Jaama jõudnuna on aega pool tundi (rong käib kahe tunni takka), mille vältel omandan piiriülese päevapileti (8,4 raha) ja sihtkoha kaardi. Rongis (kaks mootorvagunit) olen kohal kümme minutit enne väljumist ja tagumises vagunis esimene. Kohe pärast mind siseneb teisest otsast kolm kaugemas keskeas inimest, kaks naist ja üks mees, kes nõutult ringi vahivad ja siis mult saksa keeli küsivad, kas see rong sõidab T. linnakesse. Vastan, et jah. Siis hakkavad nad omavahel soome keeli patrama ning kuigi nad istuvad kolm rida eespool ja rong tuleb 2/3 täis, saan ma nende viimase aja tegemistest ülevaate. Vagunisaatja/piletikontroll on hiinlane, kes räägib kõigis neljas kohalikus keeles. Mind kõnetab ta kohalikus keeles; tore. Soomlasi, muide, mitte. Nimelt parandatakse piiri ääres raudteed ja rong sõidab ainult sadamalinnani, edasi läheb buss. Huvitav, et seda ei öeldud jaamas, ei olnud kuskil mingit silti ega öeldud rongis valjuhääldite kaudu, vaid vagunisaatja peab kõigile eraldi ütlemas käima. Võimas!
Rongiga on üle hulga aja jälle mõnus sõita. Maakaarti mul kaasas ei ole, sest seda lehte, kus peal see raudteeharu kulgeb, mul ei ole. Riigi suurima sadama linnas öeldakse valjuhääldite kaudu, et lõpp-peatus. Inimesed kobivad maha ja kõnnivad jaama ette. Seal seisab üks raudteefirma buss, kuhu umbes pooled rongilised ka peale mahuksid, kui kõhud hästi sisse tõmbavad, aga kuuldavasti ei ole see õige buss. Mingit silti selle peal ei ole. Siis (vähemalt viie minuti vihmatibina pärast) tuleb suurem ja lõõtsaga buss, kuhu rongitäis inimesi end peale pakib. Kolm soomlast satuvad nüüd suisa minu kõrvale ja nad jätkavad oma olmelugude ettekandmist. Näiteks saan teada, et nad ei ole varem T-s käinud ja õhtul helistavad nad jälle Jaakkole. Buss ületab piirijõe, mille algne (eesti) nimi (Edgar V. Saksa ainetel) oli kindlasti Saueraba ehk Savijõgi. Kui asustus hakkab juba nii tihedaks minema, et võib aimata peatset kohalejõudmist, kougin taskust välja T. kaardi ja üks soomlastest ütleb teistele omajagu kadedusega: "Katso, sillä on kartta!" — Buss sõidab mööda mitmekordse traataia sees olevast asutusest, mille ees on iga 50 m takka silt Fotografieren verboten!, mitte nagu Tallinnas Kentmanni tänaval.
Suundun T. linnakeses kohemaid muidugi selle peamise vaatamisväärsuse, toomkiriku poole, mis oma ligi 1680-aastase ajalooga (ehitamist alustati aastal 326 koos Peetri kirikuga Roomas jt) olevat Saksamaa vanim kirik.
Toomkiriku küljes on jumalaema kirik, mis omakorda on väidetavasti Saksamaa vanim gooti stiilis kirik. See on visuaalselt palju köitvam, sest vana aja ollust on palju rohkem järel. See on gooti stiilile tavatu tsentraalse põhiplaaniga ning kulda-karda ja kulinaid ei ole peaaegu üldse. No keskel on aiakese sees eelmise paavsti pilt ühes paari küünlaga (aasta juba möödas!) ja mõned ürgselt tolmunud hauamonumendid on ning akendel kohati moodsaid maalinguid, aga üldiselt on see ka kõik. Seest on sõjapurustused ilusti ära parandatud (väljas on seintel pommikilluauke veel küll, vrd Tallinnas Eesti Panga keskmisel majal või Helsingis kolme sepa kuju jalamil). Imetlen seda toredat ehitist hea hulk aega.Tagasi toomkirikusse tulles vaen umbes viis minutit, kas liituda ekskursiooniga, mis vältab tund aega, või mitte. Leian, kui jutt käib kuues keeles (nagu silt lubab) ja näidatakse veerand tundi filmi, siis üle eriti palju sellist ei saa jääda, mida ei võiks teada saada omal käel. Ja küllap näidatakse ekskursioonil ükshaaval ära ka kõik põrandakivid, mida on puutunud paavstijalg. Nõnda otsustan ringi vaadata omal käel.
Toomkirikul oli tore ristikäik, lahtine, ilmselt sai seal juba vanal ajal pead tuulutada, kui sees liiga umbseks läks. Toredad vaated, seina peal põhjalik (jooniste ja fotodega) ülevaade kiriku ajaloost.
