Kolmes arhiivis käimist asendas detektiivitöö fotodel olevate isikutega: näiteks leidus fotode ja märkmike vahelt vanaema sõbranna Veera visiitkaart, millelt sai teada perekonnanime. Tädi Veera saabus vanaema sünnipäevale mõnikord tennisereket kaenlas või rääkis, et käis hommikul meres ujumas – vanaema sünnipäev oli jaanuaris – ja nüüd selgus, et temast on artikkel koguni Eesti spordi biograafilises leksikonis.
Kavatsesin käia vähemalt viies muuseumis, mitmel kontserdil, kolmes arhiivis, vaatamas sadamas laevu, metsas – aga selle asemel käisin neljas muuseumis (neist kolmes algul ei plaaninud), kammerooperis (algul ei plaaninud) ning mereõhku sain nuusutada 20 minutit laevalael seistes ja vorsti süües.
Unustasin tuua skannimiseks juurde slaide (järg on sealmaal, et 200-slaidises karbis on kümmekond tühja kohta; ma pigem toon siia juurde paar filmitäit slaide kui viin pooliku karbi tagasi).
Puhkuse Eestis-oleku osa tagumise poole plaanid lõi segi, et olin 5 päeva maas siruli nagu kirjamark, sest mult võeti liikvoriproov. Selles protseduuris surutakse selgroolülide vahele süstlanõel, õige koha leidmiseks mitu korda; võtsin aega: 12½ min. Pärast võib liikvori vähenemisest tekkida punktsioonijärgne peavalu, mis tekib minuti jooksul istuli või seisma tõusmisest, ei allu valuvaigistitele ja kaob mõne minuti jooksul uuesti pikali heitmisest; esimestel päevadel lisandub sellele ka kaelakangus; patsiendi infolehe järgi kestab „kuni nädala”, E-l kestnud 3 päeva, mul kestab 5. Peale lamamise pidi taastumiseks ka rohkesti jooma, lolli peaga jõin esimesel lamamispäeval (päeval pärast protseduuri) liitri õunamahla, arvestamata, et see ei ole magusatest ohututest õuntest poeõunamahl, vaid koduõunamahl, mida traditsiooniliselt tehakse õuntest, mis on söömiseks liiga hapud, ja mida mu seedimine ei kannata; niisiis oli mul korraga pea-, kõhu- ja seljavalu ning sedastasin, et midagi ei aita, tuleb lihtsalt oodata, kuni kõhuvalu läheb üle. Seljavalu läks üle sellega, et edasi lamasin mitte diivanil, vaid põrandal. — Punktsiooni enda valu intensiivsust kirjeldab seik patsiendi infolehel, et käige enne protseduuri kusel, sest muidu võite teha kogemata püksi. Aga vähemalt läks see asja ette, sest tööhüpotees kinnitus ja lõpuks määrati ravi, mis loodetavasti kõrvaldab need mu va väikesed palavikud, mis on mind vaevanud ligi aasta, keskmiselt 9 päeval kuus, kolm-neli päeva, paari nädala tagant.
* * *
Ühe arhiiviga selgus, et arhivaalid peab tellima lugemissaali „vähemalt kaks tööpäeva” ette (minu minek sinnakanti selgus alles laupäeva hommikul, ärasõit teisipäeva lõunal, materjali läbimiseks on vaja vähemalt üht tööpäeva); teisest selgus, et enamik mind huvitavatest arhivaalidest „on uurija käes”; ja kolmandast, et üks eriskummalise tähisega ürik „ilmselt ei tulnud 1990 Saksamaalt tagasi”.
Seega neljandal maaslebamise päeval, kui hakkasin juba saama külitada, jätkasin rahvavalgustaja 1817. aasta käekirja dešifreerimist. Kopisin tema tähekujusid kalkale – selle peaks skannima ja panema siia üles. Väikest t-tähte kirjutas ta ligi kümmet moodi, täppe pani, kuhu juhtus, kiiruga jättis vahelt tähti, lisaks kaks sajandit vana saksa keel, gooti kiri – kus näiteks s-tähte võidi kirjutada viit moodi (silbi alguses ſ, silbi lõpus s, ß, suur S kujul, mis meenutab kreeka gammat, ja sõna sees kahe tavalise s-i asemel ligatuur, mis meenutab lisakrõnksuga suurt S-i; kus w, v, e, r ja o tuleb mõistatada konteksti järgi, sest nende ilme on peaaegu sama; kus mitu suurtähte on väga sarnased) – ja kõigele lisaks vana arsti käekiri! (Gooti kirjast oli mul kaasas Paul Ariste rotaprindivihk „Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi” (1980), aga sellest oli kasu vähe, sest gooti käekirja näidis on tegelikult selgema Sütterlini näidis ja kõik dešifreerimismispalad peale viimase on sama käekirjaga ümber kirjutatud, mitte autentne segapudru. Üldiselt aitab sama kirjutaja tähekujude tuvastamine ja tema käekirjaga harjumine.)
