Ostan bussist üleriigilise päevapileti. Küsin seda kõigis kolmes kohalikus keeles, niipaljukest (-vähekest) kui ma neid oskan, aga bussijuht ei saa aru. Läheb veidi aega, kuni ta taipab vajutada piletimüügiaparaadi punasele nupule, mitte kollasele. Raudteejaamast kell kolmveerand kaheksa rongi peale. Enamik reisijaid on koolilapsed, kes lähevad ühe keset põldu ehitatud suure koolimaja juures maha.
Kabelikülas olen kohal kell 8.05. Jalutan Aruloo maanteeni (mööda helikopteriplatsiga, hoolikalt traattarastatud ja maast turritavate sõidukitõketega NATO-keskusest – kaenlas kahtlane pappkast, eks ole... et see aed on oma kilomeeter pikk, on kogu aeg tunne, et äkki olen igaks juhuks sihikul...) ja otsin kõigepealt üles bussipeatuse. Näen eemalt, kuidas selles peatub 222. buss, tore. Otsin siis üles 94. maja, lähen bussipeatusse tagasi ja teen veerand tunniks näo, nagu ma ootaks bussi. On sompus ja jahe. Siis jalutan ringi (kast kaenlas), tutvudes Kabeliküla kõigi vaatamisväärsustega. Neid on umbes üks, kuskilt hädakaevamistel leitud, ära lammutatud ja parginurgas uuesti üles laotud Rooma-aegne telliseahi. How interesting.
Punkt kell 9.00 tilistan arvutiparanduse ukse taga kella ja annan arvuti üle. Klienditeenindaja ei räägi muid keeli kui prantsuse, aga aru me saame. Jõuan kella 9.11 bussi peale ja pika bussisõidu järel NHE-majja kell 9.51. Kell 10.25 helistatakse ja öeldakse, et võin arvuti järele tulla, on korras.
Et 222. buss viis mööda riigi suurimast kaubanduskeskusest, mõistsin, et sama juhtub ju ka vastassuunas, nii et sellega on sinna jube mugav minna. Nõnda õhtul teengi. Hangin omale kohaliku telefonipistiku näiteks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment