K, 64. päev: telefon

Hommik on selge ja karge (ainult neli kraadi). Bussilt tulles on NHE-majja kõige otsem tee trepist alla, tellingute kõrvalt läbi ja siis filmifurgoonide vahelt. Paarkümmend meetrit pikem, aga vihmaga palju mudasem tee on minna trepi asemel üle ehitatava teetammi. Kolmas võimalus on teha mitmesaja meetrine ring ümber ehitusplatsi, ehitumaterjali laoplatsi, ehitusmeeste putkade ja parkla.

Et kõik on vaikne, otsustan minna lühimat teed. Ega nii püha üritust nagu tööleminemist ikka keegi takistada saa. Märkan, et selles kohas, kus eelmisel nädalal oli silt Hair & Makeup, on nüüd Wardrobe. Kedagi liikumas ei paista. Mul on fotokas igaks juhuks kaasas.

Tänaseks on jäänud tõlkida üks vorm, mis on mingis Pagemakeri taolises rakenduses. Tuleb minna alla arvutiklassi ja teha seal. Programmist on siiski võimalik vajalikul määral aru saada. Kästi kaasa võtta oma arvutisõrmistik, aga no olen viimase kahe kuu jooksul saanudd rohkesti harjutada täpitähtede kirjutamist ENG-sõrmistikuga, nii et see ei ole mingi probleem. Arvutiklassis on füüsiliselt FR-sõrmistik ja tarkvaraliselt ENG, st tähed on tegelikult "õigetes" kohtades, aga mõne nupu peale on kirjutatud midagi muud.

Täna algab NHE-maja saalis üks aktsionäride aastakoosolek ja terve päeva oli majja veetud tele- ja veebiülekande varustust (seekord stuudiot koridori üles ei pandud). Üks kaabel on veetud ka lausa mu toa ukse tagant läbi ja eile oli tulnud turvaülemalt hoiatus, et me hoidku oma väärtasjadel eriti silm peal. Nõnda siis käin, fotokas taskus, söömas, kusjuures tuleb meenutada, kuhu sööklasse saab üleriietega sisse. See on JMO-majas paraja jalutuskäigu kaugusel.

Lõunalt tagasi tulnuna juhtub ime: mulle ei anta uut tööd! Küll on ebavõrdne: teisipäeviti vihun palehigis ja kolmapäeval istun ja keerutan pöidlaid. Istun kaks tundi niisama, täiendades oma saksa keele sõnavara. Vaatan muudkui kella, millal saab 16.30 ja võib suunduda kolmandale katsele postkontorisse. (Kõnnin jälle furgoonide vahelt läbi, seekord on seal rahvast rohkem, keegi mind ei takista. Ühe eriti suure furgooni ees lebaskleb toolis üks vanem härrasmees, kes samas ei ole Michael Caine, ja tema kõrval lebab asfaldil külili kollane retriiver.)

Kolmas kerta toden sanoo, ütleb soomlane, ja õigus ka. Seekord on sabas minu ees ainult üks inimene, tegutseb tervelt neli kassat kuuest ja ma pean ootama ainult kaheksa minutit. Saan teada, et ei ole võimalik korraga avada telefoniliini ja Interneti püsiühendust, algul peab avama telefoniliini. Igal maal omad kombed. Teenindaja täidab ära ankeedi, üllataval kombel räägib ta täitsa korralikku inglise keelt, olin peaaegu juba valmis kasutama oma prantsuse keele rudimente (no aadressi suudaks kuidagiviisi ikka öelda). Lubatakse ühendust võtta. No ega's midagi. Ma võtan käesolevad heietused lihavõtete ajal koju kaasa, laadin sealt üles.

Suundun edasi kohalikku kaubanduskeskusse, eelkõige tahan minna poodi, mille ukse peal on suur silt Spordimaailm. Kohapeal selgub, et see on rohkem soki- ja golfimaailm, õige pisike seejuures, tulen peatumata uksest välja. Selle peal on kohalik ehitustarvete pood, mille uurin üksipulgi läbi ja mis jätab suhteliselt hea mulje. Valik ei ole küll nii massiivne kui "Saksamaa Ehituse ABC"-s, aga on lähem tassida. Kardinad oleks vaja hankida, sest praegu läheb valgeks nii poole seitsmest, aga on ka alles aprilli algus; mis saab suvel?

Tutvun ka kohaliku lemmikloomapoega. Loomi seal peale kalade ja jäneste-näriliste ei ole. Loomasööki küll. Tarvikuid jälle eriti ei ole, Tallinna Lauteri tänava pood teeb iga kell silmad ette.

Kohalik kaubanduskeskus on omapärase planeeringuga: kummaski otsas on suured poed ja keskel on betoonitehas!!