* * *
2013 pildistasin ümber seljatäie vanaema ja isa fotosid ja pabereid, aga ei jõudnud põhjani (ja kuigi kõik tollased reprod on märksõnastatud, ei ole pooled veel valmis töödeldud); seekord põhjani jõudsin, aga see ei olnud sama karp!! Huvitavaimaid leide:
- Isa kalendermärkmik ajast tehnikumi lõpetamise ja sõjaväkke mineku vahel, millest on tal negatiividel palju pilte. Kuu- ja nädalapäevi kõrvutades suvest 1958 suveni 1959, sh kõik töö- ja lõbusõidud Eestis, kus käis kinos kellega (naesterahvaste nimedega oli isa kitsi, peamiselt on nime esitäht), Krimmi-reisi asjade loetelu, kuupäevastatud ja allkirjastatud eneseparandamise otsus (palju punkte).
- Sõjaväe ajast on loetelu, mis naesterahvastega ta kirjutas, kui palju ja millal (mingitel arvudel on ümber rõngas, mõnel kast; mõni nimi on maha kriipsutatud, mõni kustutatud). Või on see siis mingi muu loetelu, sest paberi esiküljel on mitukümmend nime ja taga veel kümmekond (vbl mõni kordub).
- Tipi ajast on loetelu, mis rühmakaaslane millal abiellus (mõni oli abielus juba enne õpinguid), see lõpeb kolm aastat enne isa ja ema pulmi (mitte vähetähtis ei ole asjaolu, et isa ühe rühmavenna ema oli teisalt ka ema ristiema).
Üksikuid fotosid [u 150] on samadest negatiividest, mis on praegu minu käes; üldiselt* on võimas kvaliteedivahe, kas foto on repro või negatiivi skann (siia tuleb näide: seatapp Lihus, u 1959). Mõnel on aastaarv (ja mitte minu käekirjaga). Isa kolmest noorukiaegsest reisist on paberfotosid ainult suusatamisest Karpaatides 1967 (selle negatiivi mul ei ole); Krimmi-reisist (juuni 1959) paberfotosid ei ole (aga mul on selle mõlemad negatiivid); parvereisist mööda Koivat (kõige varem 1963) ei ole ma näinud ühtki fotot.
* Erand: kui negatiiv ei mahu filmi läbivalgustuslambi alla, vrd laifilmi negatiivi skannid (ilma negatiivilambita) ja negatiivi reprod.
Karbis oli vanaema kaks kalendermärkmikku, üks u 1970, teine u 1982, mida kõrvutades saab rohkem ainu vanaema suurest tutvusringkonnast. Enamikus on ta sõbrad-tuttavad praeguseks surnud, eks ole, seega on suur tõenäosus leida neid andmebaasist haudi.ee (selle kaudu omakorda see, kes veel on maetud samale platsile).
Kuigi Haudi andmeil suri vanaema üks parimaid sõbrannasid Salme 2001, neli aastat pärast vanaema, aga vanaema fotode hulgas oli kolm Salme matusepilti, ühel olid Salme tütred ja väimees, ühel mu vanaema ise, täiesti kõbusas ihulises seisundis. (Paar nädalat tagasi mõistatasin, kas vanaema nimetas Salme perekonnanimeks abielu- või neiupõlvenime. Kõigepealt guugeldus „Salme Miss Nõmme 1934”. Guugel ei tea Nõmme missiajaloost midagi. Mäletasin, et ükskord 1970. aastate lõpus olime vennaga nädalavahetusel vanaema juures, käisime pühapäeval Nõmme metsas kelgutamas ja metsast läksime otse tädi Salme juurde, ta andis sooja moosivett ja telekast tuli „Neli tankisti ja koer”, see maja oli Kännu Kuke taga. Uurin Perlist selle maja 1997. a elanikud läbi: ei ühtki Salmet. Ega ka selle tütre perekonnanimega inimesi, kelle juures ta seal elas. Niisiis otsin Perlist järgmiseks läbi kõik Salme tütre perekonnanimega inimesed; ühe aadress tuleb tuttav ette ja selle järgi otsides selgub, et tädi Salme perekonnanimi oli tõesti ta abielunimi.)
See-eest lahenes saladus „isa sõbrannaga” maal: mäletasin eesnime valesti, küsisin maalt raamatukogust – sest ta töötas 1980. aastate algul paar aastat seal – aga vastus viibis; siis leidsin ühe foto tagant õige eesnime, Guugel leidis otsinguga „eesnimi + asula” plaksti! kaks kandidaati; nägu sobis ühega, ta on Haudis ja Genis sees. Vanusevahe tõttu oletan, et ta võis olla isa lapsehoidja, kui isa elas sõja ajal maal.
(Pärast fotosid töödeldes leidus 9 samasuguse ilmega ja inimestel samasuguste rõivastega peopilti, mis selgusid olevat vanaema 45. sünnipäevalt, sest kuigi toanurgas oli väike kuusk, oli seinal kalendris 31-päevane kuu, 1. kuupäev riigipüha ja nädalapäevade asend klappis 1957. aastaga (ning üks külaline oli olnud 1956. aastani Siberis). Isa negatiividest on osa veel skannimata; olen neist koostanud esialgse tabeli, mis ja millal, ja voh – jaanuarisse 1957 dateeritud filmil on vanaema 45. sünnipäev kogu hiilguses, rohkem kui need 9 võtet – isegi kui samal peol 9 fotot oli sel ajal palju. Arvata võib, et kvaliteedivahe on võimas – selgus ka, et võimas on ka filmile ja digitaalselt pildistatud repro kvaliteedivahe. [Nüüdseks on see negatiiv skannitud ja kvaliteedivahe on tõesti võimas, et teisalt on isa teinud fotode suurendamisel head tööd, sest negatiiv on alavalgustatud. Tegelikult on need 9 võtet 3 peolt, üks on hiljemalt 1956.])
Peale selle kutsuti mind vaatama, mis fotosid vanadest ja mitte kellelegi vajalikest fotoalbumeist endale soovin (vanaisa õpetatud kutsekoolikursuste lõpupildid, aastate kaupa, segamini); lugu lõppes muidugi sellega, et tulin ära, kõik see kuus kilo albumeid kaenlas. Järgmine kord annetan need kohaliku muuseumi fotokogule.
* * *
Üks Talina ülikool võttis omale uue lühinime, mille kohta väitis, et selline lühendamine olla maailmas väga levinud. Väga loodame, et suur ja palju kuulsam teine ülikool, kelle lühinime see matkib, ei anna maine ärakasutamise pärast asja kohtusse, sest nagu naksti! võidaks see teine (ei tohi võtta kaubamärki, mis kasutab ära tuntuma märgi mainet) ning eeldatav tulemus oleks, et uus lühend tuleb asendada. Samamoodi nagu üks räppar võtnud endale autorilt luba küsimata Jaan Rannapi lasteraamatu tegelase nime ja kui Jaan Rannap annaks asja kohtusse, võidaks ta iga kell (vanemus: ta saab tõendada, et tema raamat ilmus 1972, mis on usutavasti palju aastaid enne räppari sündi).
* * *
Talina lennujaama kõrtsis on OH-ALL Kalevaga reklaam alles nagu viis kopikat. Kõrts Legend ise väidab, et nendel on Eesti lennundusajaloo teemaline väljanäitus, aga see paneb kahtlema, kas a) nad teavad, mida nad näitavad, ja kui ei, siis nad ei tea Eesti lennundusajalugu piisavalt hästi; ning b) OH-ALL Kaleva on legend küll, isegi kahekordne (mootori ärakukkumine lennu ajal 1934 + allalaskmine 1940), aga Talina lennujaam on seega endiselt ilmselt maailma ainus lennujaam, mis reklaamib ennast allalastud reisilennuki fotoga.
Selle kõrval on võimla reklaam, kus lubatakse inimesi nende oma raha eest kurnata pool tundi võimsusel 800 W ehk 1,1 hj (vrd vikatiga heinaniitja 360 W). Kuidas see võimalik on, ma ei tea; kuuldavasti suutvat sprindirattutid arendada hetkevõimsust 2 kW ja profiratturid spurdis 1,6…1,7 kW. Aga kauaaegne võimsus on väiksem: vormis tavaline rattur suutvat arendada tund aega 3 W/kg, tippvormis amatöörid 5 ja profid 6, mis teeb vajalikuks kehamassiks vastavalt 267, 160 ja 133 kg. M.o.t.t.
(Võimalik seletus: trennitööstuses arvutatakse inimese väljundenergiat teisiti, nt pidavat inimene teatud kauguse läbimisel kulutama alati kindla hulga energiat kehamassi kohta, nii et mida kiiremini raskem inime liigub, seda suurem on tema võimsus. Kahtlen, kas valem (olen selle unustanud) on ikka väga tõsi, sest teada on, et takistus on võrdeline kiiruse ruuduga ja käimise-jooksmise füüsika on keeruline. Kui valem oleks tõsi, oleks minu käimisvõimsus 500 W, mida see – no kuulge – kuidagi ei ole. Kui vahest, siis ainult kulmudel käies.)
* * *
Frankfurdis on 5 h kuivamist. Kaks korda söön, vahepeal vahin aknast lennukeid. Flightradar24 näitab, mis parasjagu läheneb ja kuhu poole vaadata. Vahepeal on selliseid vaatepilte nagu üks Lufthansa A380 maandub ja teine samal ajal stardib ning kahel ruleerimisteel ruleerivad sama kiiresti kaks B747-t.
Teisel lennuotsal on selge, istun, pea paremale pööratud nagu Kenny McCormickul metsa telkima sõites, ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega välja. Jube selge pilt on, isegi nagu jalgpallistaadioni jooned paistaks. Siinkandis matkamisest (eriti 2007) hakkab mööda saama juba nii palju aega, et ma enam kaardita eriti ei mäleta, kus on mis.
Ülimalt fantaasiaküllane taksojuht. Väidab, et üritab sõita ummikutest mööda; see on vale, sest tegelikult üritab ta sõita pikimat võimalikku marsruuti naaberlinnas, isegi TV-keskuse juurest ja vanalinnast sõidab läbi (mitte niisama vanalinna servast, vaid ikka lausa üle platsi all-linna lifti ees). Kaugus punktist A punkti B on muidu 7,74 km, teekond on 15,57 km ehk kõverus rekordiline 101% (teisest firmast tellides on teekond tavaliselt 9,77 km ehk kõverus 26%; läbi metsa on 12,2 km, see-eest liiklust vähe). Keskmine kiirus on 33 km/h ja efektiivne 17 km/h.
Saabumise järel olen tunni paanikas, et olen passi jätnud Eestisse lauale või kaotanud. Muidu kannan passi, kõvaketast, võtmepundart, väikest fotokat jne lennukis turvakontrollist läbi minnes ja mõnikord ka lennukis vöökotis (enda ligi ja mõnikord läheb seljakoti raskus maksimumi 8 kg lähedale), aga eile õhtul asju pakkides ma passi vöökotist ei leidnud. Et lahtine vöökott oli viimase nädala lahtise seljakoti peal, arvasin, et ju on pass kukkunud seljakoti põhja, aga ei hakanud seljakotti lahti võtma, et kus ta mujal ikka on. No täna selgub, et ega ikka ei ole. Paanitsen tunni, üritan välja mõelda, kuidas saaksin vähima vaevaga kontrollida, kas on ikka Eestis laua peal (seda mäletan, et võtsin passi vöökotist välja ja vöökott oli sel hetkel laual), või kas on lihtsam kohe tellida uus pass (juhuks, kui kontroll tuvastab, et ei ole). Passi vahel on veel vaktsineerimispass (mille saab uue) ja elamisluba (mille saaks ka võib-olla uue, kui ilusti paluda). Aga siis jõuan lahtipakkimisega kohvrini ning leian passi üleõlakotist. Miks ma ta sinna panin – ei mäleta. Seega sõitis pass koos minuga hoopis lennuki kõhus ja viibis viis tundi Frankfurdi lennujaama pagasikatakombides, mida korrata enam ei soovi.
No comments:
Post a Comment