T, 4243. päev: kontsert

E leiab, et on ära kaotanud karukujulise kotihelkuri. Kurb.

* * *

Õhtul kontsert, Schuberti kammerlaulud, aga nagu selgub, mitte ainult Schubert ja mitte ainult kammerlaul!

Enne algust jõuame sisse kallata ainult vahuveini, mistõttu I pool on kuni viimase tükini väga tore. Aga võileiba süüa ei jõua, mistõttu mul hakkab II pooles kõht kergelt valutama ja ei ole päris nii tore kui I pooles, kuigi enam ei ole seda jubedat tükki, mis oli I poole lõpus ja mille helilooja (s 1939) istus mul peaaegu selja taga ning ähkides kaasa elas. Ma elanuks sellise teose ainuesitusele ka, sest ei mina usu, et keegi tahab seda ette kanda teist korda või julgetaks selle esitamine teatada publikule ette – publik paneb tomatid mädanema valmis! Istusin ja kannatasin vaikselt, et ju ükskord saab läbi, kavva oli trükitud I poole pikkuseks 29’ ja kuigi see tundus olevat ammu läbi, ei saa see olla ka väga pikk, sest kammerlaulja üle tunni vaheajata ei jaksa.

II pool oli seega ilma klaverilõhkumiseta – krt, üle kolmekümne aasta tagasi käis meil koolis laulutunnis külas Urmas Sisask või Rein Rannap (pigem Sisask, ma nagu muidu ei mäleta, et Rannap käinuks), kes ühtäkki kergitas end klaveritoolilt ja kaapis klaveri sisemusest keeli. Seda tegi selles täiesti viisivabas moderntükis mitu korda ka siinne klaverimängija, kord oli ta isegi mingi keele ümber pannud „traadi” (vbl oli see tamsaniit, ei näinud täpselt) ja seda edasi-tagasi saagides lõhkus klaverit. Selle pilli nimetus on ööviiul ja traditsiooniliselt mängitakse seda nõnda, et väljastpoolt lüüakse aknaraami nael, seotakse niit külge, hõõrutakse niit vaiguga kokku, tõmmatakse niit pingule ja siis mängitakse sellel, nii et toasolijate jaoks täitub ööpimedus jubedamate helidega kui teremin „Midsomeri mõrvade” tunnusmuusikas.

Kui II osa alguseks vaheajalt tagasi tuleme, on klaverimängija kummargil klaveri sees ja topib sinna ükshaaval mingeid niite. „Parandab klaverit,” arvab E. Ise arvan, et kui Steinway saab sellisest lõhkumisest teada, katkeb garantii ja ka filharmoonia saab väga kurjaks. Paremaks ettekujutamiseks märgitagu, et kui klaverimängija jõudis lavale, vaatasin kiiresti kavva, mis ta nimi on, sest esmamulje on, et lavale kõnnib Tarmo „René vend” Eespere, aga siis tuleb kohe mõte, et ei või olla, T. E. oli selline mitukümmend aastat tagasi. Mine tea, äkki on tal Münchenis poeg. Kohad on muidu väga head, silmside lauljaga mitu korda, kohe esimesest laulust peale, ainult et lavaletuleku uks jääb klaveri taha ning sedasi näen esimese seitsme sammu vältel lavale kõndimas ainult esinejate jalgu.

Saan kavast üllatusega teada, et moderntükis oli ka tekst. Arvasin, et laulja ulub ja huilgab niisama.

Ja siis kui pärast kontserdi lõppu (lisapalasid oli 1) kemmergust väljun ja ümber nurga keeran, sammub täpselt minu poole sama klaverimängija, kontserdi lõpuks saadud lilled käes. No eks just kammersaali ukse vastas, meeste kemmergu seina taga, ole plaadimüügi laud, kus esinejad hakkavad andma autogramme.