T, 63. päev: emakalkun

Furgoonid on tagasi! Päeval kuulen koridoris kedagi rääkimas, et olla eemalt Demi Moore'i näinud. Aiake on kinni, tuleb minna kaarega.

Nagu tavaliselt, on ka see teisipäev töökas. Olemist lõbustab automaattõlkele lülitunud tõlkija näputöö, kus ühe roa nimetuseks on saadud emakalkun õhukeses pannkoogis. Tulemuseks on see, et ma naeran viis minutit laginal. (Toanaaber on puhkusel, muidu ta iga kord imestab, kui ma imelikke tõlkeid nähes naerma puhken.) Saksa keeli on kalkuni kohas Pute, mis tõesti on kalkuni emaslind (isaslind on Puter). Aga just ema-, mitte emas-! Tõlkijal pole nähtavasti olnud niipaljukestki stiilitunnetust, et tajuda, et esimene on argikeel. Võib-olla leidis ta selle oma veidrast sõnastikust, kus on igasugu jampsi (ma hästi ei usu, et saksa keelest tõlgiks mitu inimest ühtmoodi jaburalt); hea muidugi, et seal ei seisnud suisa kalkuniema, sest ma olen veendunud, et siis oleks ta selle ka tõlkesse kirjutanud. Kolleegidega nõu pidades muudan tõlke kujule "kalkunilihatäidisega õhukesed pannkoogid".

Õhtul satun bussi peale, mis viiks kohalikku maksimarketisse, kuhu ma aga ei soovi minna; et sõiduplaani järgi on õige bussini aega, lähen kilomeetri jala. Möödun valla piirisildist ja selle järel, umbes 30 m edasi, on liiklusmärk, millel kirjas, mis kellaaegadel on valla katoliku kirikutes teenistus. Kujutan ette, kuidas autojuhid peatuvad, selle kribukirjas sildini jooksevad ja kellaajad endale plokknooti üles kribivad.

Korteris tegelen oma vana ja suure arvutimaketiga ning leian, et ühe labaselt lihtsa võttega saab kiirendada pildi joonistamist umbes kuus korda. Maketis koosneb maapind umbes 1500 kolmnurgast, mis olid senini ühendatud kujundiks union, kus programm arvutas iga kolmnurga eraldi; nüüd moodustavad nad üheskoos kujundi mesh, mida programm käsitab ühe, mitte 1500 kujundina. Ei tea, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, kuigi see programm on tuttav juba seitse aastat.