhatus algab optimistlikult saksa keeles, siis mõistab kõneleja (ja muu seltskond), et saksa keel käib üle jõu, ja läheb poole lause pealt üle prantsuse keelele. Ma ei saa peaaegu midagi aru, aga pärast selgub, et teadsin vanast rasvast.

Visuaalse ilme ettemanamiseks märksõnad „Tiidus ja Vanemuine”.

Ses suhtes autentne, et on suht vaikne.

Olen täitsa kindel, et paari lugu olen kuulnud mingil barokkplaadil.

P, 4263. päev: linnuloendus

Istun kl 9.50–10.50, pea üle rõduakna serva, kaugelevaatamise prillid ees, märkmik ja kell käes, ja vaatan. Metoodika kirjutab ette, et sama linnu korduva loendamise vältimiseks tuleb märkida korraga nähtud suurim isendite arv. Viimane veerandtund sajab ja linde üldiselt tugevalt häirib, et kohe rõduakna taga istub keegi: viimane 10 minutit näiteks istub männi otsas harakas ja sihib viimaseid juustukribalaid rõduserval, aga ei julge tulla, isegi kui keeran pea eemale ja jälgin silmanurgast (nii kadus ülejäänud juust).

Tulemused:

• 4 harakat (maja taga metsas elab praegu üks u 13-linnune seltsing, nagu võis näha 25-minutisel bussiootamisel mineval laupäeval)
• 1 tundmatu hall lind u 10 m kõrgusel jõe kohal vasakult paremale (tuvi?)
• 1 tundmatu pruun lind madalal jõe kohal vasakult paremale (part?)
• 2 kormorani kõrgel jõe kohal vasakult paremale (1 kindlasti, hiljem nähtud 2 mustast linnust oli küll näha pikk kael, aga mitte, kas see on kõver nagu kormoranil; tiivaliigutused olid sügavalt sõudvad ja aeglasemad kui pardil)
• 2 mustvarest metsast üle maja (varem 1 ka 15 m kaugel puu otsas ja naabermaja katusel, ei julenud tulla lähemale; lennupildi järgi olid need tõesti mustvaresed, künnivarestel tiivad vehkimisel painduvad)
• 2 sinitihast rõdul (mitu korda, kui harakad olid ära läinud)
• 2 kaelustuvi metsast üle maja (varem ühekaupa ka mitmes muus suunas)
• 1 tundmatu pruunide tiibadega kull (tuuletallaja?) u 5 m kõrgusel jõe kohal vasakult paremale, lendas võssa (kanakull nii ei tee)
• 1 hobune+ratsanik metsateel (algul kuulsin ainult kabjaplaginat, ½ h hiljem nägin (läbi puuokste) sammu sõitmas vasakult paremale, ilmselt sama
• 1 väga väike ja käbe lind 10 m aknast lehise otsas, vaatlesin ligi 10 minutit, ei ajanud saba püsti nagu käblik, ei olnud tüvel pea alaspidi nagu puukoristaja, hüples rohkem ringi ja kauem kui tihane, kere ümmargune, saba pigem lühike, aga just nii kaugel, et ei näinud, kas pealael on triip nagu pöialpoisil (ja binoklit ei tahtnud tuua, et liigutus ajab muidu minema). Tõenäoliselt pöialpoiss.
• 4 tundmatut varblasesuurust pika sabaga lindu üle maja metsa poole
• 2 rasvatihast (mitu korda, aga ilmselt samad)
• maanteel kümmekond jalakäijat ja mõni jooksja (ei loendanud) ning 427 sõidukit

Vahetult enne loendust 1 suur-kirjurähn rõdul, vahetult pärast 3 m aknast männi otsas 1 emane või noor musträstas.

L, 4262. päev: naaberlinnas

Üle hulga aja naaberlinnas. Üle ootuste meeldiv. Vähem inimesi kui eelmine kord (mil meid Kella kõrtsist ära aeti) ja ei hakka isegi söögist seedevaevusi nagu eelmine kord, kui me Kella kõrtsi sisse pääsesime.

Elektroonikakaubamajast kolm plaati, sh sama laulutsükkel samade esitajatega, mida nägime-kuulsime veebruaris (millest ma ei teadnudki, et sellest on tehtud plaat). E ostab pärast ooperiajakirja ja seal lõpus lubatakse, et järgmises numbris on selle plaadi arvustus!

R, 4261. päev: tund liiga vara

Pidime muidu minema kontserdile, aga kl 18.30 pileteid särgitasku pistes näen, et algab mitte kl 20.00 nagu tavaliselt, vaid juba kl 19.00, ja poole tunniga kontserdisaali mingil juhul ei jõua. Järgmine kontsert on esmasp., kontrollin üle, see algab kl 20.00 nagu kord ja kohus.

