L, 1160. päev: mistä voi ostaa kaikkee halvalla

Hommikul valmistan rõdul, kunagi soome kolleegi antud Helsingin Sanomaid alusena kasutades, mitu kuldreflektorit. Kes välklampi sisetingimustes on kasutanud, see on kindlasti tähele pannud, et välklambi valgus on sinakasvalge, aga muu toavalgustus on tavaliselt kollakas. Vat kui saaks välklambi valguse muuta samuti kollakaks, oleks tore. Saksa fotoajakirjas olid lihtsa välgureflektori joonised, mida siis täna kuldan, samuti saab kuldse sisemuse Amazoni pappümbris, mida hea kokku või lahti voltida.

Poole pihustamise pealt näen, et olen kergelt kullanud ka päris palju rõdupõrandat, aga see tuleb pärast kuivamist maha (Mr Proper, õigemini siin Mr Propre + kare nailonnuustik). Laotan ajalehti laiemale. Pärast jätan kullatud papid rõdule kuivama, ei taha tuppa värvihaisu.

Siis T. linnakeses fotopaberi järel. Rongis täidab terve vaguni (kaugrongi üldvagun) soomekeelne jutuvada, mida vallandab mitu rida eemal isa ja kahe noore õe seltsis olev neiu, kelles kahtlustan nn soome Buttheadi. Kogu vagun kuuleb (aga ainult vähesed saavad aru), et ta hakkab varsti lõpetama gümnaasiumi ja ei tea, kuhu edasi minna, Soome või Inglismaale. Saab teada, et matemaatika talle muret ei tee: kui anda valem nädal aega ette, oskab selle järgi arvutada küll, aga muidu, kui ette ei anna, käivad kõikvõimalikud rongide kiiruse arvutamise valemid üle mõistuse. Ta isa ütleb seepeale midagi, ju vast, et tema küll teab või see ei ole raske ära õppida, siis noorem õde küsib, et aga kust issi seda teab, siis soome Butthead vastab: Isi on jo suuri.

Veel saab teada, et T-s käinud on ta küll ja küll, eelkõige sõbranna Lauraga (kes on siis vast see nn soome Beavis).

T-s on jõululaat ehk turuväljakule on üles löödud putkasid, mille ümber tammub meeletu rahvamass. Mul on tingimata vaja jõuda platsilt läbi raamatupoodi, pärast ka tagasi. Tagasi tunglemisel kuulen minu eest põiki läbi tunglevalt vene noorikult killu а мама, почему в Париже не получилось? – tungle kasvõi järele, et teada saada, mis või kes. (Sõnaga получилось seostub mulle, nagu püsilugejad juba teavad, see, kuidas Andropovi matuste otseülekandes näidati suurplaanis üle kogu Nõukogude Liidu, maailma suurima riigi, kuidas mausoleumi ääre peal olev Tšernenko nuuskas nina ja siis, nagu õige mees kunagi, taskuräti sisse vaatas, mille peale ema tööjuures olla üks venelanna kommenteerinud: И как получилось? – Хорошо получилось!)

Raamatupoe kalendrite hankija on seekord olnud kassisõber: kassidest on viis kalendrit, koertest üks, lindudest ainult üks A3 suuruses öökullikalender (muide, selles ei ole ühtki pilti Soome öökullifotograafilt Hannu Hautalalt, kelle töövõtete hulka kuulub malakaga vastu puud peksmine, et öökull puuõõnest välja vaataks, nagu selgus Eestis, kus juhtumisi oli selles pesas veebikaamera (link)).

Elektroonikakaubamajast virn fotopaberit (on 2 pakki 1 hinnaga) ja täheldan, et slaidiraame on järel vähe, igatahes vähem kui mul praegu tööl kapis, kust jaopärast korterisse viin. Pisut sirvin lauatelefone, sest selgus, et reedel ostetud osa on ainult lisatoru, võrguühendust sellel netu! Aga ma ei mäleta ostetud osa mudelit ja huupi võrguosa ostma ei hakka. Ka siin on saba meeletu. Siis kiirkäik tagasi jaama, jaamast lennukiajakiri ja võileib.

Teen suppi, unustan algul vee keema, pärast on köök nagu saun, seinad ja lagi vett täis. Avan akna ja roogin seina pealt, kust ulatan, suurema vee ära, et lülitisse ei valguks. Lasen aknast auru välja, aga sisse lendab porikärbes. Tüütu, mõtlen, ja mahalöömine sodirohke.