Hommikul varavalges üles, sest pool üheksa on prantsuse keel, aga ma pean enne seda töölt tingimata läbi minema ja oma äraoleku vajalikku kohta meldima. Selle süsteemi (Gestures) kasutusliides on ainult prantsuse keeli, aga mul on sõnastik kaasas, ehkki süsteemi pealkirja asemel (mis pidavat tähendama taotlust) on seal sõna ghetto.
Prantsuse keel on äge ja kestab neli tundi. See toimub WAG-majas, mille turvamees mind kolm minutit enne poolt üheksat vajalikust kohast toredasti viis korrust kõrgemale juhatab. Õppureid on seitse, vanused 25–48, viis on komisjonist, üks kohtust ja siis olen mina. Minust kuus aastat vanem kohtuonu, kellega saan vahetunnil jutu peale (sest selgub, et me oleme õppinud mitte ainult samas ülikoolis, vaid koguni samas teaduskonnas, tema paar aastat enne mind – maailm on väike!), kurdab, et on ikka raskem küll kui kooli võõrkeeletunnis, kus harjutusteni jõuti alles paari kuu pärast. Üldiselt on tempo siiski jõukohane. Kodutöid ei anta. Käisin kümme aastat tagasi saksa keele intensiivkursusel, iga päev kuus tundi, seal oli kodutöid iga päev oma kaks tundi juurde, ja nõnda kolm kuud järjest. Nõnda, et ma usun kõvasti kodutööde sisse.
Kodutööd saabuvad aga teise kandi pealt, nimelt mu e-kursuse omad, parandada. Ettekardetud viisil arvavad umbes pooled tudengid, nagu oleks muruniiduki kasutusjuhendis öeldud, et sellega ei tohi puid raiuda ega hekki pügada! (Tegelikult on jutt sellest, et niidukiga ei tohi peenestada laaste ega hekipügamisjääke.)
Pärastlõunal paistab ere päike, katuselt suliseb sulavett alla.
Kella veerand nelja paiku helistan personaliosakonda ja küsin, kas vajalik ametnik on veel kohal nii kella neljani, et ma tuleks lälbi. On ja asutan end minekule. Selgub, et edasi-tagasisõidule bussidega (busse tuleb kesklinnas vahetada, kusjuures tuleb kõndida teise peatusse) kulub kokku 1 tund ja 59 minutit, sellest umbes veerand tundi olen EUFO-majas ka kohal. Satun minnes bussiga kohtadesse, kus ma varem pole käinud, nagu Küüditamise uulitsale – koledatest tänavanimedest hoolimata on see tore linnaosa, aga paraku otse lennukite maandumiskoridori all (=ajutine mürin ja, noh, kes teab, mida veel).
(Minnes, Kirikmäel bussi oodates näen suurt kureparve ja just, kui olen mõelnud, kas rea otstesse satuvad nõrgimad linnud ja kas viimane on alati sama lind, keerab kaugem haru end otsast kahekorra ja umbes kümme kurge hakkab sealt jõudsalt ettepoole sõudma... siis kaob parv maja taha.)
Saan teada, et roheline paber on tegelikult elamisloa taotlus ja selle saadab töökoht otse vajalikku ministeeriumi. Küsin üle, kas see tähendab, et ma ei pea enam end vallamaja väljamaalaste toas arvele võtma (ehk siis enam kohtuma sealse tõreda onuga). Saan teada, et ei pea. Saan ühe eksemplari endale ja loen sealt, et luba antakse 10 aastaks.
Jõuan tagasi NHE-majja siis, kui kõik teised juba lahkuvad (peaaegu nagu Miki, kes oli tehases öövaht). Täna on sebimise peale kulunud tervelt kuus tundi, aga töö tahab ka tegemist.
Pärast sõidan maksimarketisse, kust ostan süüa ja näiteks taskurätte, mis on otsas; Muidugi sama marki kui Eestis ei ole – [Kui olin just paberrättidele üle läinud ja õiget marki ei olnud veel leidnud, oli mul mingi, kust oli võimalik läbi nuusata. Ja mul oli kole nohu ja see juhtus mingis seminaris, kus minu suhtes nurgiti istunud rühmavend A nägi seda ja naeris.] – Ei tea, kas siinmaal mõnd sellist mineraalvett ka on, kus oleks kaaliumit rohkem kui naatriumit? Uurin veidi silte, aga ei leia. Lahkudes märkan, et körvalkassas maksab üks sama inimene, keda ma laupäeval bussis nägin – no täitsa löpp, kas siinmaal on inimesi nii vähe, et linna peal hakkavad näod meelde jääma??
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment