N, 37. päev: IT

Aga hommik on õhtust targem! Hommiku sisustab eilse perekondliku probleemi lahendamine meili ja telefoni teel. Tore, et leidub häid sõpru! Asi leiab paari tunni jooksul soodsa lahenduse (ja söögiisu tuleb ka tagasi) ning saan pühenduda täielikult tööle (vaja toimetada 84 lk umbes kuue tunniga). Saan teada, et Gibraltarist ida pool olevat Vahemere osa nimetatakse selle keskel oleva tillukese saare järgi Albaráni mereks.

Kui lähen tõlke hinnangulehte ära viima (korrusele miinus neli), kohtun koridori peal ülemus P-ga, kes küsib, kuidas mul läheb ja kuidas olen kohanenud, ning siis saan kiita. Tore.

Itimees on lahe säga, kõigile ta meeldib väga — Kella kolmest IT-osakonna esitlus (mida nad 23-kesi teevad ja kuidas). Vägev värk – 190 kasutajat, 250 kasutajakontot, 24 serverit, 120 rakendust, 900 GB andmemahtu jne. [Arvutiasjandusega tutvumine võib inimesel ikka pildi täielikult eest võtta – meenutatagu näiteks kreeka robotmeest Michalis Raknitzist, kes esitas Tallinna Eurovisoonil autobiograafilise laulu "S.A.G.A.P.O.", mis on kahtlemata meeldejäävaim Kreeka eurolaul läbi aegade – ka visuaalsest küljest.] Ja, muide, ühelgi itimehel 21-st (osakonnas on ka kaks naist) ei ole patsi! – Esitluse lõpus viiakse soovijad ekskursioonile serveriruumi. Veel vägevam! Sealt lahkudes (serveriruum on korrusel miinus viis) loen ära trepiastmed korruseni pluss üks – 141 üles ja 4 alla.

Täna päeval sajab vihma ja sulatab viimase lume ära. Poole kuuest ära, korterilähedase maksimarketi juurde muudesse poodidesse. Kõnnin suures matkatarvete poes, aga ei näe seal suurt õhkmadratsit; samuti kahes kodutehnikapoes, raadioid uurides ja mudelinumbreid üles tähendades, et nende kohta lisateavet otsida. Sealt maksimarketisse endasse suundudes kuulen ja ka näen kuldnokka (ja jään hetkeks seisma, kuigi vöötrajal). Ostan veidi toidupoolist, kohaliku ajakirja, köögirätikuid ja lõikelaua.

Kassas juhtub ime: ma saan aru, mida kassatädi mult prantsuse keeles küsib!! Arve on nn.61 ja ta küsib, kas mul on üht senti (un cent). Ja selles eufoorias läheb mul kõrvust mööda tema järgmine repliik, et kas mul on 10 senti, et ta saaks tagasi anda 50-sendise.

Siis jalutuskäik korterisse (kohati tuleb olla ettevaatlik, sest lume alt on koerajunnid välja sulanud).

Kirikust möödudes lööb kell kolmveerand, nii et ma jälle ehmatan (eile lõi täpselt siis, kui olin torni all, veerand). Õhtul loen. Sain teada, et siinmaal suurenes 1990–2005 töökohtade arv oodatust 16,8 korda rohkem (7000 asemel 118 000) ja et umbes samaks ajaks, kui töökoha päris oma maja valmis saab, sõidab sellest mööda ka tramm.