Krüpt on, vanemas osas piiskoppide haudadega. Huvitav, ristikäigus oli ka piiskoppide haudu: miks osad maeti tuppa ja teised õue? Kas ebapopulaarsed piiskopid maeti õue? Või maeti tuppa ainult need, kellest oli aimata kummitamispotentsiaali? (Et kogudust hirmu all hoida, teadagi.)
Ronin üles trepist, kuhu voorib suhteliselt palju inimesi, ja näen umbes kümne meetri kauguselt oma silmaga ära klaaskasti, mille sees on puitkast, mille sees on väidetavasti Püha Hame. Ei noh, ma olen näinud Püha Feeliksi reliikviat, mis oli kulda mähitud luukere (iga kont eraldi mähitud ja luukere lebaskil, üks käsi lõua all ja teine puusas), ja tean, et reliikviatena on olemas kaheksa täiesti autentset Ristija Johannese sääreluud (ehk siis seega pidi ta olema rohkem nagu ämblike sugu) ja et Zürichi toomkiriku asutanud kahest (või kolmest) pühakust üks oli isegi niivõrd püha, et tema kolp sisaldab kolme inimese DNA-d, ja et XIX sajandini oli reliikviatööndus Rooma kandis üks olulisimaid sissetulekuallikaid, aga minu jaoks, kelle arvates on inimesele vaja kirikut sama vähe kui kalale jalgratast, on see hame juba liig mis liig. Saan lõpuks aru, mida mõeldi filmis lausega "Meie reliikvia on vabadus!" Lahkun kiiresti sellest ahistavast kohast. Hea, et ma ekskursioonile ei läinud.
Edasi kondan mitu tundi mööda vanalinna ja selle kaubamaju ning raamatupoode. Minu DVD-kogu täieneb mitme allahinnatud väärtfilmiga, samuti taksiraamatute kogu (üks ütleb koguni nõnda tabavalt, et kuigi takse on mitut suurust, mitut värvi ja mitut karva, on kõige olulisem tõutunnus ometi taksipilk). Samuti omandan lõpuks seljakoti, et ma ei peaks esmaspäeviti enam, klade näpus ja kustukumm taskus, ringi käima (ja kusjuures siinmaal on olemas ainult üht sorti klade, sinine ja paksude lehtedega).
Müüja küsib, kas ma kleepse kogun (mingi kliendimäng jälle). Mõtlen, et ma vaevalt niipea jälle nende juurde satun, ja vastan, et ei kogu. Müüja küsib, kas ma tahan kleepse koguma hakata. Vastan, et ei taha. See ei heiduta müüjat (ilmselt on ta programmeeritud teistmoodi) ja ta loendab mulle ligi pool meetrit mingeid värviliste munadega kleepse, mis tuleb kleepida kaardi peale, mille ta ka annab. Lahkun segasena (ma ei või, kaubanduskeskustes hakkab mul virrvarrist pea ringi käima) ja arutlen enamisi mõttes võimalust, et müüja oli nii vana robot, et sellel ajal veel ei tuntud hägusa loogika põhimõtteid (kui oleks, poleks ta mulle neid kleepse andnud).
Lähimal pargipingil muundan oma välimust ehk võtan kilekotist välja seljakoti, eemaldan hinnasildi (mul on kääridega taskunuga kaasas) ning topin kilekoti ning DVD-d seljakotti.
Leian raamatupoe, kus on u 40 riiulimeetrit arstiteaduse raamatuid (tihedalt üksteise kõrval, seljaga inimeste poole, mitte kaanega), teine samapalju psühholoogia omi (psühhiaatria kuulub siiski arstiteaduse alla, aga Freud on psühholoogia all). Samas poes on ajalooraamatute seas II maailmasõjast umbes meeter, Saksamaast 1933–1945 umbes meeter ja juutide tagakiusamisest umbes kuus meetrit (mainitagu ka seda, et T. linnakeses on turuväljaku juures Juudi põiktänav, Judengasse – aasta on 2006 ja tegevuspaik on Saksamaa).
Teen vanalinnas siin-seal ka pilti. Parajasti käib midagi laada taolist. Leian tänava, kus on eranditult ainult kingapoed. Kiikan sisse püha Go... kirikusse, ei mäleta, kõlab nagu Gandalf (vihje: otsige seda sõna Eesti Keele Instituudi keelekorpusest). Sellel turuplatsi juures oleval kirikul on efektne ehistornikestega torn, aga seest on nii mage, et ma isegi ei tee pilti. Ukse juures on papi kuulutus, et ta kannab oma lambukeste hinge eest hoolt ka telefoni teel (Telefonseelsorge).
Asutan end kella kuuese rongi peale. Jaamas on iga ukse peal kaks silti, et Siilist edasi rongid ei sõida, minge üle Savijõe bussiga. Jaama leheputka raamaturiiuli sooduspakkumistega tutvudes hakkab õuest kostma vaikset plädinat. Kiirustan kohta, kuhu päeval buss oli toonud. Seal ees seisab ka nüüd buss, aga juhita. Vihm tugevneb, aga tuleb juht, teeb uksed lahti ning saan bussi. Ja viimasel hetkel, sest järgneb selline äikesevihm, mida ei ole aastaid näinud, kus maas on mitu sentimeetrit vett ja vihmasagarad lendavad tuules justnagu vihuks keegi veevoolikuga; välgud sähvivad paari sekundi takka; tuul on nii tugev, et liikumatute osadeta bussipeatusesilt, mis on jämeda raudtoruga kindlalt maa küljes kinni, paindub tuule käes oma 20 cm edasi-tagasi.
Seisame ja seisame, ilmselt ootab bussijuht kas vihma lõppu või seda, et kõik vihma kätte jäänud inimesed tuleksid peale. No lõpuks hakkame liikuma.
Minu kõrval ja vastas istuvad kaks teismelist noorsandi ja üks neiu, kes (noormehed) vatravad kohalikus murdes pikad lood maha, aga neiu ei reageeri kohe üldse. Ja kui siis reageerib, siis nii, et ma ärkan üles. Saan teada (ja ilmselt ka ülejäänud inimesed bussi tagaosas), mida ta neist noormeestest arvab.
Sadamalinna jaamas marsib kogu seltskond rongi peale. Õnnetul kombel satun istuma neljasesse vahesse, kus mu vastas on kaks soome kooliplikat. Oleksin ma kuulnud neid soome keeles rääkimas, ei oleks ma sinna mingil juhul läinud. Ja ka nemad arvavad naiivsete soomlastena, et siinkandis ei mõista nende salakeelt mitte keegi. Seega saan selle kolmveerand tunni jooksul — minu mõistus seda hästi ei võta, kuidas rong, mis ometi näib sõitvat päris kiiresti ja pikemalt peatumata, suudab 28 kilomeetrit sõita vähemalt kolmveerand tundi — täieliku ülevaate T. linnakese juuksuritest ja nendes asulates, mille rong läbistab, elavatest soomlastest, sellest, et vanem – keda võiks nimetada nais-Buttheadiks, ja mitte asjata – on siinmaal juba 2004. aasta oktoobrist alates, noorem – no tema on siis Beavis – on alles uus, ja rääkimata kaasreisijatest, kes Beavisele ja Buttheadile kätte paistavad, aga mulle mitte: mis soeng neil on ja kas nad äkki kannavad pidamatusmähkmeid. Mu suureks koleduseks see duo vahepeal ka laulab natuke (soomlastel tuleks avalikus kohas laulmine kõvasti ära keelata). Igatahes tuleb ajuti väga pingutada, et mitte kuidagi reageerida. Kaasreisijate, kelle välimust nad kommenteerivad, hulka kuulun ka mina. Et hoian seljakotti süles (muidu ma unustaks selle kindlasti rongi, sest pole hulk aega harjunud kotiga käima, ja maha ei taha panna, uus kott alles), saan kuulda nende arutust, kas seal on äkki pomm (höhöh-höhöh). Ja kui tuleb vagunisaatja pileteid kontrollima ja ma enda oma taskust hakkan võtma, arvab Beavis, et ma võtan küllap nüüd väja püstoli. Üsna reisi lõpus arvab Beavis, et aga äkki ma saan nende jutust kõik aru, aga lihtsalt ei näita välja (naelapea pihta!), ja Butthead arvab, et siis oleks ikka jube plass küll, ta isegi ei teaks, mis ta siis häbi pärast teeks. Mõtlen hoolikalt, kuidas saaksin oma keeleoskust paljastada suurima efektiga, ning otsustan kohalejõudmisel viisakalt soovida hyvää matkaa, aga nad tormavad ukse juurde juba enne rongi jaama saabumist, sest kella seitsmest olla kesklinnast läinud buss (mis siis, et rong saabus jaama umbes veerand kaheksa, umbes pool tundi sõiduplaanist maas). No vähemalt võin tunda headmeelt sellest, et ei olnud koolinoori seadnud meelega piinlikku olukorda nagu mõni vana peer.
Õhtu lõpetab aktsioon, mille käigus eemaldan pükstelt sinna bussis kleepunud nätsu. Teatavasti läheb nätsu eemaldamiseks vaja jääd, mida mul tuleb alles teha. Kui jää valmis, kulub umbes 10 cm2 puhtaksnokkimisele taskunoa viili/küüneviili/rauasae otsaga ja peeneotsaliste pintsettidega ligi poolteist tundi.
No comments:
Post a Comment