P, 68. päev: uisutamas

Kuigi ilmaennustus oli lubanud pühapäevaks tugevat vihma ja baromeeter oli lubanud terve eilse päeva samuti, et järgmise 12–24 tunni jooksul keerab vihmale, on hommik ilus, päike paistab ja linnud laulavad. Teen praktilist tutvust kohaliku jalgrattateega. See tähendab, et topin uisud ja kaitsmed seljakotti, võtan kiivri näpu otsa ja kõnnin alla jalgrattateele, panen kaitsmed kätte-jalga, kiivri pähe ja uisud alla (ning topin mantli ja kingad seljakotti). Kui kedagi silmapiiril ei ole (kell on pool kümme), komberdan teele ja üritan teha esimesi samme. Iga algus on raske. Minu ees kõnnib üks meesterahvas ja vähemalt sada meetrit sõidan ma sama kiiresti kui tema käib. Siis lähen mööda; arvaku mis tahab.

H-ange külas tuleb ots ringi keerata, sest tee tõuseb veidi (jõe ääres on muidu täiesti tasane) ja läheb üle maantee. Õnneks on ümberkeeramist soodustav sein, millele saab toetuda. Tagasiteel silla juures saan selgeks korraga mitu asja: kuhu maani võib end tagasisuunas kallutada; et kui rulluisukogemust on alla kilomeetri, ei maksa kõrvale vahtida; ja et liigesekaitsmed on ühed imelised asjad (pöidlanukil on 5 mm pikkune kriim, aga ärme parem mõtle, mis juhtunuks kaitsmeteta...). Ajan end püsti, pühin püksid tolmust puhtaks ja sõidan edasi, st silla poole tagasi.

Sõidan sillast umbes poolteist kilomeetrit edasi ja pöördun siis (pingi najal) otsa ringi. Kokku võttis see neli ja pool kilomeetrit aega umbes kolmveerand tundi ja lõpupoole hakkasin liikumisest ka rõõmu tundma, mis ongi asja eesmärk. Ehkki tasakaal kaob nii umbes kolm korda kilomeetril, aitab kätega vehkimine püsti jääda.

Tulen üles korterisse ja asun siinseid heietusi kirjutama. Jõuan järjega tänasesse hommikusse, kui arvuti teeb kurvalt "piu-piu!" ja kustub. Miski ei aita. Adun, et läpakas on läinud rikki. On korraga väga palju vaba aega. Magan päeval kaks pikka und (kell 11–13 ja 14–17). Pesen aknad puhtaks ja eemaldan magamistoa aknalt värvipritsmed. Loen.