N, 4260. päev: vanad karniisid

Midagi sootuks muud otsides leian magistritöö räästakarniisidest ja nende ennistamisest, kus lk 18 peetakse Jegorovi maja (1923–1924) keskaegseks ja lk 19 arvatakse, et Talina raekoja sakmeline rinnatis oli puhtalt ilu pärast. Poosetamiseks oli! Kõik maamatsid ja enamik maahärrasid, kes seda nägid, võisid kadedusest rohetada, aga endale nad seda ehitada ei tohtinud – linn julges eirata üldist hoonete kindlustamise keeldu (sakmeline rinnatis, teatud kõrgusega müür ja vallikraav olid kaitseelemendid, mis tegid majast linnuse, aga linnuse rajamiseks oli vaja olla maaisanda vasall ning linnamüüri rajamiseks pidi asulal olema linnaõigus). Veel arvatakse lk 19, et mašikulii oli Suure Rannavärava välisväraval ainult väiksel tornil; mõlemal oli, suurel tornil (Paks Margareeta) oli ka, konsoolijälgi on veel näha (allik: Rein Zobel, „Suur Rannavärav” ja tema mitu kogu linnamüüri raamatut). Lk 20 arvab autor, et teravkaar-friis tekkis alles pärast tulirelvade teket, kuigi ümarkaar-friis on romaani arhitektuuris üldine ja teravkaar-friis mujal gooti arhitektuuris ka, see on näiteks Tartu toomkirikul. (Gooti arhitektuuri käsitleb autor ainult Tallinna näitel, mis olukorda tegelikult hästi ei kujuta, sest Tallinna vaesuse tõttu ehitati võimalikult odavalt ja ainult seda, mis vältimatu. Gooti kirikuräästa näiteks on tal Pühavaimu räästas, aga Pühavaimu oli keskajal isegi mitte kirik, vaid raekabel. Viollet-le-Duci käsitlus gooti räästast on näiteks hoopis teistsugune.) Ja magistritöös ei mainita gooti kaitsekäikude ja ‑korruste rinnatise all olnud karniise, kuhu – kui pealmine külg oli rõhtne – võidi toetada ulgehitis või mis – kui pealmine külg oli väljapoole kaldu – võis olla seotud kaitsekäigu põranda hüdroisolatsiooniga. Sellised esimesed on näiteks Tallinna linnamüüritornide ülemise korruse all ja Kuressaares on viimast alles u 160 m.

Toompea Pikal Hermanni teravkaarne friis on viimasest ehitusjärgust, eesti Vikipeedia allikaviiteta väitel 16. sajandist, Rein Zobeli arvates 15. sajandist („Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused”, 2011, lk 203). Kuressaare Pika Hermanni praegune ümarkaarne friis ehitati millalgi oktoobris 1977 – IX 1977 fotol veel ei olnud, X 1977 fotol oli – ühe rootsiaegse lõike järgi, kus on Pikal Hermannil ümarkaarne friis. Võimalik, et ümarkaarsus oli tekkinud renessansi mõjul alles Rootsi ajal, aga võimalik ka, et joonisel oli valesti, nagu on sellel ümarkaarseina kujutatud ka peakorruse gooti ristvõlvid, mille ristlõige on pigem ovaalne (nende diagonaal on pool ringjoont).

* * *

Lõunale mineku asemel sõin poolteist šokolaadi ja õhtul on kaunis ebameeldiv, kusjuures kaunis püsivalt. Aegamisi läheb paremaks, aga siis manustan kaks portsu jäätist, millest teine oli liigne. Samas olen ka väga unine, pikali olla on OK (seedehädadega tavaliselt ei ole), uinun mõne minutiga.

K, 4259. päev: lumi jätkub

Eilne 4 cm on täna kokku vajunud 2 cm-ks, aga vähemalt ei ole sellist valusat päikesepaistet nagu esmaspäeval. Belglaste Le Soir irvitab lumekatastroofi-hoiatuste üle (lund sadas 2 cm, kohati isegi 5 cm; helikopterist karjutakse, et jääge tuppa, ärge mingil juhul väljuge).

T, 4258, päev: lumi

Hambaarsti ooteruumi aknast on kaunis lumevaade.

Istung kestab lubatud 45 minuti asemel üle tunni; mul keeratakse suhu nii palju polte, et täitsa ootan, millal ots jõuab välja lõua alt või näiteks naba juurest. Kuulmise-kompamismeelega tunnen, kuidas võtmeid on mitu ja osa on momentvõtmed. HA käsib süüa täna ainult külma ja pehmet, lähipäevadel ainult pehmet.

HA kemmerg on kohe ta kabineti vastas, aga vahetult minu ees blokeerib selle järgmine patsient ega välju kogu aja, mil HA seisab minuga sekretäri juures, kes prindib välja arve ja kirurgilise loputuslahuse retsepti, aga ootama jääda ka nagu imelik. Nii et kiirustan lähimasse avalikku kemmergusse, mida tean, raekoja keldris. Vanasti oli lähemal, postkontori platsi all, aga selle asemel on praegu ehitusplats. Mul on küll muidu ühes mobiilis rakendus Where is Public Toilet Europe, aga hea, et ma seda ei vaadanud, sest see veel näitab sama postkontori platsi oma ja isegi kuulutab, et jaanuaris eripakkumised.

Apteegist rohud, tööle

Pärastlõunal saabub meil, mida teha lumekatastroofi korral. Õhtul ¾11 ongi sadanud 4 cm lund.

E, 4257. päev: kuulen jälle

Hommikul perearsti juures kõrva kontrollimas. Et laupäeva hommikul veel kostis vali heli vasakult metalsena ja veel laupäeva päeval kostis telefoni järele tuppa joostes helin korraks kuskilt täiesti ootamatust suunast (mõtlesin, et küllap üks toru on kuskile unustatud, ma parem lähen võtan teise, millest kindlalt teadsin ja kuulsin, et see on mu läpaka taga). Üritasin kuulmekäiku korduvalt pesta, aga lahtimineku momenti ka ei olnud ja vähemalt eile veel kõrvade lõua liigutamisel tundsin kuulmekäigus midagi. Nii et ma täpselt ei tea, kas kõrv on puhas või ei ole.

Arst vaatab ja nendib, et korras on ja et kas ta saab veel teha midagi. Saab: teeb kardioloogi vastusest endale koopia, annab mulle originaali, kirjutab juurde tõhusaks osutunud maorohte.

P, 4256. päev: külalised, vana pilt, Midsomer

Hommikul saiapoes koogi ja saia järel, siis tulevad külalised. Olen raskelt pinges, et äkki koer kuseb või situb kogu elutoa täis nagu tavaliselt või tõukab veel ebakindlalt jalgel püsiva noorima külalise kivipõrandale pikali; E ka seepärast, et äkki hammustab last kogemata. Noor külaline tunneb kunstiplakatil olevast MOBA tähtteosest Ronan the Pug* eksimatult ära koera (näidates vaheldumisi plakati ja meie koerte poole ja häälitsedes ühtmoodi).

* Olin hulk aega arvanud, et teose pealkiri on Ron the Pug, aga kui teisipäeval kirjutan MOBAle ja teatan juhtunust, vastatakse sealt, et väga meeldiv, aga teose pealkiri on siiski Ronan the Pug.

* * *

Võtan sahtlist välja kevadest puutumata olnud Oleviste praeguse seisundi isomeetria-kaguvaate, mis on sealmaal, et esiplaanil olevast Bremeni kabelist on kõik valmis peale poole friisi, tugipiilarite niššide, alusmüüri ja Hans Pawelsi kenotaafi, katustest on valmis pikihoone viilutorn, S-eeskojast on valmis alusmüüri kontuur. Praegune seisund arvestab maapinna praegust taset, kus kirikaias on maapind u 1,4 m pikihoone põrandast kõrgemal, aga S-eeskoja fassaadist alates torni poole on ligikaudu sama kõrgel või madalamal. Kus maapind laskub, ma ei tea.

Asja selgitab Google’i tänavavaate hoolikas uurimine: maapind on kõrgemal ainult kirikaias, üsna ühtlaselt. S-eeskoja SO-nurgas on aiavärav ja trepp, kus maapind laskub tänava kõrguseni, ja nii on S-eeskoja tänavapoolne (S) vundamendimüür palju madalamal kui aiapoolne (O).

S-eeskoda oli üks väheseid kohti, mida 1820. a tulekahju järel tublisti ümber ehitati: varemete lõunavaatel (u 1825) puudub S-eeskojal tänavapoolne viil, aia pool on kaks akent ja ümmargune aken nende kohal, tänavapoolsel fassaadil on räästas kaks konsooli, Laia tänava pool on madal abihoone. Praegu on S-eeskojal petikniššide ja nurgafiaalidega viil, lai eenduv karniis (nagu Bremeni kabelil), aiapoolses seinas üks aken, ligikaudu samasugune nagu pikihoone külgseinas. Võimalik, et varemete vaate aiapoolsed kokku kolm akent on kunstniku tõlgendus ümara tümpanoniga paarisaknast. Oleviste põlengueelsest seisundist on lõunavaade (ja põhiplaan) 1799. aastast raamatus „Tallinn aastal 1825”, ka seal puudub S-eeskojal viil, katus on kelpkatus ja Laia tänava pool on madal juurdeehitis, mis ulatub pikihooneni, sest pikihoone külgseina läänest 2. aknast on vaba ainult ülaosa. Samal joonisel on S-eeskoja portaal sama lai kui aken selle kohal, mis võib olla joonise viga või siis mitte; praegu on portaal veidi kitsam. Oletades, et akna laius on algne ja viga ei ole, võib see tähendada, et portaal on sekundaarne, sest on täheldatud, et Oleviste peaportaal Laia tänava pool torni W-seinas on sekundaarne, sest hästi ei sobi müüripaksusega ning tõenäoliselt oli varem kiriku lõunaseinas (ühelgi Tallinna keskaegsel kirikul ei olnud peaportaal läänes), aga ei ole täpselt teada, kas pikihoone seinas S-eeskojas või S-eeskoja seinas Oleviste tänava ääres. Samas oleks praegune peaportaal aknast tublisti laiem, nii et võib oletada, et praegune peaportaal oli varem pikihoone külgseinas (S-eeskojas – vrd Niguliste ja Toomkiriku peaportaal, mis mõlemad on hiljem ehitatud eeskojas); S-eeskoja praegune portaal on kas varasem torniportaal või – kui 1799. a joonisel on viga – on algne ja varasem torniportaal on vahetatud varasema peaportaaliga S-eeskojas.

* * *

Lihtne matemaatika selgitab, et Midsomer on üks turvalisemaid kohti maamuna peal!

• 20 hooaega, seni 122 filmi, igas filmis keskmiselt kaks mõrva, kokku ütleme 250. See teeb 12,5 mõrva aastas.
• Midsomeri elanike arv ei ole teada, aga filmitud on see peamiselt Oxfordshire’is ja Buckinghamshire’is, mõnikord ka Berkshire’is ja Hertfordshire’is, mille hinnanguline elanike arv 2017. a keskel oli vastavalt 682 400, 803 400, 905 800 ja 1 180 900. See teeb Midsomeri elanike arvuks kokku kas 1 485 800 või 3 572 500.
• Jagame mõrvasageduse aastas elanike arvuga ja korrutame 100 000-ga. Saame 0,84 ja 0,35.
• Võrdleme: Taiwan 0,82; Singapur 0,32. Euroopa keskmine 3,0; maailma keskmine 6,2. (Lääne-Euroopa keskmine 1,5.) Üliturvaliseks peetav Soome 1,42; Rootsi 1,08. Ühendkuningriik kokku 1,20. Eesti 3,19; Läti 3,36; Venemaa 10,82.

(Nali muidugi selles, et Midsomeri elanike arv tõenäoliselt ei ulatu miljonitesse (71 küla ja 1 väikelinn). Aga isegi kui Midsomeris elaks ütleme 50 000 inimest, teeks 250 mõrva 20 a jooksul sageduseks aasta ja 100 000 elaniku kohta 25, mis on väiksem kui näiteks populaarsetel turismimaadel Bahama saartel (28,40) ja Brasiilias (29,53), rääkimata mitmest keevalisest Kesk-Ameerika maast, kus tapetakse üle kahe korra agaramini (Venezuela 56,33; Honduras 56,52; El Salvador 82,84).)

L, 4255. päev: kaugel poes

Külm; ere päike. Segastel asjaoludel satume bussipeatusesse 25 minutit enne bussi, mul on külm ja päike on liiga ere. Muidugi ka loomulik füsioloogiline reaktsioon külmetamisele, nii et kaalutlen, kas öelda enne Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatust, et tulen järgmise bussiga järele, või loota, et enne tuleb sihtkoht. Enne tuleb siiski sihtkoht, see pikk (15 km) bussisõit mööda metsi, välju ja küli jääb iga korraga lühemaks.

Aga kaubanduskeskuses ma sama kindel ei ole kui eelmine nädal ja pärast lustakat mänguasjapoodi lähen riidepoest tagasi koju. Läbi lemmikloomapoest (uus koeraase, kusjuures see pood jaguneb kaheks korruseks, söögid on all, asemed ülal, trepp kaunis järsk). Olen sattunud kahe bussi vahele, looduskauneid kohti läbiva bussini on aega 20 minutit, aga märkan, et linna poole minevas bussipeatuses ootab palju rahvast (vähemalt 15), nii et lähen üle tänava ja vaatan järele, et tuleb 2 minuti pärast, ja olen kodus 24 minutit enne otsebussi. Üks kord vaja linnas ümber istuda, mul on kaenlas kotti mahtumatu koeraase ja käes kott, kus loodetavasti ka kindad. Kusjuures see, et aseme pealt käib padjaosa ära, selgub alles itaalia naabrite maja ees, kui padi maha kukub.

Manustan n-ö külmetustee ja guugeldan ja arvutan, et selles sisaldub toimeainet, aspiriini analoogi salitsiini (õigemini vastupidi, aspiriin peaks olema salitsiini analoog, aga seda kohe öelda oleks keerukam kui narkouimas Tšeburaška tiraad Genale vannilina viies) tervenisti 6 mg (aspiriiniga, st atsetüülsalitsüülhappega päris külmetusrohus on 500 mg). Õhtul parem.

R, 4254. päev: külm ja poolkurt

Sobivasti külmalaine alguses otsustab majavalitsus hakata jälle remontima maja küttesüsteemi. Halleluuja!

Puhastan kõrvu ja vasak kõrv läheb mehaaniliselt poollukku. Midagi sealtpoolt nagu kuuleb, aga algul on stereopilt nii moonutatud, et heliallika suunast ei saa aru. (Tänaval on see ohtlik!) Kuulmine muidugi harjub uue tõelusega üsna ruttu ja loota võib, et mõne päevaga läheb kõrv lukust lahti, nii et otsustan minna esmaspäeva hommikul perearsti elavasse järjekorda, kui selleks ajaks kõrv lahti läinud ei ole.

N, 4253. päev: and now Turnip, thy city, weeps

Koosolek, kus olnuks vaja paremat helitehnikut. Igavuse peletamiseks mõtlen algul, et loendan tuulutusavad, aga paari sekundi pärast selgub korrutustehtega, et neid on 360. Seda kirjutades mäkerdan tindiga kokku kuus sõrme, ikka kohe kaugele näha, kes kirjutada oskab (vrd ka tindised sõrmed, raamatunurgad ja keeled „Roosi nimes”). Järgmiseks kujutan ette, kuidas esinejad näeksid välja, kui ettekannete asemel oleks klassikaline ballett.

Kuulan päevaga poolteist ooperit, teisest (poolikust) pärineb ka tänane pealkiri. Selle ainsast salvestisest on kaks väljaannet, esimeses oli ka libreto, mul on uuem, seal ei ole. Nii et ma ei tea, mis linn see oli. Küllap Teeba, Thebes, XVIII dünastia ajal pealinn. (Hilisem parandus: leidsin libreto, seal on Tunip ja saab teada, et see koht on Amarna kirjas nr 53, mille kirjutas Amurru (Kaanani) valitseja Aziru, kellelt on säilinud 13 kirja. See on ooperis tsiteeritud neljast Amarna kirjast viimane, selle lõpus on ahastav lause, et oleme kirjutanud kuningale 20 aastat, aga ta ei ole vastanud sõnagi. Amurru oli üks põhjapoolseid vasallriike, kes sattus Egiptuse külge Thutmosis III ajal. Inglise Wikipedia ütleb, et 53. kiri on kirjutatud Amenophis III-le, saksa oma, et Amenophis IV-le ehk Ehnatonile.)

Bensukast saia ja vahuveini. Kuu all paistab täht, Aldebaran, +1m.

Seedeline ebakindlus jätkub ka täna p.l. Oletan, et kui see ei ole just külmetus (mille nähte on vähe), võib see olla näiteks eilse lõuna saiast: sai tuuakse kiltkiviplaatidel, mida ei pesta, mis jõude seisavad virnas seina ääres ja mida saia võtmisel külastajad käpivad. Uuema nimetusega noroviirus, vanemaga Napoleon’s revenge on asja kliiniline nimetus. Aga teises, kaugemas ja lärmakamas lõunasöögipaigas, kus ajapuudusel ei ole käinud enam hulk aega (12. XI, ütleb Google Mapsi ajajoon), on sai kandilistel alustassidel, mis – nagu muud lauanõud – lähevad laualt ikka ilusti pesusse.

Õhtul võtavad praemunaga sai ja vahuvein kõik vaevused ära. Pärast tuleb isegi söögiisu.

K, 4252. päev: 15

Šp saab 15.

Linnas näen, kuidas üle lendab Honda Jet.

Mõtisklused öökulli elukoha õigekirja üle: kas see on öökull’la, öökulla, öökul-la või öökull-la?

Oletame seedeliku ebakindluse põhjuseks päevase söökla. Kujutlen, kuidas homme puudub ümbruskonna asutustest tuhat inimest ja ülehomme pannakse söökla üldse kinni. Ning siis leiame, et võib-olla see põhjendabki, mis juhtus samas kohas tegutsenud eelmise restoraniga. — Nagu ka oli vetsus üleskutse, et koristage endi järelt, aga värviprinteri kasutaja ei olnud päris taibanud, et fotol olnu oli tekitanud n-ö plahvatuslik kõhulahtisus ja pritsmed on täis patogeene, nt noroviirust, ja võhikul õigupoolest ei ole nakkusohtliku materjali käsitsemise vahendeid.

T, 4251. päev: kõrvaklapid II

Huu, uute kõrvaklappidega kostab oreliplaadilt (kus tudengiaegne sõber mängib pillil, mille saatel käis leeris vaarema ja mille saatel põristas algkooliealine isa nööbist tehtud vurri) peamiselt vanade klappide klõbin ja vana pilli kägin.

E, 4250. päev: kõrvaklapid

Uutel kõrvaklappidel on see huvitav omadus, et nende kvaliteet on mitu suurusjärku kõrgem kui uuel CD-pleieril. Võib-olla on sakkiv sahin pandud plaadimängijale juurde meelega, et kostaks nagu grammofonilt, aga mäletamisi ei olnud seda eelmistel. Siis muidugi ka see, et vanast salvestisest kostab, et orkester on mänginud kuskil teatri väikeses orkestriaugus ning vana salvestis on plaadil algsena, nuppe keeratud ei ole, nagu seda mõnikord vanade helisalvestiste uustrükkides tehakse (khm, Bayreuth, ütleb kogumiku raamat, aga aasta on 1961). Peale selle on uued kõrvaklapid suletud ehitusega ja summutavad välismüra mehaaniliselt.

P, 4249. päev: mikrofonid ja naabrid

Elektroonikapoest (kus eile enne teatrit käisin ainult luurel) uued kõrvaklapid ja uus CD-pleier.

Huvitav, et elektroonikakaubamajas üldiselt puudub helisalvestustehnika (nt ühtki stereomikrofonipoegagi ei näe). Taasesitamise viimast lüli (kõrvaklapid, kõlarid) nii et seda nägu, üks pannim kui teine, aga eelviimast lüli jällegi vähevõitu. Teisalt eks see ole rohkem laiatarbekaup ja kes siis kodus midagi salvestab. Uusi klappe proovides (helisalvesti, uus CD-pleier) selgus, et helisalvestiga jääb peale mingi vaikne urin, muidugi käsitsus- ja tuulemüra ka. Ilmselt ka enda hingamine, kui käest võtta ja pilt on muidu vaikne. Mul oli kunagi lindistav kassetipleier, suvest 1995 koos stereomikrofoniga, mille 1½-meetrine juhe vabastas pleierimootori urinast, mis muidu jäi pardamikrofoniga võttes paratamatult peale (muidugi kui mikrofon oli pleierist piisavalt kaugel ja ei hõõrdunud kuhugi vastu). Aga mul on mulje, et vana mikrofon enam ei tööta. Vana mikrofon oli selle teravmeelse ehitusega, et koosnes mitte kahest ühesugusest eri suundadesse vaatavast mõneti suunatud (kardioid-suunadiagrammiga) elemendist (XY-süsteem), vaid kahest erisugusest elemendist, millest üks oli suunata (ring-suunadiagrammiga) ja vaatas otse ette ning teine 8-kujulise suunadiagrammiga ja vaatas külgedele (MS-süsteem, mid-side); stereosignaali L- ja R-kanal tekkis elementide väljundite lihtsal miksimisel (nagu seletas muistne mikrofonide raamat ja mida ma ei oska järele korrata, nii et vaadake asjatundlikku linki). Mul on kavas kevadeks osta asjalik stereomikrofon, kauged kodumaised loodushääled ootavad kaasavõtmist.

Õhtul lisan sugupuu andmebaasi naabrite sugupuu, hea pärast fotode märksõnastamisel vaadata, sest ma ei suuda seda kõike mäletada ja muidu iga kord otsi mitmelt poolt uuesti (mul on märksõnadena fotode juurde märgitud kõigi nimed, keda tean, kadunuil koos eluaastatega; nt naabrimees J on Genis, aga tema naine T on varjatud, ja Genis on tal muu sünniaasta kui Haudis). Ja kes siis asjaomastelt ise järele küsib! Nagu mitmed suured asjad, algas kõik väiksest asjast: mismoodi on ülejäänud naabriperega suguluses R, kes suviti käis kohal korra-paar ja kellel on pojad P ja M? Tihedamast läbikäimisest naabriperega on möödas aastakümneid, ei mäleta ning Google’i otsing R + P + M + asulanimi ei anna midagi peale asulaga vähimatki sidumata Saksa sõjaväelaste, kelle nimes olid osised P ja M. P elab samas asulas, aga ma ei tea, mis on ta perekonnanimi ega ka, kus täpselt. Mul oli ettekujutus, et R oli naabri minia S õde, aga mida tegi R lapsena fotol naabritädi H kõrval, paarkümmend aastat enne S pulmi ja miniaks saamist? Vend meenutab, et tema teada olla R kuidagi naabri-vanaema või tema mehe sugulane. Vaja uurida; Genis on nad enamjaolt sees, mõni ka Haudis. Sealpoolsete naabrite lastepere koosnes kolmest umbes minu- ja vennaealisest nõbust (K, L, S), kes suvitasid seal vanaema hoole all; nädalaks-paariks lisandusid neile ka mainitud R-i lapsed P ja M, nii et koos meiega ja venaaealise teiselt poolt naabripoisiga pool tähestikku koos. (L sünnipäev on suvel ja see oli ikka suur pidu, naabripered kutsutud täies koosseisus, laual täiskasvanutele ka šampus ja viin.)

Selgus, et naabriperes oli kaks samanimelist isandat, O vanem ja tema poeg O noorem, keda olen aegade vältel ajanud rohkem või vähem segi, sest O noorem hukkus noorelt ja nõnda jäi mõistmatuks, kes täpselt oli see O, kes maja ehitanud, või millal maja üldse ehitati. Selgus, et R on O vanema vennatütar. Asi selge.

Isa ja vanaema fotode digimine on valmimas. Soengute ja põõsaokste järgi olen tuvastanud, et eriti palju oli isal fotode hulgas laiali sellesama rühmavenna pulmapilte, kelle ema oli ema ristiema.

L, 4248. päev: teater

Hommikul käime põllule ehitatud kaubanduskeskuses ja seal ka lõunatame. Espressot (it ‘kiireste’) tuuakse 23 minutit.

Pärast elektroonikakaubamajas; leian kõrvaklapid ja isegi cd-pleieri.

Õhtul teine söök, kohas, kus kunagi tehti külma, võttes kahe klaasi veini eest kahe pudeli hinna. Nende praekala kogus on koletu; oleksin täitsa rahul portsjoni suurusega, mille kohta Loriot ütles „seht sehr übersichtlich aus”; söön ära kalad ja osa salatit, kardulad on ebahuvitavad.

Ja siis on teater. Hoiatus „ilma vaheajata” on täie ette.

Kava kasutab epiteeti hilarious, täiesti asjata. Ingliskeelsete inimeste jaoks on ilmselt ropult naljakas, kui teatrilavalt öeldakse f*** (the baaaad f-word, not ‘feck’ — Mrs. Doyle). Mu arust on saalis mitu palgatud naerjat (nagu käinud baltisaksa rändteatritega kaasas valju nakatava naeruga plaksutaja). Näitlejate omakseid ilmselt ka.

Tükk olla Tšehhovi „Kajaka” aineil. Ainus positiivne seik on, et plakatil ja kavalehe kaanel ei ole inimesi petetud, vaid on Tšehhovi nimi ausalt ära jäetud (nagu ei olnud tehtud paari aasta tagusel „röökimisega Ibsenis”, millest seisis mängukavas „Ibsen” ja alles kavalehel „Ibseni järgi”).

Aga mis need ained on, ma ei tea. Tegevus toimub siseujulas. Lavastuslike raskuste tõttu on basseiniveerand kuiv ja näitlejad peavad ujumist-sukeldumist-vettehüppeid ainult imiteerima. See tuleb neil välja väga halvasti ja pealegi oleks see naljakas – kaine peaga vaadates – ainult vast minuti, mitte kaks tundi.

Üks näitleja ühes kohas laulab, mida on valus kuulata, sest ta ei pea viisi. Näitlejad üldiselt peavad, peale mõne haruldase erandi nagu briti näitleja Carmen Silvera (1922–2002), keda televaataja mäletab Edith Artois’na.

Alustuseks kõnnivad näitlejad laval viis või seitse minutit (ei näinud täpselt, olin kandnud kogu päeva kellal käist peal, osutid ei helendanud) mingeid teatrilinde matkides (teatrilind – lind, kes eksisteerib üksnes teatrilaval; vrd ka teatrikaltsakad). Küllap peavad need olema kajakad, aga on ilmselge, et ükski neist ei ole elu sees näinud ega kuulnud ühegi kajakaliigi ühtki isendit, isegi mitte ekraanil, sest kajakad – ühegi liigi kajakad – niiviisi ei kõnni. Üldiselt oli mu lapsepõlvekangelane etoloog Niko Tinbergen, kelle põhiteos The Herring Gull’s World on hõbekajakate käitumisest; austusest tema vastu üritan seda õõva üldse mitte vaadata.

Kokku pidasime kahest tunnist vastu 55 minutit, mille jooksul sõlmitus veel saabunud ei olnud, aga kerge massihüsteeria juba alanud, nagu muiste Salme keskuses nähtud maruigavas Jaan T. kirjutet tükis, kuhu jäime teiseks pooleks kohale ebarealistlikus ja täitumata jäänud lootuses, et äkki läheb paremaks, ja millest täna poole magasin (mugavad toolid, isegi pead sai toetada) ning poolunes visualiseerisin kauge kodulinna vaateid, mida tahan joonistada. (Keskväljakul on puudus, et kõiki esindushooneid korraga kujutada ei saa, kui just ei mõtle välja mingit uuelaadset projektsiooni, sest eest raekoja poole vaadates jääb esiplaanile turuplats ja raekoja poolt otse eemale vaadates avalik peldik raekoja taga. Raekoja ühe otsa poole vaadates jääb esiplaanile segane kvartal platsi kõrval, mille siseelust mul aimu ei ole, ja teiselt poolt vaadates ei jää esindushooneid üldse, sest plats on kolmnurkne ja teravikuga sinnapoole.)

Meie lahkumise hetk juhtub täpselt kohta, kus lavalt tormab üks end asjata ülinaljakakas pidav näitleja saali ja hakkab pritsima publikut veepüssiga, nii et kui meid suunatakse varuväljapääsu kaudu rõdult alla (et me ei peaks hämaras kolistama rõdu tagant läbi), satume saali taha, kus näeme, kuidas sama näitleja piilub parteri vasaku ukse taga, passides ilmselt hetke, mil rünnata sisse ja lavale tagasi. Arvestus, et tegevus võib kanduda lavalt saali, aga rõdule see mingil juhul ei kandu, osutus tõeks.

Pärast oleme kõrval kohvikus ja ootame I-d, kelle koht oli all saalis ja kes seega ei teadnud, et me põgenesime. Kuigi sel õhtutunnil tahket sööki ei saa, on seal siiski palju kordi meeldivam.

Ajal, mil kella järgi peaks tükk lõppema, kostab läbi seina lava poolt linnukisa, mida täiesti äratuntavalt teeb üldse mitte kajakas, vaid jõgitiir, mis veel kord kinnitab, kui vähe teab lavastaja lindudest.

Lähme garderoobi valmis, et üle anda vihmavari. Üldiselt võib märgata, et inimesed lahkuvad teatrist kiiremal sammul kui tavaliselt. Kavas seisab ka, et täna saavat pärast etendust kohtuda näitlejatega, millele lisan, et „mädad tomatid võtke kaasa ise.”

R, 4247. päev: mine

Nagu teada, on Eestis keeletoimetajaid, kes vaenavad mine-liidet sedavõrd*, et nende jüngrid arvavad, et see on sootuks keelatud, mis üldiselt on loba, sest erialatekstis sageli mine-liiteta ei saa, aga täna näen nelja mine-liitega sõna järjest ja ei saa aru! Tuleb teha ringi, teen lause lihtlausest liitlauseks ja muudan neljast kaks da-tegevusnimeks.

* Kõik algas ammusest soovitusest Tiiu Erelti „Terminoloogias”, et mine-liitega liialdada ei ole hea, aga nagu ikka, puhkes seepeale lollide maal suur segadus.

N, 4245. päev: side

Unustasin eile lisaaku laadida ja täna on see poole peal, nii et mobiiltelefonist vakatab raadio juba kl 16.20. Peale selle on täna töömaja küte katki ja samal ajal hakkab toatemperatuur langema alla 20 °C. Muidugi, muiste inglased arvasid, et keskküte ja toatemperatuur üle +12 °C on saatanast, ja kandsid toas kampsuneid ja saapaid aasta ringi, aga mujal ollakse toas riides õhemalt.

Lõuna ajal selgub, et maa-alune restoran on mobiililevita: maja välimuse järgi nagu maja nii vanaks ei arvakski, et oli olemas juba enne mobiiltelefone, aga teisalt mäletan, et nägin praegust töömaja maanduva lennuki aknast, kui tulin detsembris 2005 töölevõtmisega seotud arstlikku kontrolli ja dokumentide ettenäitamisele, ning mingil selle sajandi algusaastate topograafilisel kaardil maja veel ei ole. Mis ühesõnaga tähendab, et maja ehitati kindlalt juba mobiiltelefonide ajal (paganas, mul oli mobiil (klassikaline must Motorola d160, venna vana) juba 1999, aga mõnel sõbral juba 1995, ning mäletan laulupidu ühes naaberlinna kaubamajas, kui mõni aasta enne NMT-side lõppu pani see kõik NMT-telefonid korraga soodusmüüki, mul ei ole NMT-mobiili olnudki), aga võib-olla on kõik rahul, et maja linnapoolses otsas levi puudub ka mujal kui keldris. (Eriti lahe on kõndida välisukse poole mobiiliga rääkides. Mida lähemale uks jõuab, seda rohkem hakib, kuni enne lifte kaob hoopis.)

K, 4244. päev: hajameelne pleier

CD-pleier ei mäleta täpselt, mispidi plaati keerutatakse. Algul proovib ühtpidi (näidik ütleb, et plaat on sees, aga ei leia ühegi loo algust üles), pärast peatamist ja kaane avamist proovib teistpidi. Olen põnevil, et äkki mängib muusikat tagurpidi (muiste sai kassetipleieril seadekruviga reguleerida helipea asukohta lindi külgsuunas; vend leidis, et kui seda keerata rohkem, liigub helipea lindi teise serva, kus on teise külje heliread, st makk mängib maha tagurpidi; oh, selle tagurpidi mängiva pleieriga sai alles nalja). Aga seda ei juhtu, näitab, nagu ei oleks plaati üldse sees.

T, 4243. päev: kontsert

E leiab, et on ära kaotanud karukujulise kotihelkuri. Kurb.

* * *

Õhtul kontsert, Schuberti kammerlaulud, aga nagu selgub, mitte ainult Schubert ja mitte ainult kammerlaul!

Enne algust jõuame sisse kallata ainult vahuveini, mistõttu I pool on kuni viimase tükini väga tore. Aga võileiba süüa ei jõua, mistõttu mul hakkab II pooles kõht kergelt valutama ja ei ole päris nii tore kui I pooles, kuigi enam ei ole seda jubedat tükki, mis oli I poole lõpus ja mille helilooja (s 1939) istus mul peaaegu selja taga ning ähkides kaasa elas. Ma elanuks sellise teose ainuesitusele ka, sest ei mina usu, et keegi tahab seda ette kanda teist korda või julgetaks selle esitamine teatada publikule ette – publik paneb tomatid mädanema valmis! Istusin ja kannatasin vaikselt, et ju ükskord saab läbi, kavva oli trükitud I poole pikkuseks 29’ ja kuigi see tundus olevat ammu läbi, ei saa see olla ka väga pikk, sest kammerlaulja üle tunni vaheajata ei jaksa.

II pool oli seega ilma klaverilõhkumiseta – krt, üle kolmekümne aasta tagasi käis meil koolis laulutunnis külas Urmas Sisask või Rein Rannap (pigem Sisask, ma nagu muidu ei mäleta, et Rannap käinuks), kes ühtäkki kergitas end klaveritoolilt ja kaapis klaveri sisemusest keeli. Seda tegi selles täiesti viisivabas moderntükis mitu korda ka siinne klaverimängija, kord oli ta isegi mingi keele ümber pannud „traadi” (vbl oli see tamsaniit, ei näinud täpselt) ja seda edasi-tagasi saagides lõhkus klaverit. Selle pilli nimetus on ööviiul ja traditsiooniliselt mängitakse seda nõnda, et väljastpoolt lüüakse aknaraami nael, seotakse niit külge, hõõrutakse niit vaiguga kokku, tõmmatakse niit pingule ja siis mängitakse sellel, nii et toasolijate jaoks täitub ööpimedus jubedamate helidega kui teremin „Midsomeri mõrvade” tunnusmuusikas.

