P: rännuteed

Ärasõit kodust kell pool üksteist. Olen täiesti kindel, et telefoni jäi korterinumber ütlemata, aga takso seda kuidagi teab, sest on õige trepikoja ees ja taksojuhi vihku on kirjutatud aadress koos korterinumbriga.

Lennujaamas seega kolm tundi enne väljalendu. Ilm ilus, päike, pilvitu. Registreerin pileti. Koti hoolikas kaalumine pakkimisel kulus marjaks ära. On 7,6 kg ehk 400 g alla suurima lubatu. Teen aega parajaks, loen (Orwell, 1984) ning topin soojemad rõivad ja muud raskemad esemed kotti. Kott läheb hirmuäratavalt raskeks, loodetavasti seda enam ei kaaluta.

Tund aega enne väljalendu liigun turvakontrolli. Asetun ühe pöetud peaga ja nahkjopes valjuhäälse meeskodaniku järele ning mul läheb õnneks, seekord ei kobatagi läbi. Kempsus likvideeritakse uputust, põrand on kaetud rohkes vees lahjendunud, aga siiski lehkava ollusega, õnneks leidub põrandal kõrgemaid kohti, kuhu saab asetada koti. Ukse taga kontrollin, kas kott on jäänud puhtaks (oo õudust, kui nt peade kohalt äkki midagi haisvat tilkuma hakkaks). Õnneks on puhas.

Näen, kuidas "minu" lennuk maandub ja peagi pääseb peale. Koht on 8F, akna all. Lennukis on tegelikult ainult 2+2 kõrvuti kohta (A, C, D, F). Saan aru küll, et de Havilland Dash Q400, nagu SASi kuukiri teatab, on turbopropeller-, mitte kolbmootoritega (st mootorid on reaktiivmootorid, mille turbiin ajab ringi propellerit), aga ikkagi, propellerlennuk! Katsun meenutada, millal viimati propellerlennukiga sõitsin; see oli vähemalt 30 a tagasi. Propellerivoolundi võbeleb nähtavalt ja vibratsioon on täiesti tuntav; õigemini tekitab see päris tugeva lärmi, kohe pea juures seina sees, kuhu ilmselt kinnitub tiib. Kui istekoht oleks 7. reas, käiksid propellerilabad läbi kohe akna tagant (umbes poole meetri kauguselt); paljuütlev on seik, et minu ees istuv inimene tõmbab aknakatte alla (muidu oleks silmanurgast propeller kogu aeg näha ja see käib sellise hooga, et klaasist tuleksid tükid küll iga kell läbi). Kui aga isekoht oleks 9. või 10. reas, oleks vaatepilt aknast täpselt nagu Hyacinth Bucket' [l. bukee] jaoks: a window seat overlooking the starboard engine, so that I could keep an eye on it for the pilot. 8. reast näeb ühest aknast veidi ette ja üle õla teisest taha, viimasest näen ka selle hetke, kuidas ratas maast tõuseb ja pärast maha laskub. Tõuseme üle Ülemiste järve läände, näen maastikku paremal: poolt Tallinna, Õismäed, Murastet, Lohusalu, poolt Paldiskit, Pakri saarte põhjaosa, Krässgrundi, enamikku Osmussaarest, siis palju lagedat vett ning seejärel nagu maakaarti laias päikeses kümblevatest Rootsi saartest ja maastikust. Aken, märgitagu, on uskumatult must, nii et pilti ma ei tee. Lisatagu ka see, et algul tundub veidi kummaline, miks lennuk maandumisraja tagumisse otsa sõites mööda rada nõnda kihutab (Tallinnas ulatub paralleelne ruleerimistee ainult poole maani, Sõjamäe pool on üksnes maandumisrada), aga kui lennuk üsna raja lõpus ümber keerab, avaneb parempoolsetest akendest hetkeks selline pilt, kus on näha mõne kilomeetri kaugusel teine, maanduma asuv lennuk, mis on juba maandumistuled süüdanud ja rattad välja lasknud. Nõnda et "meie" lennuk peab enne eest ära sõitma. Kahtlemata oleks hädakorral (kui "meie" lennuk oleks tõusu katkestanud ja maapinnale jäänud) teine lennuk üle lennanud, aga kui "meie" lennuk kiirendab, on küll veidi kahtlane tunne, kas ta ikka jõuab piisava kiirusega eest ära sõita... Aga jõuab, nagu näha.

Arlanda lennuväli on esimene lennuväli, kus turvakontroll tehakse saabuvatele reisijatele. Lennujaam on kole sopiline ja iga sopp omaette (kõndisin läbi kaks terminali, neid olevat kokku viis) jätab pisikese, Tallinna omast ainult paar korda suurema lennuvälja mulje. Vilkusest saab aru ainult siis, kui jälgida, kui tihti lennukid tõusevad, iga paari minuti takka. Et 1984 on otsakorral, aga pool päeva reisimist veel ees, ostan uue raamatu (Max Hastings, Armageddon: the fight for Germany 1944-45), mis jutustab viimasest sõja-aastast Euroopas kõigi osapoolte silme läbi (ja nagu senini paistab, üpris neutraalselt). Söön (papist võileib ja apelsini-Fanta) ning ehmatan ära, sest kaks eri kohtades asuvat sama keti suveniiripoodi on poe suhtes täpselt samasse kohta asetanud täpselt samasuguse kuhja põhjapõdranahku koos põdrapeaga ning ma mõtlen hetkeks, et olen eksinud ja samasse kohta tagasi jõudnud. Ühtki lennujaama plaani kuskil ei ole (nagu on Kopenhaagenis). Uuema osa meeste peldikus on saba; kui kõnnin ühes oma kotiga vabale kohale, teatab mingi rootsi skautmaster midagi rootsi keeles (mida ma esiti arvan siivutuks ettepanekuks – olen ikkagi Rootsis!) — [Kui olin elus esimest korda Rootsis (1989), jättis sügava mulje kritseldis Stockholmi raudteejaama meeste kemmergu seinal: only these are real men who wear black socks; ei tea, mida see tähendas...]. Üle mõeldes tähendab see vist seda, et tema on viimane ja ärgu ma sabas ette mingu. Ei läinud. Aga samas uhke tunne, et pidas mind rootslaseks!

Kuigi ka siin lennujaamas sebib ringi propellerlennukeid, tuleb ette Airbus A321 (3+3 istet kõrvuti). Mu koht on 30A. Ilm on ilus, päike sirab. Laest laskuvad alla ekraanid, kust näeb vaadet ette. Hoovõturajal on ees teine lennuk, mis tõuseb eest, "meie" oma ootab, kuni see saab maast parasjagu lahti, kuni ise õhku tõuseb. Kuuldavasti pidavat reaktiivmootori tekitatud tugevad õhukeerised püsima lennuki järel 10 km ehk umbes kolmveerand minutit. Aga lennuk tõuseb kohe ja akna taga rullub lahti Rootsi järvedega pikitud maastik. Ilm on kuni u 5 km kõrguseni väga selge, aken paraku veidi hägune. Ja kui turvavööde tuluke ära kustub (ja näitab, et tohib kasutada elektroonikaseadmeid, ka digifotokat), hakkavad ühtlasi ilmuma pilved, nii et ka siin jääb pilt tegemata. Ja edasi on ainult pilves. Sõit kestab 50 minutit, näidatakse Tomi ja Jerry multikaid.

Kopenhaagen võtab vastu tavapärase sompus ilmaga. Siin on aega ühest lennukist teise kandumiseks 45 minutit, kusjuures lennujaama ühest otsast teise kõnnib umbes veerand tundi ja lennukile pealeminek algab tavaliselt pool tundi enne väljumist. Nõnda et aega on napilt. 30. reast väljumine kestab umbes 10 minutit. Välja saan lennukist kell 17.22 ja Ruheselja lennuk läheb kell 18.05, pealeminek algab kell 17.40. Nõnda et kavandatud käik CPH-lennuvälja plaadipoodi jääb ajapuuduse tõttu ära. Vahepeal ei saa ma enam hästi aru, mis lennujaamas ma olen, korraks on tunne, et mis ma enam lennuki peale lähen, peab ju rongile minema (ja siis, miks Pelgumaal taani keelt räägitakse...).

Õnneks läheb järgmine lennuk samast lennuväljanurgast, vahest ainult sadakond meetrit pean kõndima. Lennuki pealepanek venib, liikuma saab alles 18.13. Lennuk on MD-81/83 (2+3 istet kõrvuti). Vaade kohalt 22A on piki vasakut tiiba.

Juba ammust ajast on teada, et kui stjuuardid ja stjuuardessid jäävad pensionile, siis hakkavad nad tööle SASis. Eriti süvendab seda muljet üks vanatädi, kelle meigieeskujuks küllap oli kadunud Leni Riefenstahl oma sajanda sünnipäeva paiku ning kellest võib vägagi oodata, et tal läheb pass ja lennupilet vahetusse ning masinasse, mis piletitelt kontsad maha lõikab, satub tema käe läbi hoopis pass.

Aga ka see lend saab otsa; näen aknast vahepeal õhus korraga kolme muud lennukit ja maandumise eel rohkesti tihedalt asustatud Pelgumaad. Lennujaamas on aega lennuki sildumisest kella poole kaheksa paiku rongini kolmveerand tundi, kusjuures lennujaama tagumisest otsast võib kohalekõmpimine võtta aega pool tundi. Ja eks peaaegu tagumises otsas lennuk sildubki. Inimeste lennukist lahtipakkimine läheb miskipärast tunduvalt kiiremini kui CPH-s, kuigi olen 22. reas. Raudteejaama jõuan veidi kaheksa läbi, rong läheb 20.17. Jaama kommiautomaat on täiesti tühi (kõht veel rohkem). Vahetult enne uste sulgumist täidavad vaguni kaheksa kisavat (ilmselt purjus) sloveeni, vanuserühmas 30–50 a. Nordi jaamas on ümberistumiseks aega 12 minutit. Sealne kommiautomaat töötab.

Edasi kolmveerand üheksast alates pikk rongisõit läbi pimeda Pelgumaa. Inimesi jääb järjest vähemaks ja mul on ähmane kartus, et äkki haagitakse rongi tagant vaguneid muudkui lahti (sest vastassuunas sõitvale rongile pannakse ju pidevalt juurde), sestap olen eest 3. vagunis. Loen uut raamatut, peatükki inglaste läbikukkunud plaanist hõivata Reini sild Arnhemis IX 1944 ja sain teada, et hiljuti vaadatud film A Bridge Too Far ongi üsna täpne (no kui üleüldine pisarakiskumine ja Harry Potteri taoline noorkangelane välja arvata).

Arulool, viimases Pelgumaa jaamas (mida kunagi eesti kolleeg H võrdles mingi Tartu-lähedase teivasjaamaga) tuleb Pelgumaa vagunisaatja (seal tavaliselt meeskond vahetub) ja küsib mu käest midagi (olin vagunis üksi). Arvan, et küllap tahab teada, kuhu ma omast arust sõidan, ja vastan. Käsutab välja; ma algul mõtlen, et vagun haagitaksegi lahti. Kell on 23.25. Sõiduplaani järgi pidanuks rong olema sihtkohas kell 23.36. Perroonil kuulen, kuidas valjuhääldi midagi prantsuse keeli teatab, kust taban ära sihtkoha ning sõnad voie 4 ja voie 5. Perroon on rahvast täis, selja taga 4. teel olev rong jumala tühi, kuigi külje peal põleb veel sihtkoha tulikiri. Siis kustuvad rongis tuled ära ja 5. teele tuleb väike elektrirong, mille õige koht oleks muuseumis. Rahvas ronib peale. Viimati olin nii muistses rongis arvata 10 a tagasi Šveitsis, ühel kitsarööpmelisel raudteel olid sama vanad vagunid. Mõtlen, et kui see Pelgumaa poole minema hakkab, saan ju tulla järgmises jaamas maha ja tulla edasi oma sihtkoha poole järgmise rongiga, sest üks rong peaks veel tulema (kohal 0.36). Aga minu suureks kergenduseks hakkab rong liikuma õiges suunas ning paiguti lausa kihutab, jõudes kohale ikkagi mõistmatul viisil kell 23.45 (kuidas saab nii väikeses riigis rongisõit kesta nii kaua?).

Edasi jalgsimatk 3 km korterisse. Hea, et kotil on rattad all. Ühtki bussi minust selle aja vältel mööda ei lähe. Pühapäeva õhtu ikkagi.