L, 1167. päev: pidu ehk Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?

Teises toas nad, teises toas nad tasakesi on, kirjutas kunagi laulik.

Aga mida teeb peopiltnik siis, kui ta peolt on tagasi?

Tõmbab pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatab silmade puhkamiseks jaapani multikat! ☺

* * *

Aga nüüd kõigest järgemööda. Päeval valmivad jõulualbumi pisiversiooni mõlema eksemplari pildid (albumeid ennast tuleb otsida) ja soovitud pisimuudatused peol näidatavasse pildikavasse. Siis tuleb see vormistada ja proovida, kas töötab soovitud viisil. Muide ei tööta, nõndap tuleb teha üks hiireklõps rohkem ja salvestada uuesti. Siis töötab. Siis salvestan fotokasse kolm võimalikku ettetulevat valgustusrežiimi (välk, hõõglambivalgus automaatse tundlikkusega (mis üle ISO 800 ei lähe) ja tundlikkusega ISO 3200), pakin kokku vajaliku fotokola (nt kuldreflektor ja välguhajuti; laadisin fotoka ja välklambi akud ja varuakud juba eile!), siis läheb väga kiireks nagu ikka, aga laupäeva õhtul nähtavasti buss sõidab graafikust ees, nii et tuleb oodata järgmist, millega jõuan pidusaali väga täpselt. Aknast paistab, et suur saal rahvast punnis täis.

Näen, et põhisaal on meeldivat moodi üpris valge ja ühtlase valgusega (halogeenlambid). Mul on kaasas hiljuti hangitud valgetasakaalu sättimise vigur (mida ma küll unustan kasutada), aga paistab, et hõõglambiseadistusest piisab ja loomuliku valgusega (+ optilise pildistabilisaatoriga / suure avaga + võimaliku järeltöötlusega) saab parema valgustuse kui välguga – mis tähendab ka seda, et pilte saab enamasti teha nii, et inimesed ei ehmata; see ehmatamise pilt (seal nurgas oli hästi pime) kasutusele ei lähe, et te teaksite. See tähendab ühtlasi ka seda, et kõik neli ja pool tundi keerleb mul pea otsas ja hoian fotoka võttevalmis, et äkki on mõni põnev moment tabada. Ja neid ikka leiab, kui on olemas a licence to shoot [photos] ja teha hästi palju pilte, sest mida rohkem pilte on tehtud, seda rohkem on neid, millest pärast terad välja noppida ja teised tuulde lasta, st hävitada. (Mis mõtet on alles hoida praakpilte?)

Heljuvad kauge mineviku meeldivad varjud ehk pidu on tore, laudadesse istuma pannakse nimekirja järgi. Nimekiri taas on moodustatud maksmisjärjekorra järgi, mis meenutab aegu 27 a tagasi, kui lebasin haigemajas ja klassivend kirjutas, kuidas koolis olnud klassiõhtu, kus pandud tüdrukutega vaheldumisi istuma, „nii et kellegagi ei olnud rääkida ka, ja pärast pidi tantsima”. Sellest klassivend siiski targu vaikis, et klassijuhataja pani need, kes ei tantsi, hoopis nõusid pesema, nagu hiljem küla pealt kuulis. Targu vaikin ka mina, nimelt mis asjaoludel sai võetud seltsi kalendri kaanepilt.

Söögilaud on Rootsi laua tüüpi ja saba moodustamisega läheb tagasihoidlikumalt kui aasta tagasi. Rootsi laua tekkimine võtab hulk aega; arvatakse, et varsti jõuab Rootsist kohale. See saab igatahes nii uhke, et üks ettekandja toob välja fotoka ja pildistab seda igast kandist.

Pärast Rootsi lauda (pluss 2 klaasi veini ja 1 klaasi vett) tuleb hulga aja pärast kohv või tee, 1 väike tass/inimene, koogist on kohvi kõrvale 1 ligikaudu 10 cm³ ruumalaga muffin (st sama suur kui kohvikoore tops). Kuuldavasti olla restoran lootnud, et tulevad võõramaalased sajalisi luhvtitama, aga ega eesti inimene ju raatsi.

Kesköö paiku hakkab vaatepilt ägedast tantsust hoolimata meenutama Tuhkatriinu lugu, sest inimesi hakkab järjest lahkuma. Lasen tellida takso ja järgmine kümme minutit otsin oma mantlit. Nagis on nimelt kolm korda vähem rõivaid, kui saalis inimesi; kui viimses hädas omaniku poole pöördun, juhatab ta lahkesti, et nurga taga on veel kaks kappi. No ei pand mina tähele, kuhu suunda usinad kelnerid seljast haaratud mantlid viisid! Kelnerid olid üldse agarad: sissekõndimise hetkel oli mul ühes käes fotokott ja teises mälupulk, mille tõttu ma ei saanud võtta tervitusklaasi, ja kelner nõudis väga nõudlikult, et ma võtku ikka. Peegelkaamera ja klaas kah ühte ei sobi, kuigi fotokas ja taldrik napilt sobivad. Kompaktfotokaga saab küll pildistada (ja olen ka pildistanud), kui käes on korraga taldrik, klaas ja fotokas või vihmavari, binokkel ja fotokas, aga suurem ja raskem peegelkaamera (koos objektiivi ja välklambiga 2,2 kg) tahab paremat tuge, eriti toas loomulikus valguses.

Nagu varemgi öeldud, on peol fotokas väga vääriline ese, sest sotsiaalse lävimise asemel võib seda näppida.

Kesköö paiku hakkavad ära minema ka kelnerid, mustrisse pöetud habemega onklil on põues tilluke koer, väiksem kui daami rahakott.

Siis taksosse (kus poole maa peal meenub, et tegelik valgetasakaal ruumis jäi mõõtmata; aga no eks mõnel oli üll mõni valge rõivas ja taldrikupõhi oli valge, sealt saab), peagi korteris. Tõmban pildid mälukaardilt kõvakettale ja luban, et täna ma pilte ei vaata. Silmad on hoolega jälgitud virvarrist kirjud ja tasakaalustamiseks on vaja vaadata midagi rahulikku ja visuaalselt teistsugust, näiteks ükspäev saabunud Jaapani animafilmi Pom Poko.