K, 75. päev: kast tagasi

Hommikul postkontoris, kasti sees on vanast tuttavast veebiraamatupoest Mail Order Kaiser pärit kaheksaköiteline, aga jubedasti allahinnatud koguteos Saksa väejuhatuse sõjapäevikuga 1940–1945 (aga et see on säilinud katkeliselt, siis sisaldab raamat ka muid dokumente). Kunagi tuleb hankida samast allikast ka umbes samas mahus ja kah üpris soodne Saksa väejuhatuse ametlike teadaannete kogu, mis on kuuldavasti kogu ulatuses (1.1.39–8.5.45) täielik. See varasalv jääb hetkel oma lugemisjärge ootama.

NHE-maja kõrval on asendunud suurima furgooni uksel silt Hobbs sildiga Laura.

Saan teada, et siinmaal kasutatakse sellist telefonipistikut, mida Saksamaal kasutati 1991. aastani...

Et eile jõudsin tagasi liiga hilja, et majahoidjaga imeliku müra põhjusi selgitamas käia, otsustan maaklerile meilitsi ära selgitada, mis see imelik müra oli ja miks ma kahel korral toas uisutasin (sest toal on seinad, eks ole, aga õues seinu ei ole). Sain vastuse, et selgitus läks asja ette. Tore.

Päeval helistatakse arvutiparandusest uuesti ja küsitakse, millal ma saan neile arvuti tuua, ning saan teada, nagu ma peaksin ise teadma, kuhu. Helistan paari minuti pärast tagasi ja küsin üle, kuhu (sest ma olin viimati enne pühi suhelnud klienditeenindusega Belgias, aga kõne tuli siinmaa numbrilt). Saan teada, et nende aadress on Aruloo maantee 94, Kabelimäe küla. Viimase kohta mäletan ähmaselt, et see on üpris kauge kolgas, kui siinmaal mingi koht saab kauge olla. Muret teeb see, et arvutiparandus on lahti ainult kell 9–12 ja hommikul peame kell 9.30–12.15 viibima majas. Saan kolleegidelt soovituse teatada oma eelolevast hilinemisest, põhjuseks lihtsalt "isiklik põhjus".

Uurin Internetist, kus on Kabeliküla ja kuidas sinna (ning sealt ära) saab ning millal täpselt. Leian, et buss 222 sõidab Kabelikülast otse Kirikmäele.

Võtan kasti kaenlasse (esmaspäevast saati on see olnud tööjuures kapis luku taga) ja sätin end korteri poole teele. Kui bussipeatuses täpset piletiraha otsin, jään ühest bussist maha ja ootan järgmist. Kui sõiduplaani uurin, märkan, et bussipeatusesse saabub endine (2003–2004) töökaaslane S, kellele ütlen tere ja bussi ühe peatusevahe jooksul ka telegrammstiilis uudiseid oma elukäigu kohta vahetame. Saan teada (kaks korda, muide), et tema arvanud, et ma kunagi välismaale tööle ei lähe; vastasin sellele, et mis seal siis nii imelikku on, ma olen oma iseseisvast elust elanud välismaal kaks kolmandikku.

Korteris uurin kaartidelt, kus on Kabelikülas Aruloo maantee. Saan teada, et see kulgeb läbi paljude asulate, aga majanumber on nii väike, et ilmselt iga asula kasutab samal maanteel oma nummerdust. Oo õudust. Katsun topograafiliselt kaardilt loendada maju ja oletada, kus võiks olla Kabelimäel nr 94 (ja ette rutates kiideldagu, et üsna täpselt oletasin).

Õhtul pikutan veidi. Kui ärkan, on juba täitsa pime, kell näitab 1.41.