R, 52. päev: vihm ja pappkast

Hommikul postkontorisse, kus saan kätte amazon.de-st tulnud raamatu ja juhtkangi. Bussiga korterini, kast korterisse, edasi tööle.

Tööl üldkoosolek, kus võib jälle näha, kui palju meid tegelikult on. Muidu sageli näen päeva jooksul ainult mõnd inimest (kuna tuba on trepikoja poolt esimene ja ma ei pea teistest kabinettidest mööda jalutama, kui just printeri juurde või posti kontrollima ei pea minema).

Õhtul kiirustan kohaliku maksimarketi juures olevassse kodutehnikapoodi ja omandan tolmuimeja (Philips Performer). Mu kena plaan kanda see korterisse kukub peaaegu läbi, sest kuigi maad korterini on ainult veerand tunnikest astuda, sajab kõik see aeg sooja kevadist vihma (sooja on 10 kraadi) ja mida ligemale korterile ma jõuan, seda rohkem kast laguneb. Pärast asetan kasti radika kõrvale kuivama ja leian, et veel 5–10 minutit vihma käes ja kastil oleks põhi alt tulnud või tolmuimeja läbi kastikülje välja kukkunud. Seni hoidis kasti koos plastteip. – Muidugi mõista tekib lugejas nüüd küsimus, miks ma ei võtnud taksot. Ausalt öldes tuli see mul endal ka umbes poole maa peal pähe (aga ega ma tea, kust numbrilt taksot saab tellida, sest maksimarketi juures taksopeatust ei ole). Muidugi mõista on käed pärast sirgus (kuigi ega tolmuimeja teab mis raske olnud, koos kastiga umbes 9 kg) ja tõusevad suu juurde ainult suure vaevaga.

Õhtul tegelen pikalt juhtkangi seadistamisega. Näiteks tarkvara, mille jaoks seda vaja läheb (mängu Il-2 Sturmovik II osa), tuleb kaks korda eemaldada ja uuesti installida, enne kui korralikult tööle hakkab.