Kell 10–12 peab tulema torumees vahetama vannikraani. Umbkeelne habemik on kohal kl 10.30; juba kl 10.40 on köögivalamu all korteri sooja vee sulgekraan lõhutud ja vesi jookseb algul põrandale, siis pesukaussi (20 minutiga nii 10 liitrit), majahoidjat kätte ei saa ja kust mina tean, mis firma maja hooldab.
Kell 11 on majahoidja leitud, maja vesi kinni keeratud, läbi jooksnud sulgekraan kl 11.05 enam ei jookse, algab kruvimine ja vandumine vannitoas. Kl 11.17 on uus kraan kohal ja torumees läheb otsima majahoidjat. Vesi keeratakse lahti ja torumees näitab mulle, kuidas kasutada kuulkraani. Kahjuks ei oska talle vastata, et täitsa asjata, olen varem elanud riikides, kus keeratava nupuga kraanid on peamiselt muuseumis.
* * *
Uued lambid seina.
Kõik algas muidugi igavlemisest torumeest oodates. Konkusse vaja valgus kuidagi tekitada ja lambid vaja kunagi ikka vahetada. Uued lambid on seisnud nurgas ligi kaks aastat.
Kontrollin pingeanduriga, kas lambipesa klemmidel on pinge; on, saades ühtlasi teada, kummas asendis on lüliti sees. Järgmiseks hakkan läbi proovima teadaoleva piirkonna kaitsmeid; selgub, et konku lambid (ja pistikupesad) on sama kaitsme taga kui laevalgustid. See tähendab juhtmete käppimist taskulampide valgel, aga leiutan, et kui panen rõveereda taskulambi laadalt ostetud rõvevalge ajupikenduse alla, saab meeldiva ühtlase valguse.
Nõnda et uurin alguses, mis on vana seinalambi all; seal on näha koguni juhtmekanali ots, seega on teada, kustpoolt juhtmed tulevad ja võib eeldada, et neid kohe kõrval ei ole. See sein selgub olevat umbes narvaploki taolisest pudedast ollusest, seda puurib kivipuur ilma löögita. Kui esimene uus lamp seinas, läheb teine kergemini.
Aga rahmeldamise peale ei ole enesetunne pärast eriti hea.
* * *
Vanas Taos, jala koju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment