R, 45. päev: org

Hommikul vara Eesti konsulaati. Ausalt öeldes ei tule mulle pähegi, et konsulaadis võidaks eesti keelt mitte osata. Uksele tuleb vastu keegi tädi, kellelt ma küsin sulaselges eesti keeles: "Eesti konsulaat...?", ja et tema vastus sellele on "oui, oui," satun ma segadusse, sest mulle ei tule meelde, kuidas võiks olla üheski teises keeles kaastunderaamat. Seisame umbes viis sekundit tummalt. Siis tädi küsib midagi, milles kuulen iidset ladina tüve scrib-, vastan omakorda "oui, oui," ja mind juhatatakse kõrvaltuppa.

Raske tammise ukse tagant avaneb efektne vaatepilt (juba efekti pärast sobib see lahkunu olemusega toredasti) – keset tuba on suur laud, sellel püstraamis Lennart Mere pilt musta triibuga nurgal ning eluaastatega. Ees mustakaaneline, käsitsi valmistatud paberist lehtedega raamat ja must geelpliiats. Vaatepilt pühib peast mõtted, mida ma eilsest saati peas hoolsalt ritta olen seadnud. Üks asi on mõelda, aga teine asi on need paberile panna (parandusteta ja loetava käekirjaga, mis ülesannet veelgi raskendab). Ühelt poolt selline suurkuju ja teiselt poolt mina oma mälestuskilluga, kuidas Meri 1991. aastal mu kätt surus ja soovis edu õpinguteks võõrsil, mis vältasid kokku kümme aastat ja andsid väga palju. Ja samuti oli Mere kirjutatud ju "Hõbevalgem", mis murdeeas loetuna mu mõtteviisi muutis ja pani uhkust tundma selle üle, et olen eestlane. Küllap see on mu elu enim mõjutanud raamat üldse. Kui tudengipõves olime valmis saanud "Kalevipoja" lintilugemise ja selle tähistamisel arutasime, mis raamat järgmiseks etteloetuna jäädvustada, siis oli mu ettepanekul "Hõbevalgem" kõne all ja ma tegin isegi veidi eeltööd hinnates, kui kaua see kestaks.

Ja muidugi Mere ilusa eesti keele taotlus, millega olen püüdnud oma ametitegevuses kaasa minna. Aga mul on veel väga pikk tee areneda.

Mul lastakse rahus kirjutada ning kui valmis saan, pliiatsi raamatu kõrvale lauale panen ja leides, et mu kirjaread on tegelikult ju õige õõnsad, astun toast välja kargesse hommikusse ja otsustan, et lähen sealt edasi jala, alt orust läbi. Linnulennul on tööle umbes 1,1 km, aga teekonnaks kulub ligi pool tundi. Linna poolt umbes 60 m alla ja teiselt poolt umbes 75 m üles. Higi võtab igatahes lahti. Kirikmäe nõlval keerutab serpentiin üespoole ei rohkem ega vähem kui viis korda. Küll on kahju, et majja alumiselt korruselt (–6) sisse ei saa ja tuleb ikka ülespoole rühkida. Saan päeval teada, et eesti kolleeg M olevat vanasti elanud all orus ja käinud tööl jala – hommikul mäkke, õhtul orgu.

Ka täna saan targemaks. Nimelt olin kodust reisile minema hakates rippinud kõvakettale enamiku mu lemmikplaatidest, aga seadusekuuleka inimesena pannud neile peale kopikaitse. No ja neid lugusid saab küll raadiosse kopeerida ja raadio isegi näitab, et need on laaditud, aga lihtsalt ei mängi! Tuleb järgmine kord uuesti võtta.

Päeval lõunatamas käies on sööklas erakordselt vaikne, aga on ju reede, kõik kuhugi on läinud.

Õhtul sõidan korteri lähedale poodi ja saan uue lingvistilise elamuse selle erakordselt umbprantsuskeelsete teenindajatega asustatud pileti- ja suitsuletis, sest soovin jälle osta telefonikaarti. Seekord valin oma ohvriks ühe nooremapoolse teenindaja ja küsin viisakalt:

"Hello, could I have a telephone card please?"

Teenindaja vastab midagi, mis oleks, kui ta oleks Fawlty Towersi hispaanlane Manuel, "Qué?"

Vahetan keelt: "Eine Telefon-Karte?"

Teenindaja näkku ilmub kauge, aga ähmane äratundmine. Panen tema kõnes tähele sõna récharge ja kui ta midagi küsib, siis vastan juba kolmandas keeles: "Oui, oui," ja lisan juurde arvsõna quarante, mis, nagu ma nüüd juba ligi kaks nädalat tean, tähendab prantsuse keeles neljakümmet. Saan oma kaardi, õigemini kassatšeki moodi lipaka.

Poest söögikraami (näen ja haistan ära ka kaks kohalikku joodikut, mul on tunne, et olen neist ühte samas poes juba näinud) ja siis tore jalutuskäik musträstaste sidina saatel korteri poole. Kõrgmäe kirikust möödudes ehmatan jälle, kui see veerandtundi lööb. Võib-olla on selle küljes parema ehmatavuse saavutamiseks liikumisandur.