P, 1175. päev: Winterreise

Jõuluks koju. Ees on kolm rongi- ja kaks lennukisõitu, millest esimene sujub päris kenasti. Maastik on lumine. Teine rong on kole täis, istun kohal, kus muidu hoitakse jalgrattaid ja lapsevankreid, seljaga akna poole, vaateid ei näe.

Kolmandast hakkab juhtuma. Algul oli ümberistumiseks aega 10 minutit, teine rong jäi hiljaks 6 minutit, seega Koblenzi jaama liftitutel tunnelitreppidel harrastan raskejõustiku ala „ühe käega tõstmine”. Kui 4. perroonile jõuan, ilutseb seal vale rongi reisiaeg, torman korraks alla tagasi, siis uuesti üles, kuni öeldakse, et mu rong jääb hiljaks. Küllap on paukuv talvepakane pöörangud kinni külmutanud, arvan. Olin pannud koha kinni arvestusega, et olen lennujaamas kohal kolm ja pool tundi enne väljalendu, nii et isegi üle tunnine hilinemine mind ei morjenda.

Ooteaega pikendatakse ikka nii kümne minuti kuni veerand tunni kaupa, et ei tihka perroonilt kotletivõileiba sööma minna. Ühtekokku kestab perroonil tuule ja külma käes ootamine poolteist tundi (algul 4 minutit sõiduplaanini ja siis veel 87 minutit). Mis mul viga, mul on üll täielik polaarvarustus, nagu soe pikk aluspesu, peas seest karvane tuule-, lume- ja vihmakindel talvemüts ning käes eraldi voodriga kindad, aga sakslased ja mõni jaapanlane ootavad kõik selle aja paljapäi! Ning ka paarikümnepealine kamanda Saksa sõdureid on suvemundris ja barettidega (ja kui neil kummagi varruka peal Saksa lippu ei oleks, võiks arvata, et nad on nt Türgi sõjaväest).

Kolmanda rongisõidu ajal pimeneb, aga Reini keskjooksu imeilusa maastiku näeb vastaskülje akendest siiski ära. Kogu Saksamaa on lumine. See on kogu üheks ülipikaks päevaks veninud kodusõidu üks helge hetk kahest (teisest tuleb juttu allpool).

Lennujaamas on õnn üürike, sest esiteks selgub, et Finnair väljub 2. terminalist, mis asub eemal platsi servas, sinna viib automaatraudtee. No sinna üritab minna pool laulupidu, mistõttu tulen alla tagasi ja uurin pikalt lennujaama plaani, et äkki saab selle maa matkata jala, aga selgub, et ainult transiiditsoonis saab, mul aga vaja jõuda kõigepealt pileti registreerimiseni. No jälle tagasi ja rongis on väga tihe; õnneks vältab sõit vaid mõne (õudse) minuti.

Pileti registreerimisel öeldakse, et lend jääb niikuinii vähemalt tunni hiljaks, kiiret ei ole. Suuri tabloosid on 2. terminalis täpselt ühes kohas ja algul ei leia ma ka toole. Võileib. Siis leian toolid: raamat. Siis ilmub tabloole, et Finnairi lend läheb terminali D-osast, kuhu saab kahelt korruselt. Käin vaatan ja leian, et 1. korruse turvakontrolli ees on kirjas, et Finnair läheb nende väravast; 2. korruse omal ei ole. Järeldan, et 1. korrusel on Schengen ja 2. korrusel ei ole.

Turvakontrollis tuleb kaapida seljast II kihi soe riietus ehk fliis, seega olen pika alussärgi väel, rõve lõige, nagu oleks pantomiimikunstnik. Kobatakse läbi ja siis peab paar pikka minutit oma asju ootama, kuni ka röntgenikontroll saab asjad läbi uuritud. 2. terminali Schengeni transiiditsoonis selgub olevat ainult 1 tavaline tax-free kraami pood, ei midagi huvitavat. Suured uhked poed on seega 1. terminalis, kuhu transiiditsoonist saaks ju põhimõtteliselt jalutada, aga kesse viitsib.

Seega leian istme ja paar tundi loen raamatut. Siis öeldakse, et Helsingi lennu inimesed, tulge väravasse. Saab teada, et ega lennuk veel Helsingist tulema hakanud ei ole, võtke niikaua võileiba. Ootesaalis on külm, aga seal on rahulikum kui koridoris (ja ei ole ka suitsetajate gaasikambrist levivat suitsuhaisu). Umbes tunni vaatan kõrvalvärava lennukeid (röötsakil akna peal, 10 m kaugusel on lendurid, toimetavad ja vaatavad vastu). Teen väga palju pilte talvisest lennukihooldusest. Esimest (Japan Airlines) hooldatakse oma pool tundi, mille vältel seisab esiratta juures vasakul kaks ja paremal üks tegelast, tammuvad lumes. Vasakpoolseimast jääb järele asfaldini paljaks tambitud laik (ta hoiab oranži kaablit, mis otsapidi lennuki teliku küljes), parem teeb keerukamaid tantsusamme.

Siis jälle raamat, taustaks teleka uudiseid suurest tuisust Euroopas ja umbes kolm tuhat korda, kuidas LG on teinud maailma esimese raamita teleri. Siis lennuväljatöötajatelt uudised, et lennuk hakkas Helsingist siiski tulema. Mõne aja pärast keerab taamal platsi peale Finnairi lennuk. Siis varsti pealeminek (mille vältel keeran käekella Soome aja peale, mis on keerukas ja aeganõudev protseduur, aga õnnestub esimese korraga), lennuk hakkab liikuma Frankfurdi aja järgi 0.54 (sõiduplaanis 19.30). Lennukis antakse süüa (Soome aja järgi öösel kell kaks). Pardaajakirjas on artikkel India kinost ja serval tutvustatud kolmest staarist tean koguni kaht. Tunnike und ja siis maandume Helsingis kell 4. Suudan tulede järgi ära tunda maastikku.

Lennuväli on lund täis ja kergelt tuiskab juurde.

Lennukis (OH-LKN, ERJ-190) seletatakse, et minge transiidiletti, sinna tuleb kell 5 töötaja. Kell 5 muidugi ei tule kedagi peale alguses 24 reisija. Pärast on sabas reisijaid umbes 50, kelle reisiplaanid on lumesadu, see Soomeski nii erakordne loodusnähtus sassi löönud. Näiteks minu järel on seitse noorikut, kes kõik tulid Varssavi lennukilt ja pidid edasi lendama Helsingist Bangkokki. No ei lenda enam, järgmine lend kavas millalgi 28. skp. Nendega võrreldes mis mul viga, järgmine lend Tallinna on juba kell 7.45.

Transiidileti nurgal on silt, et äripäeval avatakse kell 5.15. Üks daame tuleb letti kell 5.44, aga ütleb, et ta on ainult check-in'i jaoks, ja lahkub peagi. Peagi tuleb teine, see seletab, et ka tema on check-in'ist, minge oodake transiidileti piletimüüjat, keda nad on üritanud telefoni kaudu kätte saada juba hulk aega.

Siis tuleb kolmas, see hakkab mahajäänuid teistele reisidele tõstma; õnneks olen sabas sel hetkel umbes 6. inimene (ja ülejäänud 40 on minu taga), nii et saan pileti juba 11.45 lennule (plaani järgi pidin startima Helsingist kell 23.45, mil Frankfurdi lennuk pold veel Helsingist õhku tõusnudki).

Vahepeal, paar inimest enne mind, tuleb korraks piletimüügi koha peale neljas daame, aga kaob kohe tahatuppa. Oletan sabas taga seisjatele, et nägi saba ja läks end maha laskma, mis oleks sabasseisjate suhtes täiesti õiglane. Ametlik kaebus tuleks kirjutada: mitte selle pärast, et ainus töötaja tuisujärgsel hommikul sisse magab, vaid et ei ole suudetud tagada kiiret lahendust ega olemas varuinimest. Sita töökorraldusega organisatsioon, pärast uusaastast tagasisõitu never again!

Siis hakkab kostma, et õige inimene saabub kell 7. No saan pileti umbes kell 6.50 (kella 11.45 lennule); ma tema saabumise vaatepilti uudistama ei jää, kuigi huvitav oleks. Hüvitusena saan ka 17 € sildi söömiseks (ma just sõin võileiva aja parajaks tegemiseks, nagu ma muidu kell kolmveerand viis hommikul sööks, eksju). Tegelikult tunduvalt rohkem tahaksin heita seljast soojad polaarrõivad, aga ega siis hommikul kell 4 saabunuid hotelli panda (nagu oli pandud kell 2 saabunud, nagu kuulda on). Lähen hoopis suhteliselt vaiksesse nurka ja viskan veerand tunniks selili, vaadeldes räitsakate langemist klaaskatusele.

Kogu selle kaheksatunnise ootamise vältel on ainus rõõmus hetk see, et kell veerand viis hommikul kohtasin juhuslikult klassiõde (õigemini tema mind), kes oli koos perega saabunud umbes samade seiklustega natuke kaugemalt.

Seega söön hommikust koguni kaks korda, kell kolmveerand viis ja kell üheksa (mis on ju nii tavalised söömise kellaajad, eks ju). Kohvikuteenindaja õpetab, kuidas ikka 17 € täis saada (et paneme ikka seda ka jne).

Lennuvälja leheputkas ei ole „Kummelit”, aga on Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia kolmest filmist kaks esimest. (Mõni aeg tagasi otsisin neid internetist: selgub, et ega Rootsis ega Soomes ole veebi-plaadipoode, mis välismaale müüksid, ja USA Amazonis maksis DVD $53 ehk paljuvõitu.)

Kadunud on ka vanasti lennuvälja vanas terminalis rippunud Junnu ehk 1920. aastate 2-kohaline sportlennuk Junkers A 50.

Teises lennukis (OH-ATH, ATR-72-500 ehk ATR-72-212A) on käeulatuses Eri „kirp-rauad-sai” Klas. Kohver kaob. Pärast kohtun 10 minutiks jõulukinkide saamise eesmärgil (algselt oli plaanis kinke vahetada, aga praegu saan ainult vastu võtta) emaga, kes meenutab, et ainus kord, kui temal lennukis kohver kadus, oli lennukis samuti Eri Klas.

Jättes vahele kohalejõudmise õhtu rõõmujoovastuse, kui sain heita enamasti toatemperatuuril poolteist ööpäeva järjest seljas olnud sooja aluspesu ja villased sokid otse pesumasinasse, jätkame sealt, et kohvri saan kätte alles teisipäeval. Nimelt kui lennuvälja kotikaotuse letis nähti mu võõrlinlist kontaktaadressi, küsiti, kas kõlbab, kui saadetakse cargoga. Küsisin vastu, kuhu. Et cargokeskusse kuhugi äärelinna. Pakkusin, et kui võimalik, siis ikka bussijaama, tegutsen kesklinnas ja sinna lähem minna. Lubati.

No sittagi, muidugi. Bussijaama cargos oldi vastutulelikud, lubati, et kolmveerand tunni pärast on kohver bussijaamas, mille peale vastasin, et ma parem sõidan ise kohale (sest mul oli vaja olla kolmveerand tunni pärast bussijaamas tagasi, aga juba ilma kohvrita). Päris pahurana taksosse istudes ladusin sõidusihiks välja nõnda: „Palun cargosse... [aadress], siis seal ootate, siis sõidame tagasi kesklinna, siis annate mulle kviitungi!”

Nüüd siis on nagu anekdoodis, kui fotograaf pildistab üleujutust ja näeb, kuidas voogudesse on kadumas [kirjuta siia tuntud USA presidendi nimi], ning kõhkleb, kas teha pilt ja saada sellega maailmakuulsaks, või päästa president ja pälvida kõrge riiklik autasu, ja siis küsimus on, kas ta ...kasutab suur- või üldplaani, siis kogu reisiloo lõpuks on mul küsimus, kas nõuda taksoraha välja suusõnalisest kokkuleppest taganenud Tln lennujaamast otse või lasta see välja nõuda reisikindlustusfirmal?

---

Saadetud SMSide kronoloogia

1. 20.12.2009 14.59 CET, E-le: Tervisi K###st!
2. 20.12.2009 16.26 CET E-le: Talvine reis j2tkub: K###i rong j2i 87 minutit hiljaks; aega veel on.[Ja kuidas veel, lisan tagantjärele tarkusest juurde.]
3. 20.12.2009 18.32 CET, E-le: FRA-s, check-in OK. Ka lennuk 8eldi hilinevat. Kannatuste rada j2tkub
4. 20.12.2009 19.00 CET, vennale: Saksamaal on lumi maas ja riik on kaoses: rdt-l p88rmed kinni kylmunud, lennuv2ljad umbes
5. 20.12.2009 19.46 CET, E-le: Nyyd on v2hemalt teada, millal lend l2heb: 3 h plaanist hiljem, st HEL-s 2.45.
6. 20.12.2009 19.46 CET, vennale: Nyyd on v2hemalt teada, millal lend l2heb: 3 h plaanist hiljem, st HEL-s 2.45.
7. 20.12.2009 21.19 CET, E-le, vennale, emale: Lennuk ikka Helsingis, antakse v6ileiba
8. 20.12.2009 21.24 CET, emale: No kussa! ;) FRA-s olen. L2heb 23.55
9. 20.12.2009 23.56 CET, E-le: Finnairi lennuk paistab olevat j6udnud FRA-sse.
10. 21.12.2009 00.10 CET, E-le: Nyyd l2ksime lennukibussi peale.
11. 21.12.2009 03.13 CET (04.13 EET, see telefon on kogu aeg CET peal), E-le, emale, vbl vennale: Tervisi v2ga lumisest Helsingist!
12. 21.12.2009 03.23 CET (04.23 EET), emale: See selgub siis, kui avaneb ymberistumise lett (5.00), muidu 1. lend TLL on 7.30
13. 21.12.2009 04.59 CET (05.59 EET), E-le, emale: Ootamine j2tkub Finnairi transferilaua sabas: pidi avatama 44 min tagasi, kedagi letis ei ole, sabas on 27 inimest.
14. 21.12.2009 05.47 CET (06.47 EET), E-le: Koht olemas 11.45 lennukile!
15. 21.12.2009 05.49 CET (06.47 EET), emale: Koht olemas 11.45 lennukile! 88maja seega ei vaja :)
16. 21.12.2009 05.51 CET (06.51 EET), E-le: No kogu Euroopa lennuv2ljad olid eile t2itsa umbes.
17. 21.12.2009 05.55 CET (06.55 EET), emale: Tln-s 12.15, helistan siis.
18. 21.12.2009 06.07 CET (07.47 EET), emale: Ma ei tea ette lubada, kui kiiresti koti k2tte saan = bussijaama j6uan. Helistan hommikul.