Kui II osa alguseks vaheajalt tagasi tuleme, on klaverimängija kummargil klaveri sees ja topib sinna ükshaaval mingeid niite. „Parandab klaverit,” arvab E. Ise arvan, et kui Steinway saab sellisest lõhkumisest teada, katkeb garantii ja ka filharmoonia saab väga kurjaks. Paremaks ettekujutamiseks märgitagu, et kui klaverimängija jõudis lavale, vaatasin kiiresti kavva, mis ta nimi on, sest esmamulje on, et lavale kõnnib Tarmo „René vend” Eespere, aga siis tuleb kohe mõte, et ei või olla, T. E. oli selline mitukümmend aastat tagasi. Mine tea, äkki on tal Münchenis poeg. Kohad on muidu väga head, silmside lauljaga mitu korda, kohe esimesest laulust peale, ainult et lavaletuleku uks jääb klaveri taha ning sedasi näen esimese seitsme sammu vältel lavale kõndimas ainult esinejate jalgu.

Saan kavast üllatusega teada, et moderntükis oli ka tekst. Arvasin, et laulja ulub ja huilgab niisama.

Ja siis kui pärast kontserdi lõppu (lisapalasid oli 1) kemmergust väljun ja ümber nurga keeran, sammub täpselt minu poole sama klaverimängija, kontserdi lõpuks saadud lilled käes. No eks just kammersaali ukse vastas, meeste kemmergu seina taga, ole plaadimüügi laud, kus esinejad hakkavad andma autogramme.

E, 4242. päev: Jeeves ja Wooster

Võtan bussiraamatuks P. G. Wodehouse’i klassika, Thank You, Jeeves, mis on Jeevesi ja Woosteri esimene romaan (varem oli ilmunud neist ainult novelle). Esikaanel kiidab Hugh Laurie ja tagakaanel Stephen Fry, muid arvustajaid ei ole, aga et just nemad mängisid 1990. aastate telesarjas Woosterit ja Jeevesi, ei ole paremaid asjatundjaid olemaski. Kusjuures raamatus kirjeldatakse napilt Jeevesi välimust ja Stephen Fry sobis igati. (Fry kirjeldas mälestustes, kuidas raamatukaantele sellised tsitaadid tekivad. Kirjastajad saadavad tuntud inimestele kujundamata kaantega raamatuid kastide kaupa, mida nad siis kiiresti sirvivad ja mõtlevad välja midagi vaimukat, mis trükitakse reklaamiks kaanele.)

* * *

Geniaalne mõte: Eesti mobiiliga raadiot kuulates maksan andmeside eest, eks ole. Praegu enam – kui rändlustasusid enam ei ole – ei ole hullu, aga iga mõne päeva tagant pean saatma EMT-le sõnumi, et palun veel 1 GB andmesidet (kusjuures kui kirjutada arvu ja ühiku vahele korrektselt tühik, ütlevad nad, et on valesti, saatke uuesti). Ning kui teateid on kuus üle kolme, muutub asi kahtlaseks nagu sügisel 2010, kui kasutasin krediitkaarti Prantsusmaal keelekursusel ja pank kaardi peagi igaks juhuks sulges. Ne položeno, et inime kasutab välismaal sama palju andmesidet kui Eestis, eks ole, sest eks välismaal suheldakse ju seniajani hea nähtavuse ajal suitsumärkidega ja öösel džungli tagant trummidega.

Ja eks Eesti mobiili kasutan muidu sellep., et siinne mob. kustub mõne tunniga (hommikul võtan laadimast, lõunaks on pilt eest, kusjuures see paneb pildi eest juba 70% akuga).

Nii et geniaalne mõte on see, et aga mul on ju 5000 mAh lisaaku, telefoni saab sellega laadida kaks korda, nii et kui see taga, püsib pilt ees, andmeside on kohalik ja kuutasu sees.

P, 4241. päev: pühapäev

2. skp ostsime aadressimärkmiku, A5, ja hakkasin sellesse ümber kirjutama telefonide aadressiraamatu parimaid palu. See kestab kolm päeva.

L, 4240. päev: laupäev

Hommikul põranda aurpuhastamine, õhtul viib I. minema oma ajutiselt meie juurde ladustatud asjad.

R, 4239. päev: reede

Vähem väsinud kui eile. Öösel ei saanud und: nina kinni ja iga kord, kui olin ninna lasknud merevett, läks nina uinumise ajaks uuesti kinni, nii et lõpuks lasksin päris nohurohtu. Hommikupoolikul veidi vähem loppis kui eile, lõuna ajal espresso, pärastlõunal suured kõrvaklapid ja raadio (Soma FM).

Maa-ameti kaardiserveri 1947. a 1:25000 topograafilise kaardi järgi tuvastub välu, mis oli ühel isa 1958 võetud fotol. Oli jah umbes seal, kus oletasin, ja kaardil on märgitud koguni aed ümber, kuigi palju suurem kui pildilt paistis (pean vaatama uuesti, unustasin vaatesuuna).

Saab teada, et ühes suures asutuses on keegi, kes arvab, et sõnas „kandidaat” on keskel mitte d, vaid t.

N, 4238. päev: tööle

Aasta esimene tööpäev. Kole väsinud, eile ei saanud korralikult magada (nina kinni ja mis iganes). Õhtul kodus espresso, pärast mida oluliselt parem.

Venna kaudu laekuvad naabritädi mälestused.

K, 4237. päev: 2. jaanuar

Kirjatarvete poes (ärakadunud kalendri asemel uus 2019. a kalendermärkmik, muud pudi-padi), matkapoes. Pärast leian kadunud kalendri muidugi üles.

T, 4236. päev: uusaasta

Kodus.