R, 4141. päev: ooper

Vanadekodu bussipeatuses möödun n-ö kurdist vanamehest, aga teda ooperis ei näe (me ei ole teda ooperis näinud kunagi), vahest läks trammi peale ja sõitis kaks peatust filharmooniasse (aga mängukava ütleb, et 28. IX ei olnud ühtki kontserti).

Tükk peaks muusika poolest olema barokk, aga kui esinejad ja orkester tulevad lavale n-ö teatrikaltsaka riides (teatrikaltsakas on omaette mõiste, esineb ainult teatris; nende riided on alati puhtad ja nad ilmselt ei haise nagu narkokeskuse asukad, kes sageli sõidavad bussis jaama ja keskuse vahet), on esimene mõte, et aaahhh! jälle üks tänapäevaks mugandatud tükk (nagu see õudne „Trubaduur”, kust tulime poole pealt ära). Ka lavakujundus koosneb pappkastidest ja tükk on 1 h 50 min vaheajata, millest oletan, et meil tuleb vist lahkuda poole pealt. Aga siis lõpetavad laval akrobaatiliselt moderntantsinud „kaltsakad” tantsu ja selgub, et nad ei olegi tantsijad, vaid kõik on ooperi tegelased, ooperilauljad!!

Sellises lavaliikumises ei ole midagi imestada, see on Inglise lavastus. Näitlejast klassivend rääkis õpingute ajal, kuidas neil olnud väga nõudlik lavaliikumise õppejõud ja nad kõik vihanud teda, mispärast Eesti näitlejad ennast suurt ei lavaliigutagi. Aga näiteks Inglise sarjadest on näha, et Inglise teatrikoolides õpetatakse nii detailset lavaliikumist, et isegi sarjades on igal tegelasel oma kõnnak ja silmamäng ja muud väikeliigutused, mida märkab alles teisel-kolmandal vaatamisel. (Ja muidugi ei ole ka ime, et neil see on, kui nt „Midsomeri mõrvu” filmitakse iga filmi 5 nädalat ehk kokkuvõttes ainult 2½…3 minutit päevas (aastas tehti vanasti 8…9 filmi, nüüd nii 4), aga nt saksa krimikomöödiasarja „Mord mit Aussicht” tehti üle kahe korra kiiremini, 5…6 minutit päevas, aasta 13 jagu vorbiti valmis 3 kuuga).)

Piltide vahel sätivad tegelased kaste ringi, et moodustuks nagu eri ruume. Üks ruum on magamistuba, mis on nagu sahtel kastidest moodustuvas seinas. Paraku ei ole pappkast (või õigemini pappkasti ilmega kast) eriti akustiline materjal, laul kostab ainult siis, kui lauldakse otse saali.

Kas ma seda mainisin, et kaltsakarõivastes, narkarikapuutsides, kirjutes särkides, päikeseprillidega ja pööraste soengutega orkester on üks Prantsuse juhtivaid barokkorkestreid, keda juhatab ilmakuulus dirigent (kes ise mängib klavessiinil) ja kes mängivad ajaloolistel pillidel?

Peategelase hääl kannab, aga kohati on tal parditämber. See muidu suurt ei häirikski, sest osa muusikast on niikuinii tolleaegsed inglise rahvalaulud, aga teisalt tuleb meelde sarja The Fast Show sketši Country Matters Tourette’i sündroomist vaevatud rahvalaulik Jed Thomas, nii et kujutan ette, kuidas peategelasel on tokerjas lühike habe ja kaabulodu ning kuidas ta rütmi ja teksti poolest sobivates kohtades käratab laulu vahele „Arse!!!”. On väga lõbus.