L, 4248. päev: teater

Hommikul käime põllule ehitatud kaubanduskeskuses ja seal ka lõunatame. Espressot (it ‘kiireste’) tuuakse 23 minutit.

Pärast elektroonikakaubamajas; leian kõrvaklapid ja isegi cd-pleieri.

Õhtul teine söök, kohas, kus kunagi tehti külma, võttes kahe klaasi veini eest kahe pudeli hinna. Nende praekala kogus on koletu; oleksin täitsa rahul portsjoni suurusega, mille kohta Loriot ütles „seht sehr übersichtlich aus”; söön ära kalad ja osa salatit, kardulad on ebahuvitavad.

Ja siis on teater. Hoiatus „ilma vaheajata” on täie ette.

Kava kasutab epiteeti hilarious, täiesti asjata. Ingliskeelsete inimeste jaoks on ilmselt ropult naljakas, kui teatrilavalt öeldakse f*** (the baaaad f-word, not ‘feck’ — Mrs. Doyle). Mu arust on saalis mitu palgatud naerjat (nagu käinud baltisaksa rändteatritega kaasas valju nakatava naeruga plaksutaja). Näitlejate omakseid ilmselt ka.

Tükk olla Tšehhovi „Kajaka” aineil. Ainus positiivne seik on, et plakatil ja kavalehe kaanel ei ole inimesi petetud, vaid on Tšehhovi nimi ausalt ära jäetud (nagu ei olnud tehtud paari aasta tagusel „röökimisega Ibsenis”, millest seisis mängukavas „Ibsen” ja alles kavalehel „Ibseni järgi”).

Aga mis need ained on, ma ei tea. Tegevus toimub siseujulas. Lavastuslike raskuste tõttu on basseiniveerand kuiv ja näitlejad peavad ujumist-sukeldumist-vettehüppeid ainult imiteerima. See tuleb neil välja väga halvasti ja pealegi oleks see naljakas – kaine peaga vaadates – ainult vast minuti, mitte kaks tundi.

Üks näitleja ühes kohas laulab, mida on valus kuulata, sest ta ei pea viisi. Näitlejad üldiselt peavad, peale mõne haruldase erandi nagu briti näitleja Carmen Silvera (1922–2002), keda televaataja mäletab Edith Artois’na.

Alustuseks kõnnivad näitlejad laval viis või seitse minutit (ei näinud täpselt, olin kandnud kogu päeva kellal käist peal, osutid ei helendanud) mingeid teatrilinde matkides (teatrilind – lind, kes eksisteerib üksnes teatrilaval; vrd ka teatrikaltsakad). Küllap peavad need olema kajakad, aga on ilmselge, et ükski neist ei ole elu sees näinud ega kuulnud ühegi kajakaliigi ühtki isendit, isegi mitte ekraanil, sest kajakad – ühegi liigi kajakad – niiviisi ei kõnni. Üldiselt oli mu lapsepõlvekangelane etoloog Niko Tinbergen, kelle põhiteos The Herring Gull’s World on hõbekajakate käitumisest; austusest tema vastu üritan seda õõva üldse mitte vaadata.

Kokku pidasime kahest tunnist vastu 55 minutit, mille jooksul sõlmitus veel saabunud ei olnud, aga kerge massihüsteeria juba alanud, nagu muiste Salme keskuses nähtud maruigavas Jaan T. kirjutet tükis, kuhu jäime teiseks pooleks kohale ebarealistlikus ja täitumata jäänud lootuses, et äkki läheb paremaks, ja millest täna poole magasin (mugavad toolid, isegi pead sai toetada) ning poolunes visualiseerisin kauge kodulinna vaateid, mida tahan joonistada. (Keskväljakul on puudus, et kõiki esindushooneid korraga kujutada ei saa, kui just ei mõtle välja mingit uuelaadset projektsiooni, sest eest raekoja poole vaadates jääb esiplaanile turuplats ja raekoja poolt otse eemale vaadates avalik peldik raekoja taga. Raekoja ühe otsa poole vaadates jääb esiplaanile segane kvartal platsi kõrval, mille siseelust mul aimu ei ole, ja teiselt poolt vaadates ei jää esindushooneid üldse, sest plats on kolmnurkne ja teravikuga sinnapoole.)

Meie lahkumise hetk juhtub täpselt kohta, kus lavalt tormab üks end asjata ülinaljakakas pidav näitleja saali ja hakkab pritsima publikut veepüssiga, nii et kui meid suunatakse varuväljapääsu kaudu rõdult alla (et me ei peaks hämaras kolistama rõdu tagant läbi), satume saali taha, kus näeme, kuidas sama näitleja piilub parteri vasaku ukse taga, passides ilmselt hetke, mil rünnata sisse ja lavale tagasi. Arvestus, et tegevus võib kanduda lavalt saali, aga rõdule see mingil juhul ei kandu, osutus tõeks.

Pärast oleme kõrval kohvikus ja ootame I-d, kelle koht oli all saalis ja kes seega ei teadnud, et me põgenesime. Kuigi sel õhtutunnil tahket sööki ei saa, on seal siiski palju kordi meeldivam.

Ajal, mil kella järgi peaks tükk lõppema, kostab läbi seina lava poolt linnukisa, mida täiesti äratuntavalt teeb üldse mitte kajakas, vaid jõgitiir, mis veel kord kinnitab, kui vähe teab lavastaja lindudest.

Lähme garderoobi valmis, et üle anda vihmavari. Üldiselt võib märgata, et inimesed lahkuvad teatrist kiiremal sammul kui tavaliselt. Kavas seisab ka, et täna saavat pärast etendust kohtuda näitlejatega, millele lisan, et „mädad tomatid võtke kaasa ise.”