E, 41. päev: kükktants

Hommikul prantsuse keel. Vaheajal kurdab minuga sama alma materi vilistlane K, et nende perest tulnud siiamaale tööle kõigepealt tema naine, siis tema ise ja alustas tööd Euroopa heaks aasta hiljem. Aga see aastane elamine tähendab ühtlasi seda, et ta on personaliosakonna silmis kohalik ja jääb sedasi ilma igatsustasust ja kojusõitudele antavast kuuest lisapuhkusepäevast. See teeb talle tõeliselt meelehärmi. Võrdlen seda mõttes perekondlike muredega, mida mul endal on tulnud viimase paari nädala jooksul läbi elada (ja millest ma siin mõistagi kirjutada ei saa; kes teab, see teab), ning kadestan.

JMO-maja tavaliselt rahva- ja kärarohkes sööklas on silmatorkavalt palju tumedas ülikonnas härrasid ja tähelepanuväärselt mitu inimest räägivad vene keeles.

NHE-maja korruse +1 liftiesist koridori, kuhu ma satun nüüd, kui ma liigun tööl üles-alla ainult trepist, vaid vetsus käies, on täis kola ja askeldavaid tehnikuid. Nagu paistab, panevad nad üles teleülekandeseadmeid.

Kuigi elamine ilma Internetita ja ilma töötava wapita/GPRS-ita on võimalik (sest olulised uudised tulevad kohale niikuinii ja kas muud ikka on olulised?), on saanud küpseks plaan hankida omale raadio. Kõnnin kella kuueks kesklinna ja sisenen kell 18.07 raadiopoodi, kus on meelepärane mudel sooduspakkumises, aga üks müüjatest hakkab kätega vehkima ning tunnen ta prantsuskeelsete rahvaste vahelise suhtlemise keeles ära sõnad musjöö ja fermée. No ju siis nad panid kinni kuuest, kuigi ega muidugi seda ukse peal kirjas ei ole.

Söögipoes uurin korraks DVD-riiulit ja hangin sealt allveelaevafilmi K-19 Widowmaker, kahekordistades nõnda oma allveelaeva- ja üldse DVD-kogu. Paraku ei soovi läpakas plaati korralikult esitada, nimelt ei tule mingi triki ega programmiga kuuldavale mitte piuksugi. Aga pole viga, plaadil on ka kurtidele mõeldud subtiitrid, mis ütlevad, millal kõlab kurb ja millal heroiline muusika. Aga umbes kahe kolmandiku peal jääb plaat seisma ega lähe enam edasi. — K-19 on tähelepanuväärne selle poolest, et selles mängib allveelaeva (nii väljast kui seest) Vene allveelaev K-77, mis oli 1994–1998 Helsingis uudistada ja millel ma olen isegi torni roninud, kui valvur kõrvale vaatas. Üldiselt on film lame, Vene madrused tantsivad kükktantsu ning alati on selge, kes järgmiseks surma saab – täpselt nagu mu üle-eelmises töökohas oli alati selge, kes järgmiseks lahkub.