P, 1161. päev: nature finds a way

Oli kunagi fotofirma Konica. Leian, et tema slaidifilm (Konicachrome), omal ajal rahuldava kvaliteediga ja üpris odav, on 17 aastaga õhu käes reageerinud ja mitu unikaalset kaadrit sinetanud (kaotanud kõik muud värvused peale sinise). Eriti unikaalsed kaadrid, mis muiste pandud klaasraamidesse, on jäänud alles; mõningatest teistest (aga mitte kogu filmist) on vaadata ainult kuu aega pärast pildistamist tehtud negatiivkoopiad, kus värvid olid pisut imelikud, aga siiski olemas. (Pärast esimest kokkupuudet slaidide paljundamisega – teenuse hind oli umbes 3 korda suurem, kui algul lubati – hankisin omale slaidide ümberpildistamise seadme, mis käis fotoka ette objektiivi asemele ja millega sai (pärast vajaliku kogemuse omandamist) üpris rahuldava kvaliteediga paberpilte. Teravustamine, kaadriväli ja valgetasakaal oli alati probleem; kaadrivälja vastu aitas slaidist ainult osa kopeerimine ja valgetasakaalu lahendas valge tausta ja välklambi kasutamine.)

Aga noh, kõik kaob ja muudel filmidel (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole ma sellist lagunemist täheldanud. Äkki oli partii viga. Aegade vältel on filme ilmutuses osaliselt ära kaotatud, järeltellimisel kriimustatud ja ükskord valgustati ilmutuses kogu film ära, nii et mu vanaema sünnipäev oleks nagu veedetud lõbusasti sellest hoolimata, et ümberringi on nagu tulekahi.

Täna skannitud sinetavatel slaididel oli juhtum, kuidas möödusin kord staadionist, fotokas kaasas, ja täheldasin, et staadionil on suur laat, kus lendab helikopter. Selgus, et helikopter hakkab tegema raha eest lende. Küsisin, kas lennata saab ja kas pildistada tohib. Kopterijuht ütles, et ikka saab ja õhust võetud pilte peaks kasutama oma tarbeks, aga algul lennutab ta ära laadal esineva bändi ja siis hakkab võtma reisijaid. Helikopteris oli kaks reisijakohta ja bändis kolm liiget, nii et teisel lennul, kuhu mind kaasa võeti, olin siis külg külje vastas bändi kolmanda liikmega, kinni sama turvavööga. Enne esimesele lennule minekut tegime pilti ka ikka ja siin see on, kole sinine (sest seda ma klaasimisvääriliseks ei pidanud, sest ma selle bändi huviline kuidagi ei olnud):


2/3 tollasest menubändist Bad Boys Blue. Keskel kopterijuht. Lennuregistri järgi on kopter marki Enstrom F-28 Model 280.

Enne õhtuhämaruse saabumist pildistan rõdul ära kaks värvustabelit, mida kasutada jõuluks lubatud pildialbumi printimisel. Kui juba on hämar (ja uuesti pildistada enam ei saa), meenub, et kuigi ma kalibreerisin valgetasakaalu, unustasin seda kasutada ja pildid on võetud automaatse valgetasakaaluga. Ei midagi, tuleb lihtsalt uskuda, et valgustemperatuur oli nõnda sinine kui 6700 K. Lightroomis paistavad tabelid täitsa korras olevat, aga sealt printimine ei õnnestu – värvid on liiga plassid ja ma ei leia võimalust kruttida prinditavaid värve nii, et paigast ei läheks kogu printeri seadistus. Ilmselt tuleb kasutada Epsoni enda labast tarkvara, millega printisin albumi ka eelmisel aastal. (Eelmisel aastal alustasin juba novembris ja detsembriks oli album peaaegu valmis.)

Aasta parimate piltide otsimine on tükk tegemist, aga ka siin on Lightroomist palju abi, isegi sellest hoolimata, et näiteks juuni tuhandete piltide valmistöötlemise järel arvasin, et mis see kaust ikka Lightroomis teeb, kustutaks õige ära. No nüüd tean, et RAW-failile lisandub XMP-fail räägib ainult sellest, mida RAW-ga on tehtud, aga see ei asenda sissekannet Lightroomi kaustas. Pean uurima õpikut, kuidas taastamine käib.

Toredaid pilte muidugi on rohkem kui albumisse mahtuvad 80 tk.

Päris õhtu lõpuks otsin välja makroobjektiivi ja makrovälgu (ning eile valmistatud kuldreflektori) ning jäädvustan pildile eile aknast sisse lennanud porikärbse saatuse.