Hommikul on raudteejaama juures ummik ja bussilt enne kella kohale jõudmiseks pean minagi ületama ehitusplatsi nagu kõik teised kolleegid (esmaspäevast saati, kui trepp on kinni olnud, olen käinud uhke kaarega).
Korra läheb jutt poliitika peale ja toanaaber D hakkab kiruma, kuidas nende maad juhivad vabamüürlased. Mina muidugi ei saa jätta märkimata, et vabamüürlaste ja juutide kahtlustamine maailma juhtimises on üks tavalisimaid paranoia ilminguid, ning siis saan teada, et ega tal paranoiat ei ole, ja pean selgitama, et see kehtib ikka juhul, kui inimene sellest liiga palju mõtleb, näiteks rohkesti raamatuid kirjutab.
Mu eesti keele õppejõu uue blogi ühes kommentaaris on meenutatud kolhoosilaulu, mida kord naljaviluks esitas mu kooli koor (festivalil vabalt valitud eesti autori loominguna). Vastan paari täpsustusega ja tekkinud dialoogis teise kommentaatoriga selgub, et tegu peakski olema kooli- ja koorikaaslasega. Blogipidaja ehk suur sõnameister ise saadab mulle meili, kus uurib, millal siinsed heietused edasi lähevad; vastan ja sisimas rõõmustan, sest see on kindel märk selle kohta, et mu blogi loeb neljaski inimene.
Lahkudes märkan, et kõrvalmaja ees seisavad samad valged furgoonid, mis kogu selle nädala, sh valgustite furgoon, ja ühele korralikule vagunelamule on ukse kohale kirjutatud Hair & Makeup. Huvitav, kas filmivõtted käivad edasi? Mu arusaama järgi on kõrvalmajas pooleli ehitustööd; akna alaosa oli kiledega kinni kaetud, ei tea, kas sellepärast, et inimesed ei saaks sisse vahtida, nagu arvasid sloveeni kolleegid, või et 1960. aastatest jutustavale filmile ei jääks 21. sajandi inimesi, autosid, ekskavaatoreid ega töömehi, kellel vast millegi soojendamiseks plekktünnis lõke lõõmab.
Käin keskses postkontoris, proovin taotleda telefoni ühendamist (postil on praegu mingi Interneti püsiühenduse sooduspakkumine). Kohal kolmveerand kuus, veerand tundi enne sulgemist. Sabapiletiautomaat ei tööta (võib-olla on teenindajad selle ise välja lülitanud, et saaks töönädala otsad vaikselt kokku tõmmata), ma ei imesta üldse. Ilmselt kuulub siinmaa olme juurde suvand nagu lennuimitaatoris Il-2 Sturmovik, et no instant success, ainult et Sturmovikus saab selle ka välja lülitada.
Uurin matkatarvete poes väiksemaid seljakotte ja matkasaapaid. Saapaid on suure poe kohta napilt. Muidu arvestatav koht. Toidupoest nädalavahetuseks süüa ja pesupesemiseks 10-liitrine plastkauss.
Õhtul sirvin vanu venna pilte (1987–1993), on ikka aardeid! Ilmselt naabripoisi ja tema koera järel olen piltidel sageduselt kolmas isik mina, edasi ülejäänud pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Vennal oli poolkaadriga aparaat, mis tegi filmile 36 võtte asemel 72 ja nõnda klõpsis ta neid ühtelugu (paraku ei jõudnud me kunagi nende suurendamiseni, tunnen oma süüd; aga nüüd on need olemas elektroonilisel kujul).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment