T, 74. päev: korraks Saksamaal

Hommikul seitsme paiku käin uisutamas, 4,3 km. Viinamäeteod on välja tulnud. Linnud rõkkavad laulda, puud-põõsad on õites.

Kirikmäel NHE kõrvalmajas käivad jälle filmivõtted; seekord on suurima furgooni ukse peal silt Hobbs.

Päeval saan telefonikõne korteri müünud maaklerilt, kes alustuseks uurib, kas ma elan ikka veel siin riigis. Siis teatab, et minu alumine naaber olla talle kurtnud minu korterist kostnud veidra müra üle, ja kas ma tean, mis see olla võis. Muidugi ma tean, see olin mina rulluiskudel, aga ega seda siis öelda saa, piinlik ju. Saan teada, et minu all elab majahoidja ja lepime kokku, et ma selgitan temaga olukorra ära. Samas tean, et majahoidja räägib ainult prantsuse keeles. Saab kahtlemata põnev olema...

Pärast tööd lippan T. linnakese rongi peale eesmärgiga käia ostmas omale ontlik traadiga telefon, sest kõik asjad peale bensiini on seal odavamad kui siin. Rongid tulevad sealt tagasi tunniste vahedega; tunniga ei jõua ning siis hakatakse poode kinni panema; viimasel minutil jõuan ka odavraamatupoodi, kust ostan allahinnatud kolmekeelse raamatu Arumägede operatsioonist, mis suuresti siinkandis peeti (selle sabas on kõigi asjaomaste muuseumide posti- ja veebiaadressid, tuleb tutvumas käia). Ootan pool tunnikest jaamas perrooni peal. On vaikne soe õhtu ja T. linnakese jaam meenutab mulle tugevasti Rapla jaama, kuigi perroonidel on katused peal ja ronge käib sagedamini.

Üheksa paiku tagasi. Et bussini on aega, otsustan minna jala (3 km). Näen kahel korral hämaras nahkhiirt (või siis lennuraskustes varblast... kahtlane).

Korteris selgub, et ega Saksa telefonipistik siinmaa pistikupesasse ei lähe...

Et arvuti on rikkis, on õhtul palju aega. Loen ja saan teada (Max Hastings, Armageddon; The fight for Germany 1944-45), et siiakanti maetud kindral Patton arvas 1944. aasta ülivihmases oktoobris, et Lotringis koosnes kohalike varandus sorditud sõnnikuhunnikutest: ...this nasty country where it rains every day and where the whole wealth of the people consisted in assorted manure piles. Muidugi meenub siinkohal Kiviräha "Kalevipojast" professor Koti ekspeditsioon maale, kus ta oli sõnnikuhunnikutest täiesti rabatud ja oletas, et tegu võis olla algselise legoga.