T, 49. päev: toidunaatrium

Hommikul käin vallamajas uurimas, kuidas käib veearvestuse ümbermeldimine (üürilepingust jääi selline mulje, et ma pean sinna teatama, et korteris elan nüüd mina ja saatke arved palun mulle). Mind juhatatakse ühe lahke onu juurde, kes klõbistab aadressi arvutisse ja leiab, et majas on ju mitu korterit ja seega lähevad veekulud käituskulude sisse, ei pea eraldi midagi meldima. Tore. Lähen läbi postkontori, saan kätte kodust saadetud kevadjope (väga õigel ajal!), sealt bussiga tagasi, pakk korterisse, uuesti bussi peale.

Päeva ja õigupoolest kogu nädala kirjakoht on see, kuidas keegi silmaringitu tõlkija arvab, et saksa Speisenatron (Natriumbikarbonat) on maakeeli toidunaatrium (naatriumbikarbonaat). Ehk mis juhtub, kui koolis õpitu meelest läheb: eks inimese seedekulgla ole üks märg asi, aga kui metalne naatrium puutub kokku veega, siis toimub plahvatus... Ma ei tea, mida egiptlase Sinuhe raamatu eesti tõlkes "naatroni" vasteks öeldakse, aga selle asja sisse matsid egiptlased mumifitseerimisel oma kadunukesed õige mitmeks nädalaks kuivama ning see kindlasti ei olnud metalne naatrium. Ning naatriumbikarbonaat on teisisõnu ju söögisooda.