T, 3990. päev: Oleviste ehituslugu (pikk)

Hommikul õietolmuallergia, päeval terve tunne.

* * *

Mõtlen välja, kuidas Olevistel ei ole külglöövi peal kõrgseinu toetavaid tugiviile.

Et kõik algab sellest, et võlvi raskusest tekkiv jõud kandub seinale poolviltu ja jaguneb kaheks komponendiks: võlvi raskuse komponent püsti alla, võlvi külgsurve komponent (mis hoiab võlvi koos) rõhtsalt väljapoole. Probleeme tekitab viimane, mis tahab kallutada seina väljapoole. Äsja läbi saadud raamat The Engineering of Medieval Cathedrals märkis, et keskaja jooksul ei mõistetud, kuidas jooksevad jõud ehitises, aga tänu katsele, eksitusele, kogemusele ja rusikareeglitele jäid püsima võlvid, kaared, piilarid ja seinad, kus jõud kulgesid alusmüürideni ilusti kivi sees, mitte ei sattunud sealt välja.

No vat. Olevistes on praeguse pikihoone seinad (1440. aastad) palju paksemad ja veidi suuremate tugipiilaritega kui kooriruumi seinad (1420. aastad); koori ja külglöövide võlvid on ligikaudu sama kõrged, aga koori omad on teravamad (vööndkaare raadius = kandade vahekaugus). Külglöövide võlvid on Eesti keskaegses arhitektuuris tüüpilised lamedamad võlvid, kus vööndkaare raadius = ¾ kandade vahekaugusest. Aga kesklöövi võlvid on lamedad ainult näiliselt, see on optiline illusioon, mille tekitavad tähtvõlvi rombitaolised dekoratiivsed lisaribid vööndkaare tippudest aknatippudeni, kesklöövi võlvid on tegelikult sama üldkujuga kui kooris (teravad).

Eeldusel, et võlvid on 30 cm (1 jalg) paksud, et paekivi tihedus on 2,4 t/m³ ja et iga võlvikonsool suunab seina pool võlvikus tekkivast jõust (kummalgi pool oleva võlviku konsoolipoolne veerand, mille tegelikud diagonaalsuunalised jõud summeeruvad vööndkaaresuunaliseks jõuks), ja arvestades võlviku mõõtmeid (u 8 m pikk, keskmiselt 9 m lai), saab, et kesklöövis mõjub igale konsoolile võlvi raskus u 30 tonni. See on see püstsuunaline komponent, eks ole; rõhtsuunalise komponendi arvutame selle järgi, et tegelik jõud (raskuse ja põikjõu kui ristuvate vektorite summa) on suunatud viltu allapoole ning jõu nurga püstsuunast määrab võlvi kuju. Teraval võlvil (r = d) võtame selleks nurgaks 30°, millest saame, et kesklöövis igale konsoolile mõjuva jõu horisontaalne komponent on 17 t ja jõud kokku on 34 t.

Oodake, mul on sellest skeem ka, skannin.

Külglöövi konsoolile mõjub võlvi raskus u 40 tonni. Lamedamal võlvil (r = ¾ d) on nurk jõuvektori ja vertikaali vahel, ütleme, 40°, millest saame, et horisontaalne komponent on 34 t ja jõud kokku 52 t. Paneme tähele, et sama paksus võlvis ja muidu peaaegu sama suures võlvikus tekib ainult 10° teravamas kesklöövis kaks korda väiksem põikjõud kui külglöövi lamedamas võlvis! See seletabki, miks on külglöövi sein (välissein) paksem kui koori sein.

Aga kuidas seisab kõrgsein?

• Ülaosa ja kesklöövi võlv: konsoolid on mitu meetrit (kui peast õigesti mäletan, u 8 m) karniisist madalamal. Iga konsooli kohta tuleb müürilõik, mis on akent arvestamata u 1,4 m paks, 9 m pikk ja 8 m kõrge, massiga 240 t, peale selle ⅛ katuse+sarikate raskusest (5 mm paks pliiplekk 4 t või vaskplekk 3 t, sarikad 20 t – kui sarikad täidavad 20% pööningust ja on puidust tihedusega 0,6 t/m³). Seda 260 tonni see 17 t rõhtjõudu ei kõiguta (v.a väike nõtke, kui katus kaob).
• Alaosa ja külglöövi võlv: sealpool toetuvad külglöövi võlvikonsoolid kõrgseinte piilareile. Iga konsool vajutab küll piilareid 34 tonniga sissepoole, aga iga toetuskoha otsas on u 1,4 m paks, 9 m pikk ja 20 m kõrge müür, massiga 600 t, peale selle pool kesklöövi võlvi võlviku massist (30 t) ja ⅛ katuse+sarikate massist, mida kõike see 34 t rõhtjõudu samuti ei kõiguta, isegi mitte siis, kui katus või kesklöövi võlv kaob.

Villem Raami arvates oli Oleviste algkiriku (enne pikihoone ümberehitust 1440. aastail) pikihoone ristlõige ligikaudu sama kui praegusel kooriruumil: külgseinad sama paksud ja kõrged, löövid sama laiad, külglöövid sama kõrged; aga von Howeni tähelepaneku järgi (eend kesklöövi idaseina lõunapoolses osas kunagise oreliniši kõrval) arvan, et algne pikihoone oli kõrgema kesklööviga pseudobasiilika ning koori ümberehitamisel 1420. aastatel otsustati uus koor lahendada kodakirikutaolisena. Sellest oletusest tekkis mul mõte, et äkki toetati uue kesklöövi võlvimisel tellingud vanadele kõrgseintele, mida parasjagu üritan joonistada, mis pilt on hakanud kohati meenutama piltmõistatust „Kus on Volli?”, sest üritab näidata isomeetrilist läbilõiget kuuest paralleelsest müürist, millest 3. ja 4. ning 5. ja 6. vahe on kumbki alla meetri.

Sellele võimalusele osutab mu arust kesklöövi lopergus, mis tüüpiliselt tekkis sellest, et uus asi ehitati olemasoleva ümber. Lõunapoolne kõrgsein on viltu (kesklööv on idas kitsam kui läänes) ja põhjapoolsem teeb idapoolseima piilari kohal kerge jõnksu.

Mu arust võis toimuda pikihoone ümberehitus nii.

• Esiajalugu: millalgi XIII saj ehitati väikse torniga, 3×3 võlvikuga ja kastkooriga algkirik.
• Selle torni kõrvale ehitati kummalegi poole kabel.
• 1425 asendati kastkoor uue suure, 3×3 võlvikuga kooriga.
• Pikihoone ümberehitus: kõigepealt ehitati vana pikihoone kõrvale uued külgseinad ja uus läänesein, alustati uut torni. Kogu vana hoone oli normaalselt kasutusel.
• Vanade piilarite vahele ehitati ajutised laudseinad, samuti koori külgseinte otstesse. Siis lammutati vana torn kõrgseintest kõrgemalt ja vana torni läänesein, et saaks rohkem ruumi uue torni idaseina ehitamiseks (vana torni alusmüür puutub vastu praeguse torni oma). Lammutati vana kesklöövi võlv, katus jäeti stabiilsuse huvides esialgu alles. Vanast hoonest sai kasutada külglööve, tornikõrvaseid kabeleid ja koori (märgitagu, et 1425. a valminud koori pindala oli sel ajal kogu kirikust pool).
• Siis lammutati külglöövide katused ja võlvid (von Howen arvab, et vanad olid tähtvõlvid ning nende roided laoti uude kesklöövi ümber, aga ma seda ei usu), samuti vana läänesein. Külglöövidesse, vanade kõrgseinte kõrvale, hakati ehitama uusi kõrgseinu, mida sai ehitamise ajal mõnevõrra toetada vastu vanu (vahe oli alla meetri, piilarivundamendid puutuvad kokku). Vanast hoonest sai normaalselt kasutada koori, hädapärast ka kesklöövi. Jätkati uue torni ehitamist, kõrgendati vana pikihoone idaseina. Võib-olla lammutati siis ka pikihoone vanad külgseinad, neist saanuks ehitusmaterjali ja need jäänuks uute külglöövide võlvimisel ette, aga need võidi lammutada ka pärast kesklöövi võlvimist.
• Siis lammutati vana kesklöövi katus ja ehitati sellele võlvitellingud, võlviti uus kesklööv. Vanast hoonest sai normaalselt kasutada koori. Selleks ajaks pidi valmis olema uus torn vähemalt kõrgseinte kõrguselt ja uue kesklöövi idasein koos seda koormava haritorniga.
• Millalgi siis (või veidi varem või hiljem) paksendati uut torni kahe jala võrra: uuel lääneseinal kaob tornipoolne petiknišš torni sisse, kesklöövi läänepoolseima võlviku võlvid algavad mitte tornipoolselt seinalt, vaid seina seest, kuid torni kellakorrustel on puhtalt tahutud kivid kohe torni välispinnal.
• Kui kesklööv oli võlvitud, võlviti külglöövid, mille järel sai hoonest kasutada uusi külglööve, koori ja tornialust ruumi.
• Ajutised laudseinad nihutati uute piilarite vahele. Uuest kesklöövist lammutati vanad kõrgseinad, pühiti tolm ära, lammutati ajutised laudseinad ja avati pidulikult kogu uus hoone.

Von Howen täheldas, et tugipiilarid on seintest eraldatud vuugiga, ja järeldas, et tugipiilarid on seintest seega hilisemad. Samas on mõnevõrra raske ette kujutada, kuidas püsib koorisein ilma tugipiilariteta. Uut pikihoonet mõnevõrra on, tänu paksudele seintele ja sellele, et seintest veidi hilisema lõunaeeskoja plaan viitab, nagu oleks see ehitatud enne tugipiilareid või samal ajal, aga mitte olemasolevate ajal. Nii et siis edasi:

• Järgmiseks ehitatakse lõunapoolne eeskoda.
• Seejärel valmib Bremeni kabel, millega on Oleviste suuremad müüritööd lõppenud kuni taastamiseni 1820. aastatel, pärast 1820. a tulekahju. (1650. aastatel ehitati ümber tornitipp: lammutati viilud ja ehitati nurgatornid, võimalik, et algul galeriidega nende vahel nagu keskajal Nigulistel. 1820. aastatel lammutatakse ja taastatakse osa tulekahjus kahjustatud võlve, lõunaeeskojale lisatakse tallinnapäraste petikniššidega viil ja ehitatakse ümber selle külgseinad ning asendatakse nurgaketid; 1903 remondib kirikut von Howen ja mu arust taastab kesklöövis kolm võlvikut tähtvõlve, mis olid 1820. aastatel lammutatud ja asendatud lihtsate servjoonvõlvidega.)
• Siis 1958–1960 paigaldatakse pikihoone põranda alla õhkkeskküte, millega seoses kaevatakse lahti enamik pikihoone põrandast (v.a vist läänevõlvik, sh tornialune ruum), v.a paarimeetrine riba mööda seinaääri ja piilareid, ja millele lisaks tehakse pikihoones siin-seal arheoloogilisi kaevamisi.
• Siis u 1981 kaevatakse kooriruumi (vist põhjalöövi) ristimisbassein (Olevistes on pärast sõda olnud baptisti kogudus, kes ristib täiskasvanuid basseinis, kes ei tea), millega seoses kaevatakse ka paar arheoloogilist profiilikraavi, sest kooris ei ole varem kaevatud.
• Ja siis 2000. a paiku värvitakse torn valgeks (mäkerdades nurgaketid sirgeks, häbi, häbi!!). 2001. a paiku korrastatakse tornitrepp, ehitatakse loodevõlvikusse tornikassa ja kellakorrusele valvuriputka ning ilmselt tehakse muidki väiksemaid korrastustöid, mida ma ei tea. (Sisemuse ilme on küll võrreldes varasemaga paranenud.)