Hommikul kõnnin vallamajja end sisse registreerima. See avatakse kell 8, olen seal umbes ½9 paiku. Kedagi ei ole, ilmselt on kohvipaus. Tuleb sekretär, väidab, et oskab saksa keelt, ja juhatab mind väljamaalaste tuppa.
Seal on keegi tõre härra, kes nõuab mult mingit rohelist paberit (mida mul ei ole) ja saan teada, et selle peab andma mu tööandja. No tulen sama targalt tagasi, õnneks läheb buss otse Kirikmäele, ei pea ümber istuma, jõuan kenasti.
Mure koduste pärast painab, söögiisu on kadunud. Eilne söök oli u 15 g šokolaadi, õun, kukkel ja tass teed; tänane õun, väike jogurt, sööklas veidi kala ja makarone (aga mitte kogu ports – lood on halvad) ning tass teed. Paremaks kontsentreerumiseks prindin toimetatava teksti välja ja ajan paberilt kummagi käega järge.
Küsin personaliosakonnast järele, kust ma saan hommikul nõutud rohelise paberi. Kästakse pass ja 3 passipilti kaasa võtta ja nende juurde tulla (linna teises otsas), jääb esmaspäeva pärastlõuna peale, sest mul pole passi kaasas ja pole aega seda ka ära tuua.
Keskhommikul hakkab võmsat lund sadama, kui kella kahe paiku sööklas käin, on lund maas umbes 10 cm (ja ma olen kingades). Talvesaapaid oleks vaja! Kella kolme paiku jääb sadu järele (aknalaual on umbes 15–20 cm lund) ja saadetakse meil, et erakordsete kliimaolude tõttu tohib varem koju minna.
Buss sõidab Kirikmäelt Kõrgemetsa tavalise 20 minuti asemel umbes 50 minutit, kesklinnast edasi teosammul, pidevalt libisedes ja paistab ka, et eespool on pidev ummik. Minu kõrval istub noorsand lumelauaga, see kukub maha ja näen, et see on tegelikult rulalaud, millelt on rattad ära kruvitud. Rasked ajad.
Et mul on kohaliku mobiili kõneaega järel nii paari minuti Eesti-kõne jagu, proovin õhtul korterist helistada mobiilifirma abiliinile, et aktiveerida krediitkaardiga laadimine, mida nad usinalt reklaamivad. Ma viimati valisin ID-kaardi abil Interneti kaudu ja loomulikult loodan ma, et aktiveerimine käib paari minutiga (näiteks saab autentimiseks kasutada peale krediitkaardi 16-kohalise numbri ka selle taga oleva teise, 7-kohalise numbri 3 viimast numbrit). Aga ei! Kõigepealt tuleb paar minutit liinil oodata, siis saab valida keele, milles minuga suheldakse (valida on ka inglise, õigemini "inglise", sest selle intonatsioon oli selline, et mulle küll ette ei tule, kusmaal sedamoodi räägitakse... vahest mõnes inglise lastenäidendis mõni hull tädike). Siis lastakse mul veel oodata, siis õnnestub saada teenindaja jutule. Ka tema pursib natuke inglise keelt. Tuleb öelda aadress, millele nad saadavad vormi, mille ma ära täidan ja saadan neile tagasi ning siis nad aktiveerivad kaardiga täitmise... No siin on veel arenguruumi! (Nagu ka selles, et Euroopa Liidu seadus on ainult paberil, Internetis on ebaametlik versioon, aga Eesti seadus on nii paberil kui ka Internetis.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment