P, 4143. päev: loen

Loen, käin leivapoes, vahepeal proovin eilseid sulgi. Teine katse kirjutada Copperplate’i; nähtavasti raamatust õppimise peale seda omandada ei saa. Vaja on tähekujude, käe liikumise, sulerõhu, sule ja paberi õiget kombinatsiooni. Aga itaalia kaldkirjaga (cancelleresca corsiva) läheb paremini. Harjutusmärkmikku tuleb palju tušiplekke. Pärast saan teada, et uusi sulgi peab enne kasutamist loputama atsetoonis ja süljega sisse määrima ning Copperplate vajab siledat paberit (märkmikus on akvarellipaber, millele on lahe kirjutada täitesulepea ja tindiga, krabiseb vahvalt).

Saan läbi Hella Wuolijoe mälestusraamatu „Koolitüdrukuna Tartus” (LR 1986 49/50) ja selle järelsõnast kahjuks ka selle, et tõlge on Loomingu Raamatukogu numbrisse mahtumiseks üle kahe korra lühendatud, jättes välja intiimsed ja olmeajaloolised seigad. Jah, kolmkümmend aastat tagasi ei huvitanud olmeajalugu Eestis mitte kedagi. Kuigi raamatust saab teada, et a) Hella Wuolijoe, st Ella Murriku ristiisa oli Ado Grenzstein ja b) üksvahe elasid õed Murrikud Tartus õppides Postimehe abitoimetaja Jaaksoni majas, kus üks kahest muust üürilisest oli Juhan Liiv, kes kirjutas õdedele (17 ja 15 a) pikki kirju (keskmiselt kaks tk päevas), mille toppis ukse alt sisse, ja üksvahe jalutas nende akna all päevas mitu tundi. Liivi kirjad ja luuletused, millest Tuglas ei teadnud Liivi elulugu koostades midagi, jäänud noorema õe kätte, kes kolis elama Inglismaale, läksid hiljem kaduma.

„Reise in die Goethezeit” jõuab jookideni. Üldiselt jõi peenem rahvas veini ja vett ning lihtsam rahvas õlut ja vett. Saab teada, et Schilleri 1802. aasta majandusplaanis õlut üldse ei olnud, veini oli kavas osta 6 ämbrit (Eimer) à 24 riigitaalrit; Eimer oli veini mahuühik, 64 kvarti, 1 kvart veini oli Berliinis 1,15 liitrit. Seega kavatses Schiller 1802 jooksul tarvitada veini 442 liitrit ehk 1,2 liitrit päevas; see on ligikaudu sama kui Goethe patograafia täheldus, et Goethe jõi veini keskmiselt 2 pudelit päevas (kui veinipudel on u ¾ l), mis tollal oli täiesti normaalne. Olemas on ka Schilleri majanduskulude kokkuvõtted, millest ühe järgi läks tal 1802 „veini ja õlle” peale 125 taalrit ning teise järgi 135 taalrit. (Siit annab muide arvutada liitri hinna – 0,326 taalrit – ja arvutada sellel veinipariteedil hinnad ümber tänapäevasteks. Saksamaa keskmine lauaveini hind on teada – 2018. aastal 4 € / ¾ l pudel – ja saab ligikaudu, et 1 taaler oli u 16,4 €. Nõnda on näiteks 1780. aastate tudengi õppe- ja elamiskulud Göttingenis (400 Rthl./a) praeguses rahas 6500 €, aga hindade liigendus on vahepeal tugevalt muutunud, nt see oli sel ajal Hasselfelde kooli rektori neli aastapalka.)

Schubert ei joonud veini üldse, ainult õlut.

Ja veel saab teada, et Goethe-aegne kohv oli praegusest kangem ja kohvile oli kodumaiseid alternatiive (kohvi imporditi peamiselt Haiitilt ja sõdade tõttu oli seda vahepeal keerukas saada). Neid oli üle kahekümne, kuigi nt kartulikohvi maitse olnud nii õudne, et tehases segati sellesse salaja kolmandik päris kohvi juurde.

Aga just sellist kodumaist aseainet otsides leiti suhkrupeet: varem imporditi roosuhkrut, mis omakorda toetas orjakaubandust; avastati, et suhkrupeedist saab samasugust suhkrut (alles hiljem leiti, et keemiliselt vahet ei ole), suhkrupeedi suhkrusisaldus oli algul 3%, hiljem aretuse tulemusel 8% (praegu 20%).