Tõlgin üht jampslikku euroteksti, milletaolistest ma senini olen kuidagi pääsenud. No mina ei oska nii segaselt väljenduda kui originaal. Teatavasti on suur vaidlus, kas segane tekst tuleb tõlkida segaselt või tohib mõelda ka lugeja peale. Vahepeal tulevad perekondlikud mured jälle painama, mis teevad selle keeruka üleande veel keerukamaks ja mis panevad täitsa ära unustama, et vahepeal on osaline päiksevarjutus.
Mure painab ja tajun, et kui pinge veel niimoodi pikalt kestab, siis ei pea vastu ka minu tervis (ning arvestades südame-veresoonkonnahaiguste ajalugu mu suguvõsas, ei ole ka raske arvata, mis juhtub). Ega aus inimene Süsteemi ja selle alatute ametnike vastu saa ning tuleb mitmest halvast valida see lahendus, kus saaks kannatada kõige vähem inimesi, nii valus kui see ka ei oleks.
Õhtul bussiga linna, automaadist raha, raudteejaama leheputkast telefonile kõneaega. Siis korteri poole (ilus kevadpäike, 11 kraadi). Enne peatust ukse juurde asudes vajutan peatumise nuppu, aga buss ei aeglustu ja siis avastan (hetk liiga hilja, teadagi), et just see lüliti ei tööta ning tuleb sõita järgmisse peatuse (ja sealgi avaneb õige uks hädaga pooleks). Seega järgneb umbes 700 m pikk jalutuskäik korteri poole.
Postkastis on krediitkaardi arve (paistab, et siinmaal ei ole krediitkaarti võimalik poes pangakaardina kasutada) ja kiri lennufirmalt SAS, kus lubatakse, et varsti saadavad kliendikaardi ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment