L, 46. päev: avastused

Guys, we learned something today:

• Usalda postiteenistust enam kui oma kaastöötajaid, sest post ei unusta kiireid ja tähtsaid pabereid lennuväljal autosse.
  Röösk.

Oleksin pidanud mäletama ja arendama oma vana põhimõtet, et töökaaslastega ei käida kinos [kus ma ei ole üldse käinud, muide, seitse ja pool aastat, viimati käisin 1998. a novembris koos vennaga vaatamas X-failide filmi], ja mõistma, et see laieneb ka muudele usalduslikele ülesannetele. Ma saan küll uued paberid teha, aga fail on tööl arvutis, kuhu ma enne poolt kaheksat esmaspäeva hommikul sisse ei saa, ja vaja on neid Eestis teisipäeval kell kaksteist. Nii et ühesõnaga ükski vabandus arvesse ei lähe, isegi kui kaastöötaja lubas DHL-i arve kinni maksta. Huvitav, palju maksab kullerpost?

Selles valguses tõlgendan tänast unenägu oma viimatisest õpinguajast ja sellest, kuidas olime tuntud õiguskeele spetsialisti ML seminaris (ML oli kasvatanud habeme) ja ei osanud ta mõtteid lugeda nagu muistegi, halva endena.

Pärastlõunal jalutuskäik vallakeskusse, et teada saada, millal on lahti postkontor – 8.00 kuni lõunani ja õhtul kuni 17.15. Kõnnin läbi kohalike linnusevaremete juurest, kuhu pidavat aasta läbi olema vaba sissepääs, aga ei leia sissekäiku üles. Eks mõni teine kord uuri paremini. Põikan enne kiirteesilda vasakule, kus on kodulooline loodusrada. Saan teabetahvlitelt teada palju huvitavat:

• et kõnealune rada on muistne Rooma maantee;
  
• et mu korterist umbes 200 m kaugusel oli üle 500 aasta (hiljemalt 1277 kuni 1795) võllamägi;
  
• ja et asumis olev 9. mai 1944 tänav ei ole trükiviga (nagu ma esti arvasin), vaid mälestab esimest [ameeriklaste?] pommirünnakut asumi servas olevale kaubajaamale, mille pommitamistel sai asumis kokku 34 inimest surma, kuigi tollal olid praeguse asumi asemel peamiselt põllud (ja kohe edasi Ilutee linnaosas sai pommirünnakutes otsa kokku 138 inimest).