Mul on käsil teaduslik väljaanne (2004) ühe saksakeelse kirjaniku autobiograafiast, mille poole kõhnema esmatrüki andis kord lugeda saksa kirjanduse õpetaja, aga millest E jõudis läbi ainult veidi. Lustlik raamat, esimese 90 lk peal on pööraseimad lood see, kuidas Überlingenis oli kiriku ja Õlimäe kabeli kõrval kõrts Hölle (põrgu; tänapäeval Münsterstr. 13, maja on alles, seal on nüüd juuksur), mis sai nime sellest, et selle omanik oli proua Teufel (kurat), kes oli kõrtsi pantinud härra Pfaffile (papp), kes omakorda üüris ülakorruste kortereid välja härra Angelile (ingel) ja ta naisele, kelle neiupõlvenimi oli Himmel (taevas), ning kiriku köstrile koos perega. Selle kõige kohta arvanud autori tuttav pensionil kohtukirjutaja, et seal on kõik hea ja kuri koos. Või paar lehekülge edasi, kohalike boheemlaste kirjeldus. Ennast pidi kirjanikuks sealkandis umbes kaheksa inimest, kellest üks oli edukas romaanikirjanik, raamatu autor oli olnud ajakirjanik ja veel üks oli avaldanud mõne raamatu, aga ülejäänutel ei olnud trükitud midagi. See kolmas, kes trükkinud, olnud sedapidi veidrik, et harrastanud koproloogiat ehk ennustanud hommikuti isikliku sita konsistentsi järgi, kas kirjutab draamat, proosat või luulet. Ja ka temaga juhtunud pöörane lugu, kuidas võõras majas suures hädas arvas, et pimedas toas on põrandal ajaleht, aga kui hunnik valmis, selgus, et hoopis kuu paistis põrandale…
Jube äike, võtan arvutiasjadelt juhtmed tagant, pärast ei saa WiFit kuidagi käima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment