Et taevas sirab päikene, on jaama astudes tore pilt, kuidas idaküljes olev värviklaasist linnavaade värvides lõõmab. Ei tea miks, aga ma ei teegi sellest pilti.
Raudtee on korda tehtud ja enam bussi peale kobima ei pea. Rong on Deutsche Bahni oma ja seda pole mitu aastat keegi pesnud, nõnda et aknast pilti teha ei saa, kui päike vähegi samalt poolt paistab. Aga ta paistab kogu aeg, sest rong sõidab kirdesse ja ma istun paremal pool.
Ilmselt siinmaa autotute elanike (neid mõni ikka on, kuigi vähe) paremaks teenindamiseks on T. linnakeses üks kaubamaja kohe jaama kõrval. Selles on erakordselt suur elektroonikapood, kus kõik asjad ripuvad nagide otsas ja võib käppida, mitte et nende ees oleks keegi umbkeelne müüja. Tõsi, kahtlustavate pilkudega müüjaid on passimas väga rohkesti, aga see on asja pärast. Veedan seal hulk aega ja minu DVD-kogusse sigineb selline pärl nagu Smack the Pony I hooaja plaat (II hooaja plaati ei ole).
Kõnnin edasi T. linnakese kuulsusrikkaimasse muuseumisse, toomkirkumuuseumisse. Seal on väljas rohkesti kila-kola ja puuslikke, mis kirikust muuseumi parematesse säilitustingimustesse toodud. Terve juurdeehitise täidavad toomkiriku all nurkapidi olnud Rooma-aegse palee ühe toa laemaalingu tükid, mida nimetati maailma suurimaks pusleks. No rootslased nimetavad maailma suurimaks pusleks kuninglikku lipulaeva Wasa, sest kuigi selle kere oli alles ühes tükis, olid mitukümmend tuhat väiksemat tükki ümbruskonna merepõhjas laiali, sest neid kinni hoidnud naelad olid läbi roostetanud. Laemaaling oli vast 25 ruutmeetrit suur ja tükid suurusjärgus 10 cm, Wasa on umbes 60 m pikk, 10 m lai ja 20 m kõrge, aga tükid olid ka suuremad; mõlemaid pandi kokku 20 aastat. Aga maailm on suur ja lai ning küllap muid "maailma suurimaid puslesid" on veelgi.
Muuseumi vana maja allkorruse ühe otsa täidab 1:20 makett leidudest toomkiriku põranda all. Näib, et 1680 aastaga on kogunenud kohati kuni 10 m paksune kultuurikiht.
Muuseumis muud rahvast peale veel umbes kolme inimese ja ühe kooliekskursiooni ei ole (ekskursioonijuhil on väga kõva ja selge hääl, aga esiteks liiguvad nad minu suhtes vastassuunas ja teiseks on see ikka palju noorematele ja silmaringitutele kuulajatele mõeldud). Valvureid on kõvasti rohkem ja mu kingad krigisevad kiviplaatidel. — (Mis tuletab meelde Roosi nime plaadilt lavastaja J.-J. Annaud' meenutusi filmi saamisloost, et ta tahtnud maksimaalset autentsust ja seepärast kandsid tema filmis mungad ehtsaid tonsuure ja käisid palja jala otsas olnud sandaalides (ka lumes). Aga filmi ühes juhtrollis (William of Baskerville) olnud Sean Connery jalad olla külmetanud ja lavastajaga kokkuleppel kandis ta talvesaapaid (ta jalgu siis ei filmitud). Ja filmis on koht, kuidas munk William koos oma noviitsiga astub kirikusse, ning helimehed olla kiitnud, et võttehääl tulnud selles kohas kohe eriti hästi välja. Aga mis seal siis oli? – Kriuks-kriuks-kriuks!, Connery saabaste plasttallad kiviplaatidel.)
Kui lahkun ja kassatädide saatva pilgu all ukse poole lähen ja neile "Auf Wiedersehen!" ütlen, vastavad nad kuidagi kaheldes... ilmselt saavad kõik osapooled aru, et ega selles muuseumis mitu korda käida...
Siis linnas väikene tiir, paar pilti ja siis kaubamajja, siis rongi peale. Mark on Rollerblade Geoblade 1.3, allahindlus on 40%; Rollerblade oli esimene firma, kes hakkas [taas] tootma reasrulluiske, nii et Rollerblade on kohati reasrulluisu sünonüüm.
Korteris ei saa ma muidugi muudmoodi kui panen pärast poeskäiku (rattakiiver!) kogu varustuse selga (uisud ja liigesekaitsmed) ning proovin seni täiesti tühjas elutoas ja esikus ringi liikuda, et omandada reasrulluiskudel püsimise algmed toa suhteliselt turvalises keskkonnas (õues ju seinu ei ole). Pärast käin "luurel" kohalikul jalgrattateel all jõe ääres: kui sile see on, kas sillakese juures on pinki, kus saaks uisud alla panna ja pärast ära võtta jne. Kõik see on õnneks olemas. Näen isegi kolme rulluisutajat, mis tähendab, et jalgrattateel ikka tohib uisutada (uiskude kasutusjuhendis oli soovitus, et uurige kohalikud olud järele).
Pärast vaatan Smack the Pony-t. Selgub, et kaht esimest jagu ma näinud ei ole.
No comments:
Post a Comment