Jõuan tööle väga vara, kohe varsti pärast uste avamist pool kaheksa, kell 7.40. Otsin DHL-i telefoni ja helistan. Klienditeendindajal on üllatavalt korralik inglise keel. Saan teada, mida dokumentide saatmine Eestisse maksab. Käin SHU-majas pangaautomaadist raha toomas ja siis ootan DHL-i autot, mis peab tulema "kuni 11.30", aga tuleb 11.40. Ja selmet juht helistaks mulle maja ukse juurest, on teenindus veel ägedam: ta on üles otsinud firma valvelaua (korrusel miinus neli), kust siis turvaneiu helistab ja kuhu ma lippan. Ega umbkeelsel juhil vahetusraha ei ole, mul vajalikku summat peenraha ka mitte, aga õnneks toimub dokumentide üeandmine valvelauas ja turvaneiul on peenemat raha vahetada (see oli rohkem DHL-i mehe mure, et tal pole tagasi anda).
DHL-i autot passides jään ilma ka prantsuse keelest, õppejõu ega nimepidi meeles rühmakaaslaste telefone ega meiliaadresse ei leia kuskilt. Näen kurja vaeva, et kustutada äraoldud tundide kompenseerimise avaldus, itiosakond teatab, et see on võimatu, sealt ei saagi enam asju kustutada, kirjutagu ma sama kuupäevaga teade, et palun ignoreerida eelmist sissekannet jne.
Saan uue toakaaslase, samuti sloveeni. Eelmisest erinevalt on tal olemas akna avamise vahend. Kuuldavasti ei olevat akendel kremoone just selleks, et inimesed aknaid lahti ei teeks, aga ülemisel korrusel kütab ilmselt ka katus ja kliimaseade suurt ei toimi, suviti minevat kole palavaks. Tore uudis, kas pole. Kuigi ma kahtlen, kas ikka lausa 38 kraadi sisse tuleb nagu mu üle-eelmises töökohas, kus paariks minutiks laua äärest ära käies oli hiljem istuda täishigistatud tooli meeldivalt jahe.
Käin pangas oma aadressi ütlemas ja lõunastan samas. KAD-maja ees on 25 lipuvarrast Euroopa Liidu lippudega. Liidu laienedes pole raatsitud olemasolevaid vardaid ringi paigutada, vabasse otsa on lihtsalt pandud sama mustri järgi uusi vardaid juurde – ning sedasi seisab Malta lipp keset treppi.
Kinnitust leiab tõsiasi, et töölt kolmveerand tunniga postkontorisse ei jõua. Istun raudteejaama juures ringi ja suundun kohalikku maksimarketisse. Satun kassasabas teise DVD-riiuli juurde, millel on peletav pealdis Hollywood Collection. Nimelt märkan, et selles on Prantsuse rändlinnufilm Le peuple migrateur ("rändrahvas"), mis nüüd küll mingi Hollywood ei ole. Astun lähemale ja näen, et selle kõrval on ammune filmisoov Der Untergang (mille pealkiri pandi eesti keelde haledasti ümber kui "Allakäik", mis manab vaimusilma ette dr Harry Jänese bestselleri "Allakäiguspiraal", mis pajatab alkohooliku Peeter Taube kurvast elukäigust; soome tõlge on "Perikato" ja eelmises töökohas arutasid kord saksa filoloogid, et eesti keeles olnuks tabavam vast "Põhjaminek", sest saksa keeli tähendab Untergang ka seda).
Ehk ühesõnaga on filmiõhtu. Der Untergang on esimene film, mida läpakas soostub tõrgeteta ette mängima. Võimas. Peategelase kehastaja on suurepärane. Teatavasti uuris ta rolliks valmistudes põhjalikult ainsat säilinud heliülesvõtet, kus Hitler räägib tavalise häälega, mitte ei pea kõnet – Soome Yleisradio arhiivi 11-minutilist lõiku, mis lindistati salaja 4.6.1942 Mannerheimi 75. sünnipäeval Karjalas Immolas, kuhu Hitler üllatusena isiklikult kohale saabus ja seejuures peaaegu otsa sai, sest keegi noor mehaanik olevat vahetult enne seda lennuki piduris mingi lõhega kaitsekübara tangidega kinni vajutanud ning pidur kiilus kinni ja läks maandumisel põlema – kui oleks ruleerinud stardil pikemalt, oleks läinud põlema juba lennul ja ajalugu oleks võinud võtta ootamatu pöörde. Ja Helsingi lääneküljel Tapiolas olevat suur "must" neljamootoriline pommitaja olnud juba õhutõrje sihikul, kui äkki olevat keegi kohale tormanud ja kategooriliselt keelanud selle lennuki pihta tuld avada. Ehk siis raadiomehed olid paigutanud Mannerheimi rongi restoranvagunisse mikrofoni ning said munaputru sööva Hitleri juttu lindistada täies rahus 11 minutit ja oleks saanud kauemgi, aga hajameelsuses olid nad juhtme teise otsa ühendanud kõlari ja hoidsid oma uberiku ust tuulutamiseks lahti. Hitleri ihukaitse, kes ümbruses ringi jalutas, oli väga üllatunud, kui kuulis kuskilt toast Hitleri häält ning käskisid lindistamise ära lõpetada (aga samas linti ära ka ei võtnud). Mannerheim käis pärast vastukülaskäigul, kohtus Göringuga ja sai talt kingiks kümme Do 17 lennukit, mis olid kasutusel 1956. aastani, sest jäid mingil seletamatul põhjusel Venemaale viimata, kuhu kõik vähegi Saksa päritolu tehnika pärast sõda viidi (ja umbes nagu kolmkümmend kaheksa vagunitäit N. Liitu kujutavaid Soome topograafilisi kaarte samuti). Siis lammutati lennukid ära, mida muidugi nüüd kibedalt kahetsetakse, et oleks võinud ühe muuseumi jaoks ikka alles jätta, sest seda lennukitüüpi maailmas alles enam ei ole ja Soome oli viimane riik, kes seda kasutas.
Tagasi filmi juurde.
Muidu on hästi tehtud, aga paar asja jäid häirima. Esmalt sisejuhatus ja lõppsõna, mis seavad kohustusliku ja poliitiliselt korrektse konteksti, kuigi need eristuvad filmist nii selgelt, et üldmuljet ei riku. Aga veel rohkem segas kapituleeruva Berliini olustikus N. Liidu sõdurite ülisiivas kujutamine – ei ühtki käekella randmel (Berliini vallutajate seas oli eriti moodne kanda käekelli mõlemal randmel), ei ühtki vägisõna, tänavatel ei ühtki rebenenud naistepesutükki – ja tagatipuks hakkasid nad vihtuma kükktantsu!!
Nagu teab kirjutada oma mälestustes see komissar, kes oli kapituleerumisläbirääkimistel tõlgiks (nime ei mäleta, oli umbes nagu Võšinski; Tallinna 1941. a evakueerimise, Tallinna 1944. a hõivamise ja Berliini vallutamise osa on ilmunud ka eesti keeles), oli rebenenud naistepesu vallutatud Berliini tänavatel tavaline vaatepilt. Ja tema raamatust jäi ka mulje, et rahuläbirääkimised kulgesid palju sõbralikumas õhustikus kui filmis kujutatakse, kestsid kauem ja sakslased said rääkida saksa keeles. Ta avab ka tausta, miks tahtsid sakslased tingimata rahu, mitte kapituleerumist – kapituleerumise korral katkenuks Saksa riigi järjepidevus, nagu see juhtuski, st Saksa riik lakkas kapituleerumisega olemast ja tekkis hiljem uuesti. (Miskipärast tuleb siinkohal meelde, et praegune Eesti riik on kulla asemel mahutanud palju raha Saksa riigi võlakirjadesse, eeldades, et Saksa riik püsib paremini kui kuld...)
Aga selle järel panen peale linnufilmi, mida ma olen 2/3 ulatuses kunagi ETV pealt näinud – öösel, pisikesest telekast ja vaigistatud häälega. Ja tollalgi vaatasin filmi, suu ammuli – ma oleks ajutise harrastuspiltnikuna õnnega koos, kui saaks ühegi pildi nagu seal filmis, aga seal oli selliseid võtteid poolteist tundi! – Lumm jätkub... võimas, võimas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment