Tuhkapäev, 29. päev: kolimine

Täna saab otsa minu põli elada hotellis nagu vana inglise major. Pakin hommikul asjad kottidesse ja kontrollin mitu korda üle, et kõik oleksid kaasas. Siis hotelli Kolumbus Krisostoomus, kuhu annan ära võtme. Mingeid formaalsusi ei tule, vastuvõtja ütleb lihtsalt: "Have a nice day!"

Tarin kotid tööle kontorinurka – liftiga saab küll õigele korrusele, aga siis tuleb minna kaheksa astet trepist alla, läbi kaardiga avaneva ukse, mis tohib olla lahti ainult kuni 10 sekundit, ja veel neljast astmest alla ning toas tuleb tõsta kotid üle lauanurga akna alla nurka.

Et fotokas on kaasas, teen aknast pilti. Pildile jäävad ka ülelendavad kured.

Lõunal kohtumajas. Selgub, et Eesti iseseisvuspäeva auks oli reedel pakutud rahvustoitu rosoljet. Kuulutuse juures on kauneimad pildikesed Eestist – Tartu ülikool, Nevski kirik – ja eestikeelne söögitervitus: Lāba apetiti!

Õhtul kotid jälle selga (õigemini end appi pakkunud kolleegi R autosse) ja asume mu uue korteri poole teele. R üritab GPS-iga pihuarvuti abil õiget kohta üles leida, aga et mu uus korter on poolteist kilomeetrit linnast väljas, siis seda maja seal ei ole ja R sisestab viimase maja, mida kaart tunneb. Arvan, et kui arvuti on enne iga pööret ristmikul hoiatanud vähemalt kaks korda, kuhu tuleb keerata, siis "õigest" majast mööda sõites vast jägmised pool tundi muud ei kuulegi, et tuleb tagasi keerata.

Saabun maja ette samal ajal kui maakler ja omanik. Maakler kleebib uksekellapaneelile minu nime (postkastil pidi juba olema) ja sõidan nendega üles. Võtmete üleandmine kestab – kontrastiks tänahommikusele võtme äraandmisele hotellis – umbes kolmveerand tundi. Kõik korteris olevad esemed kirjutatakse üles ja mõõdikunäidud ka. Mõõdikud on valamu all sügavas kapis, vaatamiseks oleks vaja taskupeeglit, aga kellelgi ei ole, isegi mitte maakleril, ja omanik kurdab poolest kerest saadik kappi pugedes, et mis naine maakler on, kui tal ei ole peeglitki kaasas! Veel näidatakse ära, kus on kelder, kus pesula, kus prügikastid.

Siis saabub kolleeg R uuesti ja viib mind riigi suurimasse kaubanduskeskusse, kus ostan kärutäie tarvilikke esemeid . Mida ei leia, on õhkmadrats, kuna korteris on voodist olemas ainult lippidest raam, madratsit ei ole. Siis tagasi korteri maja ette – tee peal läheb R auto sidur katki, aga tema ohtrate vandesõnade toel venime kuidagi Kõrgmetsani ja ma lipsan sealt oma pampudega välja.

Korteris tuleb mõte laotada kahekorra keeratud, tekikotis tekk lippide peale, ikka parem kui lihtsalt lippide või põranda peal (ehkki sedagi proovisin). Panen kirja kõik esemed, mida vaja läheb, riidepuud näiteks.

Nüüd oleks sobilik ka kirjeldada korterit.

Korteris on kaks tuba, läbikäidav elutuba ja magamistuba. Mõlema ühe külje moodustab aken, nii et on üsna valge. Aknad on ühekordsest klaasist ja alumiiniumraamidega ning elutoa välissein on õhimast kohast 3 cm paksune (aga loodetavasti siinmaal väga krõbedat pakast ei ole). Magamistoal on rõdu ja sellel plastlaud ja kaks tooli (tore suvel hommikust süüa). Magamistoas on väiksem kaheinimesevoodi ja seinakapp, põrand on kaetud kogupõrandavaibaga (uus). Elutoas, esikus, köögis ja muidugi vannitoas on kiviplaatidest põrand, mis tähendab, et paljajalu on jahe käia. Seinad on värskelt värvitud, valgeks ja kohati vist mingiks õige sutsu tumedamaks tooniks; värvihais on tunda. Köögis on mööbel, külmik ja mikrolaineahi. "Juhtme panete, näete, siia stepslisse," ültles maakler võtmete üleandmisel. Tore, et ma ostsin pikendusjuhtme, sest juhe nimelt ei ulatu! Külmik on peaaegu sama vana kui vanaisa-vanaema Saraatov ja võisahtli kaane kinnihoidmiseks on vaja teipi.

Vannituba on harilik (pika vanniga!) ja hämaravõitu. Loputuskasti tihendi vahelt pihkub veetõmbamisel veidi vett põrandale, aga kuivab seal ilusti ära [hiljem paigaldan selle alla kogumisnõu].

Aga parim on esiku kõval olev "kontor", aknata ruum, milles eraldi radiaator (nagu igas ruumis siin korteris) ja telefonipistik ning arvutilaud. Eriti rabav on ukseava, mis on ümarnurkadega, meenutades pikergust allveelaevaust. Selle lävepakk on 32 cm kõrge ja seal on kingi jalga pannes kahtlemata hea peal istuda, aga tähendaks samas, et koera saabumisel tuleb sellega midagi teha, sest koer ei pruugi sealt üle saada.