Takso on tellitud kl 3.40-ks; saan valmis veidi varem, väljun majast kl 3.30 ja suur takso on juba ees. Juht küsib, kas olen üksi (olen) ja kas kolme last ei ole (ei ole). Istun sisse ja selle firmaga ei ole vaja seletada, kuhu sõit läheb, sest see kirjutatakse juba tellimisel. Aga juht kahtleb midagi ja küsib üle, et kas raudteejaama. Mina, et ei, lennujaama. Juht helistab kuhugi ja selgub muidugi, et olen läinud valesse taksosse; siis (esimese bensujaama juures) saan ka sõnumi, et minu takso on lähenemas. Vale takso keerab tagasi maja ette, mõlemad puistame vabandusi, taksojuht imestab, et on aga värk, kaks taksot tellitakse samaks ajaks samale aadressile. Istun seega teise taksosse ringi, kohver tõstetakse ka ümber ja gott sei dank, kolme lapsega naaber on unimüts, teda veel ei paista, kui kl 3.40 õige taksoga lõpuks lennujaama poole lahkun. Hakka nüüd seletama, et hõivasin oma väikse takso asemel nende suure. (Vrd ka Niko Tinbergeni katse (The Herring Gull World), kuidas pani hõbekajaka äraolekul pessa tehismuna ja kajakas hakkas alati hauduma suuremat muna, ka endast suuremat.)
Lendasin viimati lennukiga kümme kuud tagasi, detsembris 2017. Tore on, üle hulga aja. Frankfurdis oodates tunnen, nagu oleks jälle see va väike palavik (aga hiljem saan aru, et see tuleb vähesest unest – magasin öösel ainult kaks tundi ja kummaski lennukis mitte). Loen ja kuulan muusikat ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega aknast välja; Saksamaal algab pilvitus kohe Frankfurdi järel, kuskil iks kohas Erfurti kandis, igal juhul enne Harzi on korraks selge (teen mõne pildi, et pärast metsamustri järgi leida, kus; paistab ka üks kõrge kiirteesild). Pilvitus kaob Läänemere rannikul nagu ikka, meri on täiesti selge, Rootsi ei paista, kolmveerand tunni pärast paistab all mingi saar, mille algul arvan Gotlandiks, aga selgub olevat Sõrve. Abrukani on selge, Kuressaarest algab uus pilv, mis lõpeb uuesti kuskil rannikul, mida algul arvan olevat kuskil Padise kandis põhjarannikul, aga siis kohe tuleb väga suur roostik (Matsalu!) ja siis varsti tunnen ära Kohila ja varsti olemegi kohal.
FRA-TLL lennukis on kaks bussitäit prantsuse pensionäre, kes sõidavad bussireisile läbi Balti riikide, nagu saab teada paberist, mida loeb minu kõrval istunu, ning ka prantsuskeelsest Baltikumi raamatust tema käes. Üks saksa noormees tõstab Tallinnas lindilt maha ühe vanatädi kohvri, see ütleb merci!, noormees vastu de rien!, tädi on sillas.
Väike palavik muutunud nohuks (mul on nohutilgad lennukis kaasas). Võtan kokku 1+1 g paratsetamooli. Õhtul köha.
Et olen öösel maganud ainult 2 tundi ja lennukis ka eriti mitte, magan pärastlõunal 2 tundi ja sedasi jääb mul käimata Sittowi näitusel, sest magamise asemel pidanuksin kohe jooksma piletisabasse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment