N, 4260. päev: vanad karniisid

Midagi sootuks muud otsides leian magistritöö räästakarniisidest ja nende ennistamisest, kus lk 18 peetakse Jegorovi maja (1923–1924) keskaegseks ja lk 19 arvatakse, et Talina raekoja sakmeline rinnatis oli puhtalt ilu pärast. Poosetamiseks oli! Kõik maamatsid ja enamik maahärrasid, kes seda nägid, võisid kadedusest rohetada, aga endale nad seda ehitada ei tohtinud – linn julges eirata üldist hoonete kindlustamise keeldu (sakmeline rinnatis, teatud kõrgusega müür ja vallikraav olid kaitseelemendid, mis tegid majast linnuse, aga linnuse rajamiseks oli vaja olla maaisanda vasall ning linnamüüri rajamiseks pidi asulal olema linnaõigus). Veel arvatakse lk 19, et mašikulii oli Suure Rannavärava välisväraval ainult väiksel tornil; mõlemal oli, suurel tornil (Paks Margareeta) oli ka, konsoolijälgi on veel näha (allik: Rein Zobel, „Suur Rannavärav” ja tema mitu kogu linnamüüri raamatut). Lk 20 arvab autor, et teravkaar-friis tekkis alles pärast tulirelvade teket, kuigi ümarkaar-friis on romaani arhitektuuris üldine ja teravkaar-friis mujal gooti arhitektuuris ka, see on näiteks Tartu toomkirikul. (Gooti arhitektuuri käsitleb autor ainult Tallinna näitel, mis olukorda tegelikult hästi ei kujuta, sest Tallinna vaesuse tõttu ehitati võimalikult odavalt ja ainult seda, mis vältimatu. Gooti kirikuräästa näiteks on tal Pühavaimu räästas, aga Pühavaimu oli keskajal isegi mitte kirik, vaid raekabel. Viollet-le-Duci käsitlus gooti räästast on näiteks hoopis teistsugune.) Ja magistritöös ei mainita gooti kaitsekäikude ja ‑korruste rinnatise all olnud karniise, kuhu – kui pealmine külg oli rõhtne – võidi toetada ulgehitis või mis – kui pealmine külg oli väljapoole kaldu – võis olla seotud kaitsekäigu põranda hüdroisolatsiooniga. Sellised esimesed on näiteks Tallinna linnamüüritornide ülemise korruse all ja Kuressaares on viimast alles u 160 m.

Toompea Pikal Hermanni teravkaarne friis on viimasest ehitusjärgust, eesti Vikipeedia allikaviiteta väitel 16. sajandist, Rein Zobeli arvates 15. sajandist („Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused”, 2011, lk 203). Kuressaare Pika Hermanni praegune ümarkaarne friis ehitati millalgi oktoobris 1977 – IX 1977 fotol veel ei olnud, X 1977 fotol oli – ühe rootsiaegse lõike järgi, kus on Pikal Hermannil ümarkaarne friis. Võimalik, et ümarkaarsus oli tekkinud renessansi mõjul alles Rootsi ajal, aga võimalik ka, et joonisel oli valesti, nagu on sellel ümarkaarseina kujutatud ka peakorruse gooti ristvõlvid, mille ristlõige on pigem ovaalne (nende diagonaal on pool ringjoont).

* * *

Lõunale mineku asemel sõin poolteist šokolaadi ja õhtul on kaunis ebameeldiv, kusjuures kaunis püsivalt. Aegamisi läheb paremaks, aga siis manustan kaks portsu jäätist, millest teine oli liigne. Samas olen ka väga unine, pikali olla on OK (seedehädadega tavaliselt ei ole), uinun mõne minutiga.